Paar nädalat hiljem oli sõjakooli lõpetamise tähtaeg ligidale jõudnud. Saime ohvitserivarustuse ja tegelesime vabal ajal selle kohendamisega rätsepate ja kingseppade juures. Minu mundri juures ei olnud midagi ette võtta. Et aga paljud meie hulgast lisaks ametlikult saadud mundrile, mis oli khakivärvi roheline, eraviisil veel teise mundri tellisid, siis hankisin ka mina vastava riidematerjali ja lasksin endale „pühapäevamundri” õmmelda. Sellise teise mundri tolleaegse mõiste alla käisid sinisest kalevist kalifeepüksid, nagu need olid kõigil Vene sõjaväest tulnud ohvitseridel, ja roheline frentškuub. Frentširiide valikut aga ei olnud ja nii sain ma selle šokolaadpruunika värvusega, nagu seda kandis leitnant Metti. Olin Mettit sellepärast kogu aeg edevaks pidanud ja nii ei andnud selle frentši värv mulle rahu, kuni ma ta pärast sõja lõppu ära kulutasin. Ainus, mis ma teha sain, oli, et mu rinnataskud ja püksilõige ei olnud mettilikult puhvis. Saapad saime nööridega, vist Inglise päritolu, ja need tuli väiksemaks teha.
Vahepeal olid ka mõõgad välja jagatud ja meile õpetati nendega ümberkäimist. Siin aga oli Felix Valdmann ise leiutanud või kuskilt kuulnud, et nooblis sõjakoolis valitsevat komme, mille järgi kell 12 öösel enne ohvitseriks ülendamise päeva tulevat korraldada paraad, millel kogu kursus esineb aluspesus, kiivrite ja mõõkadega, ning et selle paraadi võtvat vastu eksamitel viimasele kohale jäänud kadett „kindralite kindrali” auastmes. Selle kava vastu ei olnud meil midagi. Nii informeeris portupeiveltveebel Intal sellest ülemusi ja ka neil polnud nalja vastu mingit ütlemist. Ühel ööl siis, kas just viimasel enne lõpetamist, ei mäleta, puhuti südaöösel pasunasignaali rivistumiseks. Teadsime, milles asi seisab, ning tormasime aluspesus, kiivrite ja mõõkadega rivisse. Ilmus Valdmann „kindralite kindralina”. Ta oli endale improviseerinud mingid suured kuue tähega pagunid. Pidas meile lühikese kõne, mille sisu ma ei mäleta, ja siis marssisime kõigi paraadireeglite kohaselt temast mööda. Valdmann ei olnud küll kursuse viimane ja tema paar adjutanti vist ka mitte, kuid see polnudki oluline. Hiljem töötas Valdmann statistika keskbüroo ametnikuna diagrammide joonestamise alal. Ta suri 1955. a. paiku Tallinnas.
Eksamid olid meile jõukohased ja esimese kursuse Eesti sõjakooli jalaväeklassi lõpetas 106 kadetti. Suurtüki- ja ratsaväelased lõpetasid kooli pisut hiljem.
Teenistus ohvitserina
3. august 1919 oli see suurpäev, kus asusime juba hommikul vara viimast korda oma kadetimundreid ja muud varustust puhastama. Seisime kadettidena viimast korda rivis. Jalanõud ja püksid olid meil sel päeval igapäevased, kuid kuue asemel riietusime valgesse sõduripluusi, mida me rännakutel kandsime. Ameerika kiiver, püss ja kadeti õlakud kuulusid mundri juurde. Kella 11 paiku enne lõunat ilmus sõjakooli Tallinna garnisoni orkester, ning siis marssisime, orkester ees, sirgetes ridades ja rõõmsate nägudega Peetri platsile.
Kell 12 ilmus sinna kindral Laidoner ja teisi kõrgemaid ohvitsere. Loeti ette ülemjuhataja päevakäsk meie ülendamise kohta lipnikkudeks. Kindral Laidoner pidas vastava kõne. Meile jagati igaühele üks eksemplar sellest päevakäsust – nimekirjast, mille meie siis varem saadud õpetuse kohaselt kokku keerasime ja parema õla paguni alt läbi surusime. Järgnes paraad, üks tiir orkestri saatel läbi linna ja siis sõjakooli tagasi. Seal anti komando „rivitult”, ning igaüks meist ruttas oma uut ohvitserimundrit selga ajama. Mundri juurde kuulus tollal ka mõõk, mida Vene sõjaväest päritud kombe kohaselt alati kaasas kanti. Osalt juba revolutsiooni ajal ja hiljem Eesti sõjaväes kadus see komme ja mõõk muutus ainult paraadil kantavaks esemeks. See ei olnud siis ka enam lahingumõõgaks valmistatud.
Pärast eksamitulemuste selgumist anti meile teada, kui palju kuskil väeüksuses on vakantseid ohvitserikohti, millele võisime kandideerida. Üksuse valikul maksis kindel järjekord: esmalt portupeikadetid, s. o. rühma- ja jaovanemad, ning edasi kadetid lõpetamise headuse järjekorras. Minu kindel soov oli pääseda tagasi soomusrongile nr. 2. Kuid mul oli oma arvates väga vähe lootust, sest viiel soomusrongil oli ainult 25 vakantsi. Soomusrongid olid aga tollal vist ilma liialduseta kõige populaarsemad väeosad.
Minu üllatus oli aga suur, kui kahekümne kahest portupeikadetist ainult viis valisid soomusrongi, neist kolm soomusrongi nr. 2. Sellega jäi nimetatud rongile veel kaks vakantsi tavaliste kadettide jaoks. Üks neist langeski minule. Rõõm oli suur ja seda suurendas veel asjaolu, et portupeikadettidest olid soomusrongi nr. 2 valinud minu head sõbrad sõjakoolist või sõduriajast soomusrongil. Nii teadsin neist juba, et nad on tublid lahingumehed. Olgu mainitud, et meie ülendamise päevakäsk on mul originaalis alles ja see kannab pealkirja „Käsk Wabariigi Sõjawägedele 135, Tallinnas, 3. augustil 1919 (ohwitseride kohta)”. Järgneb „Wabariigi Sõjakooli I-se kursuse lõpetanute” nimekiri ja väeosa, kuhu keegi on määratud. Kokku 106 nime pluss üks eksternina lõpetanu. Alla on kirjutanud (trükitud) „Sõjawägede Ülemjuhataja Kindralstaabi Kindral-Major Laidoner”.
Olles 3. augustil 1919 lõpetanud Vabariigi Sõjakooli esimese jalaväekursuse ja vanusega samast kuupäevast alates lipnikuks ülendatud, valisid endale teenistuskohaks soomusrongi nr. 2 järgmised ohvitserid: Johannes Ostrat, Ilmar Raamot, Arnold Rotberg, Edmund Schiffer ja Karl Tarik. Soomusrongile ilmumise tähtpäevaks määrati 22. august.
Vahepeal aga nautisime umbes nädalapikkust puhkust. Harry Päärti vanemad pidasid tollal Järvamaal Esna raudteejaama lähedal Pudru talu vesiveskit. Nad olid meid endile külla kutsunud. Muidugi meeldis meile Pudrule väljasõit väga, seda enam, et ka meie näitsikud lubasid selle sõidu kaasa teha. Nii algas meie rindelesõit Pudru veski kaudu koos saatma tulnud tütarlastega.
Pudrul nautisime sügis-suve võlusid soojade õhtute ja täiskuuga paar päeva. Siis aga tuli raske lahkumistund kõigile. Näitsikud pöördusid tagasi Tallinna ja meie liikusime Tartu suunas. Järgmise peatuse tegime Tartu lähedal meie Sahkapuu talus. Seal puhkasime Pudru väsimust. Siis olime juba Valgas. Sealt saime teada, et meie soomusrong nr. 2 asub Pihkva juures.
Pihkvasse – mis on endise Vene Pihkva kubermangu pealinn ja asub Velikaja jõe ääres, umbes paarkümmend kilomeetrit Eesti Vabariigi piirist ida suunas – jõudsime 22. augusti öösel. Soomusrong nr. 2 seisis Pihkva raudteejaamas ja selle ülesleidmine ei teinud meile raskusi. Meldisime päralejõudmisest korrapidajaohvitserile, kellel oli meie tulek teada. See juhatas meile kätte kolmanda klassi kupeedesse jagatud vaguni, mis oli meile elamiseks määratud. Saime iga kahe mehe peale ühe kupee. Erilist pagasit meil kaasas ei olnud ja nii seadsime oma elamise paari minutiga korda, seda enam, et peale Tariku oli meil soomusrongi elu-olu kõigil tuttav.
Hommikul kella 8–9 paiku olime juba rongi kantseleis, et rongi adjutandilt lipnik Jaan Jaansonilt teada saada, millal võime rongiülema palge ette ilmuda. Rongiülemale raporteerisime täies ohvitserivarustuses ja valgetes glasseekinnastes, täpselt nii nagu meid sõjakoolis oli õpetatud. Nii rongiülem kapten Jaan Lepp kui ka adjutant olid Schifferile ja minule vanad tuttavad, samuti Ostratile ja Rotbergile, kes sõduripõlves olid teeninud soomusrongil nr. 3, Tarikule aga mitte. Jutuajamine oli lühike ja kapten Lepp lubas meid veel samal päeval dessantkompaniisse määrata. Varsti oli meil teada, et olime kõik määratud dessantkompaniide nooremateks ohvitserideks. Schiffer läks esimesse kompaniisse. Tema kompaniiülemaks oli nooremleitnant Johan Hiob, kes küüditati 1941. aastal kolonelleitnandina Valga linna ja maakonna Kaitseliidu maleva pealiku ametikohalt. Teisi ohvitsere selles kompaniis ei olnud. Teise kompaniisse olid määratud Rotberg ja mina. Meie kompaniiülemaks oli leitnant August Ots, keda ma varem ei tundnud. Kompanii vanemohvitser meil puudus, küll aga oli veel üks nooremleitnant Daniel Siilats, kes oli maailmasõjaaegne ohvitser, elukutselt kooliõpetaja Pärnumaalt. Tema kohta kuulsime, et ta on mitmel korral olnud kompaniiülemaks, kuid rindel alati olnud nooremohvitserina. Kas see jutt paika pidas, ei sobinud temalt küsida. Siilats oli vaikne endassetõmbunud mees, kõigiti korrektne, kohusetruu ja hea kaaslane. Tema lahingumehe omadusi ei olnud mul juhust tundma õppida.
Kolmandasse kompaniisse määrati Tarik ja Ostrat. Nende kompaniiülemaks oli alamkapten Jakobsen ja kompanii vanemaks ohvitseriks alamkapten Hendrikson. Kumbagi ei huvitanud dessantkompaniis teenimine ja nad unistasid rivitust kohast rongil – kas kuulipildujavagunisse või staabi koosseisu