23. jaanuari varahommikul lahkus meie rongi dessant raudteest vasemale ülesandega puhastada Uderna, Hellenurme ja Palupera mõisad Läti kütipolgu üksustest, kelle sõjamehetublidust meie dessant oli hiljutises Uderna lahingus tundma õppinud. Samalaadse ülesandega saadeti soomusrongide nr. 1 ja nr. 3 dessandid raudteest paremale Kirepi ja Puka suunas. Ühesõnaga, algas kõigi soomusrongide ühine edasitung raudteepiirkonnas. Ka oli raudtee Puka jaama suunas vahepeal parandatud ja nii võisid ka rongid edasi sõita.
Liigume ahelikus Uderna mõisa. Seal me vaenlast eest ei leia, edasi samamoodi Hellenurme mõisa – ka seal pole enam punasõdureid. Suundume Palupera mõisa. Ka sealt on vaenlane juba eelmisel päeval taganenud. Nii oleme oma lahinguülesande täitnud ilma paukugi laskmata. Paluperas otsustame pisut jalgu puhata ja siis „võidurikkalt” rongile tagasi marssida. Soomusronglastele omase lohakuse või hoolimatusega valveposte välja ei panda ja mehed valguvad mõisa peale laiali niisama luusima. Suurem osa kolib siiski mõisa härrastemajja jalgu puhkama. Koos ühe punaka habemega dessantkomandomehega, kelle nimi oli Lievländer ja kes oli tol korral ainus habemik rongil, luusime kahekesi mõisahoones ringi. Imetleme maja teisel korral üht tuba, kus punaväelastel on seinte ääres heintel olnud magamisasemed ja iga aseme kõrval ilutseb keedetud kartulikoorte hunnik. Toa keskele põrandasse on aga raiutud auk ja sealt lehkab vastu peldikuhaisu. Selgub, et auk põrandas on koht, mille ääre peal punased on toimetanud alumisse tuppa oma loomulikke tarbeid. Nagu näha, on elu selles toas punastele olnud kõigiti „kultuurne” ja nende maitse kohaselt mugav. Härrastemaja ülemine osa moodustab klaasakendega torni. Jõuame kahekesi sinna. See ruum on tühi ja aknad jäätanud, nii et ilus väljavaade ümbrusele jääb meil nautimata. Sel momendil kõlab aga all üksik püssipauk, mis läheb kohe üle korratuks laskmiseks all tubades ja maja ees. Esimene mulje on, et punased on majja tunginud. Lööme akna püssipäraga puruks ja siis näeme maja ees jooksvaid ratsanikke. Nüüd kiirelt trepist alla, ja kui jõuame uksest välja, on oluline osa „lahingust” juba läbi. Majast tormab välja meie kaaslasi. Me ühineme nendega ja jookseme vaenlasele järele läbi pargituka kiviaiani. Maja uksest kümmekond sammu meie pool vasakul lebab üks kuulist tabatud hobune ja tema kõrval hädaldab haavatud ratsanik. Viimaselt on paar soomusronglast juba „soomust” võtmas – nähtavasti ratsaniku punased püksid ja läikivad säärsaapad on köitnud nende tähelepanu rohkemal määral kui veel ümberringi käimasolev püssipaugutamine. Kui olen jõudnud kiviaiani, avaneb ka minul võimalus elavale märklauale tulistada: meie ees põllul jookseb üksainus punaväelane ilmse tahtega jõuda põllul paistva avatud kartulikoopa varju. Ta jõuabki sinna näiliselt meie kuulidest tabamatult. Sellega on ka lahing lõpetatud ja paar meest siirdub toda lõksu jooksnud meest ära tooma. Selgub, et just koopasse roomamisel oli jooksja siiski jalast haavata saanud.
Nüüd alles kuulsin, mis oli vahepeal juhtunud. Õuesolijad olid näinud, kuidas üks kuuemeheline ratsasalk oli liikunud otse härrastemaja suunas, tulles sama teed, mida mööda olime tulnud meie. Rongil liikus kogu aeg jutt, et ka meie soomusrongidele oli asutatud ratsaluuresalk, aga keegi ei olnud seda näinud. Nägijad arvanud, et küllap see siis on meie ratsaluure, ja nii ei olnud keegi tulijatele tähelepanu osutanud, kuni salk jõudis otse mõisa elumaja ukse ette. Siis korraga olnud mõlemal poolel selge, et tegemist on vaenlasega. Salga juht oli saanud veel vene keeles küsida, mis väeossa meie kuulume, kui teda oli juba tabanud allohvitser Voldemar Kontuse kuul. Algas meiepoolne laskmine, mis likvideeris kõnesoleva salga viimase meheni. Vang seletas, et nad olid tulnud maakuulamiselt Elva suunast ja olnud kindlad, et Palupera mõisas asub üks Läti punase kütipolgu üksus. Nad ise olid ka lätlased.
Soomusrongidel nr. 1 ja 3 ei läinud see dessandipäev aga nii libedalt kui meie rongil. Nende vastas asuvad punased läti kütid olid kohal ja osutasid pealetungijatele tugevat vastupanu, eriti Vana-Kirepi kõrtsi vallutamisel. Siin langes esimeselt soomusrongilt üks nende vahvamaid ohvitsere ja tollekordse dessandi juht alamkapten J. Ratassepp, tabatuna vaenlase kuulist otse pähe. Surm oli olnud silmapilkne. Tema salgas oli ka teisi surnuid ja haavatuid. Lahingu eelõhtul oli kapten Ratassepp kirjutanud kirja, milles ta oli palunud surmasaamise korral hoolitseda tema ema eest, ja selles olnud ka märkmeid, kuhu teda matta. Ümbrikul seisnud, et kiri tuleb avada juhul, kui ta peaks langema. Vaevalt ta siis mõtles, et see kiri avatakse juba järgmisel päeval. Muide, mul ei olnud kogu sõja vältel seda tunnet, et kuul mind surmavalt tabaks, ja nii ei andnud ma oma surma puhuks mingeid korraldusi. Küll oli mul tollal realist R. Niinemanniga vastastikune kindel kokkulepe, et kui ükskõik kumb meist peaks raskelt haavata saama, millele võiks järgneda piinarikas surm või eluaegne invaliidsus, siis laseb terveksjäänu teise samas maha.
Paar järgmist päeva tõid meie rindeolukorda mõningaid olulisi muudatusi. 24. jaanuaril ilmus meie rindelõiku Tartumaa kaitsepataljon leitnant Julius Kuperjanovi juhtimisel. Pataljon oli Tartu vallutamisel inimkaotusi kandnud ja olnud vahepeal Tartus lühikesel puhkusel. Meie rindelõigus tegutses ka Tartu vabatahtlike pataljon. Mõlemad allutati operatiivselt soomusrongide divisjoni ülemale. Divisjoniülema kohuseid täitis nüüd esimese soomusrongi ülem kapten Irv, sest kapten Parts sai eelmisel päeval (23. jaanuar) soomusrongi nr. 2 lähedal seistes juhuslikust vaenlase mürsukillust käest haavata ja evakueeriti Tartu haiglasse. Raudtee Valgani oli terve, sest vaenlaste soomusrongidega oli meil kogu aeg pidev kontakt ja soomusrongide patareide omavahelised duellid olid kujunenud niivõrd tavaliseks nähteks, et vaenlase mürskude lõhkemine teinekord kaunis rongi lähedal meie tavalist sõdurielu ja askeldusi üldse ei häirinud.
Mõne päevaga küpses olukord, kus ülemus võis anda käsu Valga vallutamiseks, et Ruhja ja Tõrva alt taganeva vaenlase teed läbi lõigata. Kompensatsiooniks sellele, et soomusrong nr. 2 jäi Tartu vallutamise operatsioonist kõrvale, oli meie rongil nüüd lubatud sõita soomusrongide pealetungikolonnis ja tegutseda Valga–Petseri suunas esimesena. Pidasime seda oma rongile suureks auks.
Väikesi vaenlase tekitatud teerikkeid kõrvaldades jõudsime 27. jaanuari varahommikul Puka raudteejaama. Sealt oli äsja lahkunud vaenlase üleni terasplaatidega kaetud moodne soomusrong, nagu jaama teenistujad meile jutustasid. Nendelt kuulsime veel, et punased arutanud omavahel võimalust saata meie pealetungivate soomusrongide vastu tühi vedur koos lõhkeainete vaguniga, mis meie rongi purustaks. Seda teadet võeti pooleldi tõsiselt, pooleldi venelaste praalimisena. Igaks juhuks lepiti meie järel sõitvate soomusrongidega nr. 1 ja nr. 3 kokku, et kui meie rong annab vastava signaali, siis oleme kokkupõrkeohus ja meie taga sõitvatel rongidel tuleb täie auruga tagasi kihutada. Teel Mägiste pooljaama suunas aga midagi ei juhtunud ja nii kihutasime niivõrd kiirelt ja vaenlasele ootamatult Mägiste pooljaama, et jaamas ja selle ümbruse majades viibinud unine vaenlane ei mõistnud meile mingit vastupanu osutada. Vene sõdurid sibasid igas suunas nii, kuidas jalad kandsid. Jaamahoones asunud punased litsusid peamiselt mõnesaja sammu kaugusel asuva pika küüni poole, mille tagant algas kallak orgu. Kargasin ka rongilt maha ja koos teistega jooksime neile püsse paugutades järele. Umbes poole tee peal küünist hüppas meie lähedal põõsa tagant välja üksi punasõdur ning katsus küüni põgeneda. Lõin püssi palge, kõlas pauk ja jooksja varises kokku. Siis aga märkasin, et mu kaaslane