Mäletan õe isa, minu jaoks „onu Heinzi”, seltskondliku mehena, kes tõesti hoolega pitsi tõstis, kuid polnud kunagi labane ega „maani täis” ja lisaks kõigele väga hästi tantsis. Viimast kinnitas ka tema suhtes ülikriitiline ema. Heinzil oli vähemalt üks hea omadus veel: ta armastas minu ema kogu hingest, meelest ja jõust. Mis segas nende abielu? Kindlasti see, et ema mängis vastse abikaasaga sama mängu, mida tema ema oli terve elu mänginud temaga – lasi end armastada, kuid ei armastanud vastu. Emal olid eeskujud varnast võtta, sest igavas abielus kiduv naine on kõigi melodraamade meelisteema. Kõik Zarah Leanderi filmid olid ju sellele skeemile ehitatud. Kahtluse korral haaras ema Tolstoi „Anna Karenina” ja leidis endale õigustuse mitte armastada. Sealt oli vaid tilluke samm järgmise etapini: leida Suur Armastus ja vana elu selle nimel hüljata. Täiskasvanulikku vastutustunnet nii mehe kui lapse ees ema tunda ei osanud või ei tahtnud.
Juba Scarlett O’Hara leidis lahenduse, kuidas taas noor olla. Mäletame, et terane iiri lesk lihtsalt läks ja tantsis, näitamaks, et leseseisus teda enam ei ahista. Kättemaksuks KGB pidude eest tegi mu ema sedasama, sukeldus teise noorusse, köitis taas kõigi, nüüd juba temast nooremate põrandalõvide tähelepanu ja mõtles hiljukesi, mida nendega peale hakata.
Abielu ja armastuse päästmiseks püüdis õnnetu Heinz mitmeid vahendeid. Viimane ja suurejoonelisim žest oli ema viimine Sotši – reis, mis 1960. aastate algul oli rahaliselt kättesaadav vaid rikastele või neile, kel oli sidemeid loomeliitude või teistele ametiühingu liinis tegutsevate ühendustega, kel Musta mere rannikul puhkekodusid. Siseministeeriumil oli neid palju, kuid Heinzi auaste liiga madal, et neisse ka abikaasale voodikohta saada. Seega sõideti „mustalt” ja peatuti ühe Kaukaasia eestlanna majakeses. Ema nautis finantsiliselt ulmelist puhkust, kuid saatjale mööndusi ei teinud. Selle asemel kinnitas ta avalikult, et loeb end abielust vabaks – väljakutse, mis pani memme peaaegu plahvatama. Taas ei mõistnud memm, mis tütrel jälle viga on, et senine elu ei kõlba. Ema napsas ühelt järjekordselt ballilt noorukese, lausa sõjaväe-eelse poisi ja hakkas temaga käima – oma põhimõtete järgi, moraalselt, käest kinni, kuid mitte voodis. Heinz nuttis ja kinkis emale jõuludeks Kristjan Raua äsja ilmunud reproalbumi pühendusega „Oli kunagi keegi…”. Keset seda segadust elas oma lapseaastaid minu õde, kellest keegi peale vanaema eriti välja ei teinud.
Memm, kes polnud mu ema sünni ajal vist veel emaduseks küps, avastas endas kaua kasutamata potentsiaali. Tegelikult oli ta seda tundnud juba mu õe sünnihetkel. Kui mõnepäevane õde sünnitusmajast teki sees koju toodi, seisis memm Kadrioru kodumaja trepil, tärgeldatud valge kittel seljas, ning ütles emale: „Anna laps siia! Sa ei oska ju temaga midagi teha!” Ema, kes polnud memmele iial vastu vaielnud, andiski maimukese käest. Tollased emapuhkused olid kahenädalased. Pärast seda tuli emal tööle tagasi minna. Memm jäi koduseks, minu õde kasvatama. Õde oli just nagu memme, mitte mu ema oma.
1962. aasta septembris oli memm minu õega veel Tartumaal sugulaste juures. Heinz oli teab kus, võib-olla oli tal ema nõudel juba uus korter otsitud. Ametlik lahutus oli veel toimumata.
Emal oli järjekordne uus kleit ja uued kingad. Seekord läks ta peole Viru väljaku Tuletõrjemajja, mida hüüti Pritsuks. Mängis elav muusika, orkester oli uus. Rahvas tungles, et pillimehi näha. Väikest kasvu ema ette astus keegi jultunud nolk, pikk punapäine loikam. Ema astus temast mööda ja saatis trügijale põlglikult põrmustava pilgu.
„Naisterahvas! Kui teie pilk võiks tappa, oleksin ma surnud mees!” lausus adressaat. Ja võttis kurja neiu (et neiu ei olegi neiu, vaid hoopis üksi tantsima tulnud abielunaine, ei tulnud tolle aja kontekstis kõne allagi) tantsima.
Loomulikult arvasite juba ära, et see pikk mees oli minu isa.
EMA EI JÄÄNUD VÕLGU: daamide valiku ajal palus tema omakorda tantsule isa. Õhtul, kui Pritsus pidu lõppes, pakkus isa end ema koju saatma. Ema lubas seda, nagu oli lubanud ka paljudele teistele. Tal oli tantsuõhtusuhete tarvis välja töötatud kurikaval taktika. Kui noormehed emalt nime küsisid, ütles ta end olevat Ilona, mitte Rita, kodumajana näitas aga hoonet paar tänavanumbrit õigest elamust eemal. Ema ei soovinud tihedamaid sidemeid, põhipõhjuseks tõik, et ta oli tantsuseltskonnast umbes kümnendi võrra vanem.
Isaga läks teisiti. Ema tutvustas end küll valenime all, kuid kutsus isa oma õigesse koju raadiot kuulama. Välismaa jaamad pakkusid öö läbi moodsat tantsumuusikat, mille üldnimetus Nõukogude Eestis oli lihtsalt džäss. Ema keetis kanget kohvi ja nad kuulasid hommikuni Radio Luxembourgi ja teisi tabatavaid lainepikkusi. Hommikuks olid nad otsustanud oma saatused ühendada.
Välimuselt olid nad ideaalne paar: pikk rühikas heledavereline mees ja pisike tumedapäine naine. Mu vanemad olid ja on praegugi silmatorkavalt ilusad inimesed. Raske on aga kujutleda kaht vastandlikumat inimtüüpi. Isa oli kasvanud absoluutses kollektivismis, kus puudus privaatsus, kuid see-eest leidus alati kaaslasi, kellelt võis abi loota. Isa elukogemus, millele emaga kohtumise ajaks oli lisandunud nõukogude armeeteenistus, oli muljet avaldav. Ema oli kasvanud kiivalt suletud pisikogukonnas, kuhu pääsesid vaid valitud, õigemini äravalitud, kus loodeti iseendale ja ühele-kahele lähisugulasele. Isa oli nõukogude aja laps. Ema kuulus eelmisse maailma. Isa oli kohaneja, paindlik realist. Ema oli täiesti paindumatu idealist. Ja nii edasi. See ei olnud füüsiline vanusevahe, mis nende suhte ja abielu juba algusest peale ohtu seadis. Isa on korduvalt rõhutanud, et pole kunagi tundnud, et ema on temast üheksa aastat vanem. Vastuolu seisnes erinevates kultuuritaustades, mis tingisid erinevad mõtteviisid.
Hiljem on isa alati püüdnud end emast ja esimesest abielust distantseerida. Kuid „ajastu dokumendid” – isa ja ema vähene säilinud kirjavahetus – kinnitavad suurt ja kõikevõitvat kirge, sajandi armastuslugu. Mu mõlemad vanemad on olnud hea sulega. Nende lembekirjade stiili võiks tuua eeskujuks isegi Underile ja Tuglasele. Emal on alles pakk läkitusi, mida kirjutati teineteisele pärast juba kaks aastat kestnud abielu, kui isa sunniti minema mitmeks kuuks Kaliningradi kordusõppustele. Üksainus kord uudishimutsesin, mida ja kuidas mu lähimad inimesed teineteisele ütlesid. Võtsin pakist juhusliku kirja ning üritasin lugeda. Paber kiirgas. Kiirgas armastust, usku, jällenägemise kannatamatut ootust, kõike, mis on elus ilus ja hea. See kollaseks pleekinud dokument oli täis niisugust jõudu, et, lugenud poolteist lehekülge, panin kirja pakki tagasi. See polnud mõeldud kolmanda silmadele, isegi mitte minu omadele.
Isa armus emasse, uskudes, et astub abiellu süütu tütarlapsega. Ema lasi tal vähemalt alguses oma eksiarvamuses peesitada. Ma ei taipa, kuidas isa tol raadiokuulamise ööl nii pime oli, et ei näinud näiteks õe mänguasju või voodit. Igal juhul tuli isa koju ning teatas vanematele, et on leidnud oma õnne ja soovib selle õnne ka ametliku abielutempli kujul passi kirjutada.
Vanaema Leida malli järgi ei saanud korralik tütarlaps peaaegu võhivõõrast meest pärast südaööd oma koju kutsuda. Kuidagimoodi sai ta teada, et ema ristiema ja tädi töötab teatud juuksurisalongis, tutvustas end tädi Ainale ja küsis luureandmeid. Tuli siis koju ning teatas isale põrutava ja põrmustava uudise, et tema nii-öelda pruut on temast üheksa aastat vanem, abielus ja koolimineva lapse ema.
Pulmadele eelnes pruudi lahutus. Kohtusaalis tekkis küsimus, kelle hooleks