Mustamäe valss. Loone Ots

vaid infektsiooni tõttu. Sõin esimest korda elus hurmaad ja mul läks süda pahaks.

      NAGU SIINSEST JUTUST juba paistab, elasid ja toimetasid eesti ja vene kogukond enamasti rangelt lahus. Ema kahvatas, kui isa pillas jutu käigus fraasi „mina ja mu vene sõbrad” ning kordas õnnetut tsitaati suure mõnu ja põlgusega aastakümneid, tõendina isa tuulelipu-hoiakust ja kaasasündinud reetlikust meelest.

      Venelased polnud meie peres tiblad, vaid vankad. Või punased. Ega eestlane rahvuse ja poliitilise ilmavaate vahele selget joont tõmmanud. Kui ma 1990. aastatel Tallinna ülikoolis vene rühmadele eesti kultuurilugu õpetasin, tuli stalinismi kursuse eksami järel minu juurde salgake tütarlapsi, kes soovisid tänada. Mille eest? Et ma ei olnud rõhutanud, et kõik Eestis juhtunud halb on venelaste kätetöö. Et ma olin esimese õppejõuna nentinud, et kultuurirepressioonides polnud süüdi venelased, vaid stalinism. Kohmetult võtsin tänu vastu.

      Vankad-punased olid Eestile palju kurja teinud, seda sain suurte jutust aru. Ema hoidis puhvetkapi suletud ukse taga seepiapruuni postkaarti õppursõdurite mälestussambast Reaalkooli ees. Teadsin ka, et õige Eesti lipp on sinimustvalge ja et meil on soomlastega üks hümn. Aeg-ajalt räägiti vanaisa Siberis-käigust. Täpsemalt sellest juttu ei olnud, aga sealgi oli midagi halba toimunud. Välgatas ka sõna partei, mida öeldi iroonia või sarkasmiga.

      Mina olin poliitiliselt ebateadlik element ja tegin mõndagi, mis paarkümmend aastat varem võinuks päädida sõiduga külmale maale. Näiteks ei teadnud ma EKP Ülemnõukogu Presiidiumi esimeest, sisulist riigijuhti Aleksei Müüriseppa. Kui Müürisepp suri, seisati kesklinnas liiklus, et matuserong saaks vabalt Metsakalmistule kulgeda. Juhuslikult isa seda ei teadnud ja just sel päeval, eeldan, et see oli laupäev, tagamaks tööliste laiade hulkade maksimaalse osavõtu kurvast tähtsündmusest, viis isa mind 13. bussiga memme juurde Kadriorgu. Buss pandi seisma, pidime maha tulema ning jala edasi minema. Hilinesime kõvasti. Kui vanaema, samuti tume inimeseloom, küsis, keda paksu siis ikkagi maeti, ütlesin uhkelt: „Äh, üks ehitustööline oli!”

      Kord jutu sees rääkisin memmele venelastest halvasti. Memm ütles kogu Jumalast lubatud sarkasmiga: „Venelased on meie suured sõbrad, nemad on meid ju vabastanud.” Mul kukkus suu lahti. Otsemaid läksin emale kaebama, et memm on, appike, punane, kiidab venelasi!

      Poliitilise lilleaia teises peenras kasvasid Tallinna jooma või tööle tulnud soomlased. Nemad haletsesid eestlasi ja pakkusid linnas uidates tasuta humanitaarabi. Kindlasti oli soov aidata siiras. Lapsed, teiste hulgas mina, said neilt tihti pakikese nätsu, mis tollel ajal oli väga haruldane kaup ja NSV Liidus täielik defitsiit. Emale pakkus üks soome mees kunagi paari siidsukki. Ema solvus: nii halvasti me enam ei elanud! Nailonsukapuudust Balti vabariikides ei tuntud, sest neid tootsid nii Riia kui Tallinn. Ema käis puuvilla- või villasukkadega, et talvel tervist hoida. Lahke ülelahenaaber ei taibanud, miks kena virolainen endast välja läks. Tegelikult mängis oma osa ema kodune kasvatus, mis fikseeris väga täpselt, missuguseid kingitusi endast lugu pidav naine tohib meesterahvalt vastu võtta. Sukad olid kinkeartikliks liiga intiimsed, seda enam, et kinkija oli võhivõõras.

      MAJAÕUES olid kõik lapsed minust mitu aastat vanemad, hästi treenitud kõvad jooksjad. Mõni harv noorem laps oli minu mängukaaslaseks liiga väike. Olin üksik ja igatsesin koledasti teiste omavanuste seltsi. Kuid olin võõrkeha, nii ema pärast kui sellegi tõttu, et kandsin ka argipäeval õue minnes ilusat triigitud kleiti ja selle ees põlle, et kleit ei määrduks. Olin ainus laps, kes ei käinud lasteaias, ja ainus, kes jalutas ema käekõrval. Sõjaeelses Tallinnas olnuks see võib-olla hinnatav ja äratanuks aukartust. Nelikümmend aastat hiljem muutis see minu täielikult tõrjutuks. Isegi need paar enam-vähem omavanust, kellega ma oleks mängida võinud, võtsid mind kampa vastumeelselt ja hakkasid esimesel võimalusel mõnitama.

      Oiukad suuremad lapsed, kes käisid juba koolis, tulid ükskord minu juurde ja küsisid kahtlase võltssõbralikkusega, kas mul ka mingit hüüdnime on, millega vanemad mind kodus kutsuvad. Oli küll, isegi mitu. Näiteks oli tollel ajal kuulus Itaalia poplaulja Rita Bavone, rahvas ütles Babone. Et ema oli juhuslikult Rita, riimis isa mulle armsalt loogilise hellitusnime Loone-Babone. Põhiliselt hüüdsid vanemad mind aga Poniks või ponikeseks. Naiivne kolmeaastane oli küllalt loll, et see sõna pullihimulistele varateismelistele välja käia. Nood pidid naerust otsad andma. „Poni! Poni!” hõiskasid nad ja lõkerdasid, mis hääl võttis. Kui ma õue läksin, tervitas see huige mind juba eemalt. Puhkesin nutma ja jooksin tuppa tagasi. Stseen hakkas sageli korduma ja jäi kestma, kuni olin juba üsna suur.

      Ma ei arva, et õuelapsed olid läbini halvad. Nad lihtsalt märkasid üht erinevat ja karjainstinkt hakkas tööle. Kindlasti olid nemadki minu peale kadedad, sest mul oli ilus ema, head riided ja täiesti kaine ja korralik isa. Õhtuti ja nädalalõppudel käisime kolmekesi jalutamas. Tihti jalutas isa minuga üksi, sest ema tegi süüa või koristas. Teiste laste isad võtsid koos viina või norskasid peatäit välja. Praegu on mul nendest lastest kahju.