Neil ilusail päikesepaistelisil Elva-päevil juhtus veel üks asi, mis oleks kergesti võinud mulle saatuslikuks saada. Oli ennelõunane aeg ning ma viibisin oma klassivenna Edmund Schifferiga kahekesi kupees. Schiffer kui tõsine korraarmastaja ja tehnikainimene (pärastine insener) veetis oma vaba aega meie rühma Lewise kuulipilduja puhastamisega. Mina tema vastas teise korra naril nautisin ajalehe lugemist. Korraga kõlas pauk ja ajaleht oli mu käes rebenenud. Ei saanud nii kiirelt aega ehmatadagi, kui märkasin läbi püssirohu suitsuvine Schifferit surnukahvatult minu poole vahtivat. Taipasin, et ta peab mind kuulist tabatuks. Liigutasin käsi-jalgu, ja et kuskilt ei valutanud, ütlesin, et mul ei ole midagi viga.
Selgus, et kuulipilduja rauas oli olnud lahingupadrun, mida Schiffer ei arvestanud. Päästikule vajutades kõlas pauk ning kuul oli tunginud minu käsivarre ja rinna vahelt läbi ja sealt edasi minu kohal lae all pakiriiulil asunud Schifferi enda pesupakki, mille ta oli samal päeval või mõni päev varem kodust saanud. Oli jälle kord sõduriõnne!
Nagu eespool mainitud, viibisin meie soomusrongi dessandi koosseisus Elva raudteejaamas. Ühel ööl olid Elva värsked kaitseliitlased olnud agarad kommunismikahtlase elemendi arreteerimisega. Nad koondasid arreteeritud ühte jaamalähedasse majja, kokku umbes 30–40 inimest, nii mehi kui ka naisi. Hommikul ilmus kolmanda soomusrongi ülem kapten O. Luiga Elva jaama ja küsis minult, kus arreteeritud asuvad. Läksin kapten Luigale nende asukohta näitama. Luiga oli Elva lähedal metsavahi pojana üles kasvanud ja tundis peaaegu iga Elva ümbruse elanikku kui mitte just isiklikult, siis meelsuselt. Nii sattusin ühe huvitavaima kohtupidamise tunnistajaks, mida elus olen näinud. Luiga käsutas kõik kinnipeetavad toa ühte otsa ja alustas siis umbes järgmiselt: „Näe, Jüri, sinu on nad kätte saanud – mine teise nurka…” – „No, Maali, mida sina siit otsid? Sina nüüd mõni enamlane. Laiutad niisama lõugu seal, kus vaja ei ole. Mine koju!” Ning Maali katsus, et minema sai. Siis näitas Luiga näpuga kellelegi ja küsis: „Sind ma ei tunne, kust sa oled?” Vastus oli ehk umbes nii, et mina olen selle või selle peremehe maa peal pops see ja see. Luiga kommenteeris siis, et see peremees on korralik inimene ja küllap ta popsnikud on ausad. Nii et võid koju minna, ja lisas siis, et „ära tee tulevikus enam lollusi, kui peaksid neid teinud olema”. Umbes tunniajalise „kohtupidamise” järel oli toa „teise otsa” kogunenud 6–7 inimest, kes jäid vahi alla. Milline nende hilisem saatus oli, ma ei tea. Kui kohtupidamine üldse õiguse ja kohtuniku südametunnistuse järgi saab toimuda, siis kohus, mille kapten Luiga tol korral pidas, oli kindlasti üks sellistest. Minu lugupidamine kapten Luiga vastu aina tõusis. Luiga oli Eesti ajal Rakveres metsaülem.
Soomusrongid asusid nüüd Elvas. Vastane oli otsustanud meie pealetungi Valga suunas peatada ja oli selleks meie vastu koondanud paar oma soomusrongi (kõneldi kolmest) ja kohale toonud ka ühe läti kommunistliku kütipolgu. Meil oli aga kindel kavatsus mitte Elvasse peatuma jääda, vaid Valga suunas edasi tungida.
21. jaanuari hommikul sõitis soomusrong nr. 2 Elva jaamast välja, et vallutada vasemal pool raudteed asuvat Uderna mõisa ja puhastada selle ümbrus punastest lätlastest. Kui metsa varjust välja jõudsime, tuli esimesena nähtavale mõisa pika korstnaga küünrehi, ning vaenlane avas meie rongile eest ja vasemalt püssitule. Sellele vastasid meie patarei ja raskekuulipilduja-vagunid. Suurtükimehed kahtlustavad tavaliselt iga torni või kõrgendikku vaenlase tule juhtimise asukohana ja nii oli Ukule üks esimesi märklaudu just eelmainitud rehe või küüni korsten, mis ka tõepoolest juba esimeste laskude järele kokku varises. Ka rongi raskekuulipildujad avasid tule, kuid mida nad just lasksid, ma aru ei saanud, sest rong asus kõrge raudteevalli varjus. Rongilt väljus dessant, mille koosseisu ma sel korral ei kuulunud, ja kohe algas ka äge lahing Uderna mõisa eelsel põllul ja võsas. Meie dessant tungis peale, kuid lätlased taganesid vaid samm-sammult ja kindlat distsipliini pidades. Varsti kanti meie rongile leitnant Maibaumi laip ja Tallinna koolipoiss Otto Jürgens, kes oli haavatud. Allohvitser Estam ilmus tagasi rongile kahe, vist tema enda poolt vangi võetud läti punaväelasega. Tulevahetus lõppes lätlaste taganemisega lahinguväljalt ning paar päeva hiljem kõneldi rongil, et põllul ja ühes mõisalähedases kraavis lebab 11 lätlaste laipa, mis võis ka tõele vastata. Sellele lahingule vaenlase tagaajamist ei järgnenud ja varsti olime jälle Elva raudteejaamas tagasi. Nii jäi ka Uderna mõis tol korral meie poolt vallutamata.
Leitnant Maibaumi laip oli nüüd meie soomusrongil ja paljud meist käisid langenud kaaslast jumalaga jätmas. Maibaum oli Narva mees ja tema vanemad olid punaste poolt mõrvatud. Kuigi pidasin Maibaumi otsustusvõimeliseks ja julgeks ohvitseriks, erilist sümpaatiat ma tema vastu siiski ei tundnud vist seepärast, et ta ümberkäimine vangidega oli toorevõitu. Sellega erines ta teistest dessantohvitseridest, kes armastasid küll vangivõtmist, kuid mitte ülekuulamisi.
22. jaanuaril liikusid meie soomusrongide nr. 2 ja 3 dessandid Uderna mõisa eel soomusrongidelt vasemale ja paremale raudteed. Kuulusin meie rongi ahelikku, mis liikus paremal pool, s. o. lääne pool teed. Meie ülesandeks oli vallutada üks tuuleveski ja Uderna küla umbes paari kilomeetri kaugusel raudteest. Kuskil selle tuuleveski läheduses asus ka vaenlase patarei, mille tuli takistas soomusrongide edasitungi. Liikusime metsa ja võsa varjus, et kõigepealt sisse võtta meie pealetungi algpositsioon. Edasi oli kavas tuuleveski ja selle ümbruse vallutamine otserünnakuga üle lageda oru. Tuuleveski ja meie aheliku vahe võis olla kilomeeter maad.
Olime lahinguettevalmistusi lõpetamas ja kobina peale oli vaenlasega ka juba üksikuid pauke vahetatud, kui keegi meist märkas, et raudtee kohal kerkib üles auru- või suitsusammas. Silmapilkselt läbis kõiki teadmine, et meie soomusrong on vaenlaselt tabamuse saanud ja põleb. Samas tuli korraldus tuldud teed tagasi rongile minna. Liikusime pooljoostes, ja kui raudteele lähemale jõudsime, siis nägime, et veduri tender oli saanud tabamuse ja söetagavara põles. Meie rongi suurtüki ja vaenlase patarei vaheline duell kestis aga edasi. Meie suurtükil oli oma vigur: lasti neli pauku üksteise järel otse uskumatu kiirusega, mis jättis vaenlasele mulje, et meie käsutuses on mitte üks, vaid neli suurtükitoru. Raudtee läbis selle koha peal künka, ja seega oli rong teatud määral varjatud. Esimesed, kes minu tähelepanu köitsid, olid soomusrongide divisjoni ülem kapten K. Parts ja meie rongi ülem kapten J. Lepp, kes minust närviliselt kiirsammul möödusid. Seejuures vehkis kapten Parts kätega, haarates vahetevahel peast kinni. Kuulsin, kui ta Lepale ütles: „Rong tuleb tühjaks teha ja põlema süüdata.” Mida Lepp vastas, ei kuulnud. Samal momendil karjus meie patareiülem lipnik L. Pallon, keda rongil üldiselt Ukuks hüüti, oma Võru või Valga murrakus kapten Partsi ja Lepa poole: „Korrat, mis teie seal hädaldate. Tuli tuleb liivakottidega kustutada ja siis katsume rongi patarei tule alt ära vedada. Mina hoian vahepeal punaste patarei tule all.” Uku sõnad andsid kõigile, kes neid kuulsid, uue tegutsemissuuna. Välkkiirelt organiseeriti