4. veebruaril Võru raudteejaama sisse sõites avastasime, et jaama puust hoone oli suurtükimürskudest ja ühe lõhkeainevaguni õhkulaskmise tõttu venelaste poolt kaunis kehvas seisukorras, kuid tuld see ei olnud võtnud ja seisis ikka veel püsti. Saadeti luure Võru linna. Selgus, et seal oli juba üks Eesti sõjaväeüksus ees. Nüüd saabus meile ootamatu külaline: ülemjuhataja kindral Laidoner. Soomusrongi nr. 2 meeskond rivistati raudteejaama ette ja Laidoner pidas meile samasuguse tänukõne, nagu oli pidanud Elvas. See sündmus isegi päevapildistati, sest Laidoneri saatjaskonnaga oli sedakorda kaasa sõitnud ka fotograaf Akel Tallinnast. Kuigi meie soomusrongil ei olnud Valgas ega Võrus lahinguid, s. o. sündmusi, mille eest tänada, tundsime end siiski tänu väärilistena ja võtsime kiituse meeleldi omaks, seda enam, et keegi meist ei kahelnud, et mõne päeva pärast tuleb end jälle lahingutes karastama hakata. See jäi viimaseks korraks, mil ma ülemjuhatajat rindel nägin.
Ka Petseri jaama sõitsime Võrust tulles ilma lahinguta, sest Petseri oli juba Tartust otseteed sinna marssinud Eesti väeosa poolt vallutatud. Siit mõni kilomeeter Irboska suunas asus aga juba tõeline sõjarinne ja otse sinna meie soomusrong suunatigi. Rindele jõudes asuti rutiinse tegevuse korras looma „sidet” vaenlasega, kuid selgitama ka meie naabruses asuvate Eesti üksuste asukohti. Kõvendati valvetegevust jne. Suuremale osale meeskonnast olid järgmised 24 tundi puhkuseks ja meie rühmale ka sisseelamiseks uues kodus: vahetasime Valgas oma kolmanda klassi reisivaguni neljanda klassi „Siberi vaguni” vastu. Siberi vagunid olid Venemaal ehitatud pikamaareisijatele ja avaramad kui tavalised vagunid. Üheks nende iseäralduseks oli ka see, et kolmas, laealune kord oli mõeldud mitte üksnes pakkide jaoks, vaid ka reisijatele magamiseks. See kolmas kord ulatus ühtlase poollaena ühest vaguni otsast teise ja sinna võis ronida vaguni külgkäigust. Ustega kupeesid niisugune vagun ei tundnud ja lae jalutsiots oli läbikäigu poole lahtine. Kolmanda korra okupeerisid meie vaguni „saunaarmastajad”, kuna mina jäin endiselt truuks oma teisele korrale. Vaguni ahju – „tepluška” – kütjat meil ei olnud ja tulelätte eest öösel hoolitses igaüks, kelle külm või muud mured magamisasemelt jalule ajasid.
Mainisin, et Valgas veeretasime oma vagunisse moositünni. Moos oli jäätanud, kuid meil ei olnud aega selle sulamist oodata, ja nii kaapisime või raiusime moosi kogu aja püssitäägiga. Asetasime seda kopsikus ahju peale ja sõime siis nii külmunult kui ka sulanult ööd ja päevad vahetpidamata. Niivõrd hea maitses see meile. Sõduritoit ei sisaldanud tollal ju midagi värsket ja vitamiinid avastas teadus alles kümmekond aastat hiljem. Kuigi sõduri kõht üteldakse kannatavat palju, oli see hapu moos sellele siiski liig mis liig ja nii tuli meil kogu aeg sellega ühenduses rongi kõrval „dessandis” käia, sest väljakäigukoha kasutamine oli paigalseisvas rongis keelatud. See aga ei takistanud vagunisse tagasi tulijat end jälle moosiga kõrini täitmast. Kogu lool oli lühike ja kurvavõitu lõpp, sest ühel õhtul Petserisse vedurile vett võtma sõites pidime avastama, et ka suurel moositünnil on olemas põhi. Olime tünni mõne päevaga tühjendanud. Vahepeal oli Petserisse meile järele jõudnud ka soomusrong nr. 1. Saatus tahtis, et meie vagun jäi seisma otse selle suurtükivaguni ees oleva tühja platvormi kohale. Tollel platvormil ilutses köitega kinniseotult täpselt samasugune moosi täis tünn, nagu see meie vagunis ahju kõrval nurgas tühjana seisis. Silmitsesime seda algul uudishimuga, siis kadetsedes, et neil oli Valgas aega olnud endale üht tünni tagavaraks võtta… kuni keegi meist tuli ideele, et mispärast me tohime „soomust” võtta ainult vaenlaselt ja mitte neilt sõpradelt, kellel on seda ülearu palju. Keegi meist leidis rööbaste kõrvalt paar latti, mis ulatusid parajasti platvormilt meie vaguni ukselävele. Siis leidus ka paar jutukat meest, kes soomusrongi nr. 1 valvuritega mõistsid Valga viimaseid uudiseid kuulates rongi teise otsa jalutada, kuni täis moositünn meie vaguni uksest sisse veeres ja meie tühi tünn, avaus allapoole, naabri platvormile kinni sai köidetud. Ilm oli külm, vagunite aknad jäätanud ja niiviisi keegi meie tegu ei märganud. Oli saabunud aeg rindele tagasi sõita, sest olime eesrindele määratud ja osa meie meeskonnast ootas meid rindel külma käes. Järgmisel õhtul tulime jälle vett võtma. Nüüd leidsime Petseri jaamas eest peaaegu lahinguolukorra: seal seisid kõrvuti soomusrong nr. 1 ja üks remondirong (usun mäletavat, et nr. 4), ja nende meeskondade vahel käis äge sõnelus. Soomusronglased süüdistasid remondironglasi, et nad on neilt sisse vehkinud moositünni, kuna remondironglased vandusid jumalakeeli, et nad seda teinud ei ole. Valgast pärit tühi moositünn oli aga asitõendiks. Meie ei mõistnud muud teha kui pead vangutada ja ütelda, et on ikka rumal olukord küll. Niisugust asjade arengut ei osanud me ette näha ja nii oli meil remondironglastest kahju ning väike südametunnistuse piin saatis meid, kuni ka teine tünn oli tühjaks söödud.
Valga moosiga oli meil aga veel üks teine vähem meeldiv lugu: meie ohvitserid olid osanud endale Valgast „soomustada” ühe nõu hoopis paremat sorti moosiga. See paigutati vist rongi varustusvagunisse. Sealt olid mõned meie vaguni poisid koos teistega selle üle löönud. Moos jäi ühe grupi omanduseks, kuid lugu teadis, usun, terve meie vagun. Rongiülem otsustas selles loos juurdluse korraldada ja selle läbiviijaks määrati lipnik V. Pääsuke. Viimane juurdles asja kuude kaupa, kuulas vist poole rongi meeskonnast üle ja kirjutas kaks kausta ülekuulamisprotokolli, kuid otsa kätte ei saanud. Huvitaval viisil tal meie vaguni suhtes kahtlust ei tekkinud ja meist ühtegi üle ei kuulatud. Jutustasin talle hiljem tudengipõlves kord korp! „Vironias” külas viibides kogu selle loo. Tõstsime selle peale heade soomusrongiaegade mälestuseks klaasi.
Petseri joonele takerdus sõjarinne umbes nädalaks. Soomusrongid olid eesliinil kordamööda. Tegime luurekäike vaenlase suunas ja pidasime vasemal ja paremal asuvate Eesti jalaväeüksustega sidet. Ühesõnaga, veetsime aega sõdurlikult üksluiselt ja igavalt. Ühel niisugusel hilisõhtusel luurekäigul eikellegimaale, 5–6 kilomeetrit meie soomusrongist, sattusime viie-kuuekesi külasimmanile, mida peeti ühes tavalises külamajas. Odav lõõtspill mängis mingit aidu-taidut, vanem rahvas istus seinaäärsetel pinkidel ja küla noorusel oli tants täies hoos. Leidsime, et just sinna Vene külla oli meid vaja. Asetasime valveposti tänavale, püssid nurka, sinelid ja papaahad varna ja astusime tantsijate sekka. Olime sel moel end lõbustanud ehk tund aega, kui valvepostil olija tõi teate, et külale liginevad ratsanikud. Silmapilkselt haarasime üleriided ja püssid ning ilma üleliigsete käsklusteta oli meist igal mehel leitud õige tulepositsioon. Ratsanikud olid juba küla vahele jõudnud ja liginesid meid märkamata. Pinge lahenes pauku laskmata, sest tulijad osutusid ratsamaakuulajateks ühest meie rügemendist. Otsustasime ühiselt pidu jätkata. Ratsanikke oli vist paar-kolm meest rohkem kui meid, kuid ruumi ja tütarlapsi jätkus siiski kõigile.
Vahepeal oli aeg jälle tunni võrra edasi nihkunud ja ma tahtsin välja vaatama minna, mida teeb tunnimees. Asusin ukse kõrval lehkava solgitünni kohal olevast varnast oma mütsi otsima. Seejuures riivasin kogemata üht ratsaniku papaahat. Ehmatades nägin, et see langeb solgitünni. Tahtsin päästa, mis päästa saab, ja haarasin käega kukkuva papaaha järele, kuid nii õnnetult ja suure hooga, et selle poolest saadik solgi sisse vajutasin. Tõstsin mütsi solgist tilkuvana vaikselt tünni äärele, käisin valvepostil ära, ise aga kogu aeg mõteldes, mida teha. Tüli ratsameestega näis olevat paratamatu, sest vaevalt neist ükski oleks uskunud seda lugu niisugusena, nagu see sisuliselt juhtus. Olgu meelde tuletatud, et ei olnud mitte suvi, vaid talveöö paarikümne kraadiga alla nulli. Jutustasin siis vaikselt äpardusest oma sõpradele, ning ühiselt otsustasime, et on paras aeg soomusrongile tagasi pöörduda. See vajadus oli sisuliselt olemas juba varemgi, sest meie liiga kauast äraolemist võis ju rongil tõlgendada nii, et meil on luurel tekkinud ootamatusi. Soovisime siis ratsameestele head pidutuju ja seadsime sammud rongi poole.
Vaenlast, nagu suuremalt osalt sellistel luurekäikudel, me ei kohanud, kuid ülesande täitsime käsukohaselt.
Petserist 5–6 kilomeetrit Pihkva suunas, üsna meie rindele lähedal asus müstiline Vasina mägi (Vasina Gora). Oli teada, et seda oli maailmasõja päevil Pihkva kaitseks sakslaste vastu tugevalt kindlustatud. Seal pidid olema kaevikud, okastraattõkked jne. Kõigi eelduste kohaselt oli seal oodata punaste tugevat vastupanu. Ma ei tea küll väita, kuid mõeldav on, et sellest oligi