Vihapisarad sädelesid tüdruku paksult võõbatud silmades. Veri oli talle näkku valgunud; tulipunasena vahtis ta Tessale otsa, valmis ära jooksma, vanduma, ka Tessale keskmist sõrme näitama. Peaaegu kaks aastat õhkõrna usaldust, mis oli nende vahele vaevaga rajatud, venis rebenemispunktini.
„Ma usun sind, Krystal. Ma usun, et sa ei naernud, aga ära palun minu kuuldes vannu.”
Ühtäkki hakkasid töntsakad sõrmed klämmitud silmi hõõruma. Tessa võttis lauasahtlist pabertaskurätipaki ja ulatas Krystalile, kes krahmas need tänamata, surus taskuräti vastu mõlemat silma ja nuuskas nina. Käed olid Krystali kõige liigutavam osa: sõrmeküüned lühikesed ja laiad, räpakalt lakitud, ja kõik tema käeliigutused olid niisama naiivsed ja otsekohesed nagu väikesel lapsel.
Tessa ootas, kuni Krystali nuuksuvad hingetõmbed olid aeglustunud. Siis ütles ta: „Ma näen, et sa oled härra Fairbrotheri surma tõttu endast väljas …”
„Olen jah,” vastas Krystal üsna sõjakalt. „Mis siis?”
Tessa nägi ühtäkki vaimusilmas Barryt seda vestlust pealt kuulamas. Ta nägi mehe nukrat naeratust, kuulis teda üsna selgelt ütlemas „hea tüdruk”. Tessa pani kipitavad silmad kinni, suutmata sõnagi lausuda. Näost punane Krystal vahtis talle trotsliku ilmega otsa, käed ikka veel vaheliti.
„Ka minul on härra Fairbrotherist väga kahju,” ütles Tessa. „Tegelikult oli ta meie vana sõber. Sellepärast härra Wall oligi veidi …”
„Ma ütlesin talle, et mina ei …”
„Krystal, palun lase mul lõpetada. Härra Wall on täna täiesti rööpast väljas ja ilmselt just sellepärast ta … tõlgendaski sinu häälitsust valesti. Ma räägin temaga.”
„Tema kurat ei muuda …”
„Krystal!”
„Nojah, tema meelt ei muuda.”
Krystal tagus jalaga Tessa lauajalga, trummeldas kiiret rütmi. Tessa võttis küünarnukid laualt, et vibratsiooni mitte tajuda, ja ütles: „Ma räägin härra Walliga.”
Ta omandas enda arvates neutraalse ilme ja ootas kannatlikult, kuni Krystal teda kõnetab. Krystal istus julmalt vaikides, tagus lauajalga ja neelatas iga natukese aja tagant.
„Mis ärra Fairbrotheril viga oli?” küsis ta viimaks.
„Arvatakse, et tal lõhkes ajus arter,” vastas Tessa.
„Miks?”
„Tal oli kaasasündinud viga, millest ta midagi ei teadnud,” ütles Tessa. Tessa teadis, et Krystal on äkksurmaga rohkem kokku puutunud kui tema. Krystali ema suhtlusringkonna inimesed surid enneaegu nii sageli, nagu oleksid seotud mingi salasõjaga, millest muu maailm midagi ei tea. Krystal oli Tessale rääkinud, kuidas ta kuueaastaselt ema vannitoast võõra noormehe laiba leidis. See oli põhjuseks, miks ta tookord, nagu mitmel korral hiljemgi, vanamamma Cathi hoole alla anti. Vanamamma Cath terendas paljudes Krystali lapsepõlvelugudes: kummaline segu päästjast ja nuhtlejast.
„Nüüd on meie naiskond persses,” ütles Krystal.
„Ei ole,” vaidles Tessa. „Ja palun ära ropenda, Krystal.”
„On küll,” ütles Krystal.
Tessa tahtis vastu vaielda, kuid väsimus sai sellest ajest võitu. Krystalil on igatahes õigus, ütles Tessa aju väljalülitatud ratsionaalne osa. Sõudenaiskonnaga ongi lõpp. Mitte keegi peale Barry poleks suutnud Krystal Weedonit ühtegi trenni meelitada, nii et ta seal püsiks. Tüdruk tuleb ära, Tessa teadis seda; ilmselt teadis ka Krystal ise. Nad istusid mõnda aega vaikides ja Tessa oli liiga väsinud, et leida sõnu, mis võinuksid õhustikku muuta. Tal oli külm, ta tundis end kaitsetuna, haprana. Ta oli rohkem kui kakskümmend neli tundi ärkvel olnud.
(Samantha Mollison oli haiglast helistanud kell kümme, just siis, kui Tessa pärast pikka vannis ligunemist BBC uudiseid vaatama läks. Tessa oli taas rõivad selga tõmmanud, sellal kui Colin segaseid häälitsusi kuuldavale tuues mööbli otsa komistas. Nad käisid ülemisel korrusel pojale ütlemas, kuhu lähevad, seejärel jooksid auto juurde. Colin oli liiga kiiresti Yarvilisse sõitnud, nagu suudaks Barry ellu äratada, kui läbib teekonna rekordajaga, sündmustest ette jõuda ja tegelikkust ära petta.)
„Kui te minuga ei räägi, siis ma lähen minema,” ütles Krystal.
„Palun ära ole jäme, Krystal,” ütles Tessa. „Ma olen täna hommikul väga väsinud. Härra Wall ja mina olime eile õhtul koos härra Fairbrotheri naisega haiglas. Nad on meie head sõbrad.”
(Mary oli Tessat nähes täiesti liimist lahti läinud, käed ümber tema löönud ja kohutava haliseva karjatuse saatel näo Tessa kaelaõnarusse surunud. Isegi siis, kui tema enda pisarad hakkasid Mary ahtale seljale langema, suutis Tessa üsna selgelt mõelda, et kisa, mida Mary kuuldavale tõi, nimetatakse itkemiseks. Sale ja väike keha, mida Tessa oli nii tihti kadestanud, oli tema embuses vabisenud, suutmata mahutada kurbust, mida sel tuli kanda.
Tessa ei mäletanud, millal Miles ja Samantha lahkusid. Ta ei tundnud neid kuigi hästi. Ta oletas, et nad lahkusid meeleldi.)
„Ma olen ta naist näind,” ütles Krystal. „Heleda peaga naine, käis meie võistlust vaatamas.”
„Jah,” ütles Tessa.
Krystal näris sõrmeotsi.
„Ta tahtis, et ma ajalehega räägiks,” ütles ta äkki.
„Mida?” küsis Tessa häiritult.
„Ärra Fairbrother. Ta tahtis, et ma intervjuu annaks. Üksi.”
Kord oli kohalikus ajalehes olnud kirjatükk Winterdowni sõudenaiskonnast, mis tuli piirkondlikus finaalis esimeseks. Krystal, kelle lugemisoskus oli kehv, oli ajalehe kaasa võtnud ja Tessale näidanud ja Tessa oli rõõmu- ja imetlushüüatuste saatel artikli valjusti ette lugenud. See oli olnud tema elu kõige õnnelikum nõustamistund.
„Kas sind taheti intervjueerida seoses sõudmisega?” küsis Tessa. „Jälle naiskond?”
„Ei,” ütles Krystal. „Miskit muud.” Siis: „Millal matused on?”
„Me ei tea veel,” vastas Tessa.
Krystal näris küüsi ja Tessal polnud küllalt energiat, et murda vaikust, mis nende ümber tarduma hakkas.
X
Barry surmateade vallavolikogu kodulehel langes otsekui tilluke kivi kihavasse ookeani, tekitades vaid kerget lainetust. Sellest hoolimata olid Pagfordi telefoniliinid sel esmaspäeval tavapärasest punasemad, väikesed jalakäijate pundid kogunesid kitsastele kõnniteedele, et vapustatud toonil oma info õigsust kontrollida.
Sedamööda, kuidas uudised levisid, leidis aset kummaline muundumine. Selle tegid läbi Barry kabineti kaustu ehtivad allkirjad ja tema tohutu tutvuskonna postkaste risustavad meilid, mis tekitasid härdust otsekui metsa eksinud poisikese saiapururada. Need rutakad kritseldused, pikslid, mille olid ritta seadnud nüüd igaveseks tardunud sõrmed, muutusid tontlikeks kestadeks. Telefonis sõbra sõnumeid nähes tundis Gavin juba väikest vastumeelsust ja üks sõudenaiskonna tüdruk, kes kogunemiselt koju minnes ikka veel nuttis, leidis oma koolikotist Barry allkirjaga blanketi ning sattus peaaegu hüsteeriasse.
Yarvil and District Gazette’i kahekümne kolme aastasel ajakirjanikul polnud aimugi, et Barry kord nii erk aju on nüüd vaid raske kamalutäis käsnjat ollust Edela-Inglismaa regionaalhaigla metallkandikul. Ta luges läbi teksti, mille Barry oli talle tund aega enne surma saatnud, ja helistas siis tema mobiilinumbrile, kuid keegi ei vastanud. Barry telefon, mille mees oli enne golfiklubisse minekut Mary nõudel välja lülitanud, lebas vaikides köögis mikrolaineahju kõrval koos tema muu isikliku varaga, mis haigla oli Maryle kojuviimiseks kaasa andnud. Keegi polnud neid puudutanud. Need tuttavlikud esemed – võtmeripats, telefon, vana kulunud rahakott – näisid surnu enese osadena; need võinuksid olla tema sõrmed, tema kopsud.
Uudis Barry surmast levis