Kord käisime soomusrongiga Võrus saunas, mis oli meile suur vaheldus. Mõeldav, et see oli veebruari lõpupoolel, kui Petseri jaama ilmus kahest saunavagunist ja vedurist koosnev saunarong, mis oli äsja valminud, puhas ja ajakohane. Et see kogu aeg kasutajaid leidis, oleks ülearune mainida. Niisugune saunarong oli vist ainus meie raudteedel. Kahjuks ei peatunud ta Petseris kuigi kaua ja kadus varsti jälle sama ootamatult, kui oli ilmunud. Küllap oli tal enam kohti, kui ta suutis läbi käia.
Soomusrongi tegevuseta olukorras Petseri jaamas koondusid meie mõtted ja omavahelised jutud Tallinnale. Meenus, et nii ülemjuhataja Laidoner kui ka teised ülemused olid meid, koolipoisse, rindele saates lubanud, et saadavad umbes kuu aja pärast, kui vaenlane on Eesti piiridest välja löödud, meile vahetuse, et saaksime kooliaasta lõpetada koos Tallinna jäänutega. Nüüd ei kõneldud meile vahetuse saatmisest enam üldse, sest olime paari kuu jooksul tavalisteks sõduriteks saanud. Muutusime seetõttu kannatamatuks, saatsime Tallinna oma vanematele ja koolisõpradele kirju, milles ei puudunud küsimus meie väljavahetamisest. Arvasime, et oleme vabatahtlikult enda peale võetud kohustused sajaprotsendiliselt täitnud, ja soovisime, et meile antud lubadused samuti täidetaks. Tundsin, kuidas „kangelase vaim” minus ja minu sõprades kord-korralt närtsima hakkas ja ikka rohkem asendus nooruki kojuigatsusega, millega seltsis ka norutunne, et tasuks vabatahtlikult rindele siirdumise eest tuleb meil tõenäoselt hiljem veel üks aasta või rohkemgi koolipinki nühkida.
Veebruari lõpul ja märtsi algul muutusid ilmad Petseris soojaks, lume alt tulid paljad kohad nähtavale, lõokesed lõõritasid ja mõned korrad nädalas ilmus vaenlase luurelennuk keskpäeval otse meie peade kohale. Ta lend oli aeglane ja võrdlemisi madal. Küllap ta tegi meist ülesvõtteid. Soomusrongi suurtükid istutasid lennuki ümbrusse lõhkevate šrapnellide suitsupilvekesi ja meie, püssimehed ning kuulipildurid, proovisime tema suunas oma laskeosavust. Olin veendel, et päev varem või päev hiljem saame nautida ta allatulistamist, kuid see päev jäi siiski tulemata. Mõtlen, et praegusel laskekunsti tasemel ei oleks tolle lennuki allatulistamiseks vist küll üle paari minuti aega kulunud. Tollal aga puudusid suurtükimeestel vastavad mõõduaparaadid ja püssitulele loota oli kaunis asjatu.
Veebruari lõpul, kui juba olime kaotamas lootust peatsele Tallinna pääsemisele, hakkasid saabuma kirjad teadetega, et meile organiseeritakse tõepoolest vahetust. Oli ka jutte, et Tallinnas avatakse sõjakool ja et rindelt tulijatel on sinna pääsemiseks eesõigus. See oli uudne teema, mis meie huvi Tallinna-sõidu vastu veelgi tõstis. Siis korraga, 7. märtsil oligi vahetus Petseris ja meie asusime ribinal-rabinal tagasipöörduvale rongile. Kõik see toimus nii kiirelt, et ei olnud mahti ei tulijaid silmitseda ega rongile jäävaid lahingusõpru jumalaga jätta. Ja juba tossutasimegi sama suure ootuse ja vaimustusega Tallinna poole, nagu see oli toimunud detsembris löögipataljoni rindele minekul. 7. märts 1919 oligi meie löögipataljoni lõpupäev.
Juba järgmisel hommikul pärast meie lahkumist soomusrongilt, s. o. 8. märtsil, oli soomusrongi dessant saanud käsu vallutada Suure ja Väikese Netšajevi küla. Sellest lahingust olid osa võtnud ka meile vahetuseks saabunud koolipoisid ja see kujunes neile esimeseks tuleristseks. Külad vallutati, kuid tagasitulijate ridadest puudus lipnik M. Tenneberg, keda vaenlase kuul oli tabanud pähe. Tenneberg oli vaikne ja enesekindel lahingumees, kellest rongil lugu peeti. Ta oli sündinud 1896 Virumaal ja oli Esimese maailmasõja veteran. Tema vahvust selles lahingus hinnati talle pärast surma VR II/3 annetamisega. Äsja rongile saabunud koolipoistest oli jalast haavata saanud üks Tallinna Kunstikooli õpilane.
Selle lahingu ajal oli meie grupp ülevas meeleolus teel Tallinna poole.
Tallinna jõudsime vaikselt. Ei mäleta, et meil oleks jaamas olnud vastuvõtjaid, lilli või kõnesid, vähemalt ei ole sellest minu mällu jälge jäänud. Meid paigutati Toompeale Manteuffeli majja, kus asus nüüd Beljajevi gümnaasiumi ruumest ületooduna kooliõpilaste pataljon, mille koosseisus olid endiselt kasarmeeritud Tallinna keskkoolide vanemate klasside õpilased, kes käisid sealt koolis.
Ei olnud suuremat aega uues olukorras ringivaatamiseks, sest varsti ilmus korrapidaja ja teatas, et meie ruumist on määratud köögitoimkonda Eduard Wiiralt ja mina ja et meil tuleb kohe minna õhtusöögiks kartuleid koorima. Vastasin samas korrapidajale, et olen äsja rindelt saabunud ja ei lähe juba esimesel päeval Tallinna mammapoegade jaoks seda tegema. Ka Wiiralt keeldus köögitoimkonda minekust. Järgmisel hommikul, mil korrapidaja ettekanne käsule vastuhakkamisest oli jõudnud pataljoniülema leitnant Ernst Leithammelini, määras see meile kummalegi karistuseks kolm päeva kartseris istumist. Meid arreteeriti ja talutati püssimehe saatel pärastise teedeministeeriumi maja katusekorrale. Seal oli üks väike kahe uksega madal ärklituba, kuhu meid sisse lasti ja mille uks seejärel lukustati. Mis tollal muud selles majas asus või toimus, ei mäleta. Teine uks viis nähtavasti selle kahetoalise korteri kööki ja see oli lukustatud. Meie tuba oli määrustekohaselt kasinalt kartseriks sisustatud, kuid küllaltki puhas hoitud. Mööbel koosnes kahest väikesest istmest ja magamisnarist.
Minu sisemuses mässas ja kees, kuid Wiiralti külm rahu kainestas ka mind, ja kuna Wiiralt oli pealekauba sõnakehv, siis istusime varsti taburettidel vaikides ja mõtlesime oma mõtteid. Wiiralt oli mulle soomusrongil mõistatuseks sellepärast, et ta eluviisid erinesid tugevalt teiste kaassõdurite omadest. Dessandist või maakuulamiselt tulles ronis ta tavaliselt vaguni kolmandale korrale, kus oli ta magamisase ja kus õhk oli enamasti nii paks, et sellesse jäi nuga püsti seisma, nagu tollal armastati ütelda. Seal seadis ta end nari äärele poolküürus istuma, sest sirgelt istumiseks ei olnud lae ja nari vahel ruumi. Tal olid erakordselt suured säärsaapad ehk kalavinskid, nagu neid kutsusime, ja need ripnesid siis narilt koos ta jalgadega vaguni läbikäiku kas või tundide viisi, sest Wiiraltil ei olnud kommet, nagu see teistel oli, koju, s. o. vagunisse jõudes end ebamugavatest saabastest vabastada. Tal nähtavasti ei leidunud aega sellele tähelepanu pöörata, sest ta mõtted näisid viibivat kuskil kaugel. Niisuguses poosis ja varustuses võis Wiiraltit oma asemel istumas näha ka muul vabal ajal. Kui oli Wiiralti kord dessanti minna, siis ma ei mäleta ühtegi juhtu, et tal oleks olnud jalg hõõrutud või kõht haige, et sellest üritusest mööda hiilida. Kuuldes oma nime välja hõigatavat, riietus Wiiralt sõna lausumata, võttis relvad ja varsti seisis ta rongi kõrval rivis eelseisva dessandi kohta seletusi kuulates, vahepeal kellegagi sõna vahetamata. Edasi oli ta dessandis just niisugune sõdur ja kaaslane, nagu ohvitserid ja kaassõdurid üht head lahingumeest näha soovisid. Ta oli ka tugeva kondiga, minust paar aastat vanem, ja nii kõlbas ka sellest lähtekohast heaks sõduriks. Arvan, et olin nende paari kuu jooksul soomusrongil jõudnud kõigi oma kaaslastega tuttavaks või sõbraks saada, vähemalt teadsin ma igaühest, kes ta on ja mis teda huvitab. Väheste erandite hulgas oli aga Eduard Wiiralt, sest avastasin oma üllatuseks, et ma ei olnud tema eraelu vastu vähimatki huvi tundnud. Pidasin teda kuskilt maakolkast pärinevaks sõnakehvaks maapoisiks, kellele meie vaguni rõõmud ja mured korda ei lähe.
Nüüd siis istusime koos kartseris ja oli aega kõike heaks teha. Kõige enam oli mind üllatanud fakt, et Wiiralt ülemusele vastu hakkas. Märkasin, et ta otsis hoolega midagi oma taskutest. Jäin vaatama, mida sõduri tasku võiks sisaldada. Nähtavale ilmus üks tavaline pliiats ja otsimist jätkates veel teine – punane-sinine värviline pliiats. Ta keerutas neid mõttes sõrmede vahel ja pöördus siis minu poole, küsides: „Kas sul ka mõni pliiatsijupp juhtub taskus olema?” Ajasin käed taskutesse ja leidsin ühe lilla tindipliiatsi. Mõtlesin: milleks ta küll neid pliiatseid vajab? Wiiralt tõusis istmelt, läks ukse juurde ja mõne tõmbega olid uksele joonistatud alasti mees ja naine kahemõttelises poosis. Jäin suu ammuli Wiiraltit vahtima, sest kõike muud võisin ma temalt oodata, kuid mitte sellist fantaasiat ja joonistamisannet. Sellest momendist peale jäigi Wiiralt, välja arvatud supisöömise aeg, uksi ja uksepiitu joonistustega katma, kuni varsti saabus õhtune videvik. Hommikul valgenedes seisis Wiiralt juba jälle ukse juures ja kattis seda uute joonistustega, üks rõvedam kui teine. Siis saabus lõunaaeg ja mind vabastati kartserist. Selleks ajaks olid kõik uste puuosad joonistustega kaetud. Teemaks olid endiselt igat sorti rõvedused. See oli nähtavasti Wiiralti reaktsioon kahekuulisele eemalolekule oma armsamast