Prelüüd tuli nii pikk sellepärast, et lugeja oskaks mõista, kui väga nihkes oli aeg, milles kasvas tulevase Mustamäe asukate põhimass, ja milliseks oli nii eestlase kui venelase mentaliteet sotsialismi viljastavates tingimustes moondunud.
NATUKE EMA PEREST
ISA SUGUSELTS OLI UUE VÕIMU all kõvasti räsida saanud. Ema perekond pääses kergete kriimudega. Raskeim loos langes ema tädile, kes just enne punavõimu tulekut oli abiellunud Eesti kaitseväe ohvitseriga, keda ühes sadade teistega Värska sõjaväelaagris represseeriti ja hoopis karmima kliimaga laagrisse toimetati. Vanatädi Aina, minu ema ristiema üska jäi nende veel sündimata laps, kes võttis nõuks ilmale tulla täpselt sel tulisel 28. augustil 1941, kui Saksa väed Tallinna vallutasid ja Nõukogude hävituspataljonid mööda Soome lahte pagesid, olles enne purustanud nii palju tsiviilehitisi, kui jõud võttis. Paul Liivaku pildil „Tallinn 28. augustil 1941” on näha, kui suur oli linna varjav suitsupilv. Saksa pataljonid pidasid venelastega tänavalahinguid. Meeleheitel punakotkad tulistasid huupi ja pildusid tänavaile granaate. Poska tänaval, kus vanatädi elas, upitas üks madrus visata granaati aknasse, mille tagant paistis rinnalapsega naine. Jumal tegi imet: surmarelv lõhkes mõrvari käes ja tappis ta enda. Poska tänava elanikud viisid pärast lahingut tänavalt ära kõik surmasaanud peale selle ühe. Teda lasti päikese käes vedelda, kuni Saksa patrull ta põrmule halastas. Kogu selle möllu keskel lamas mu esmasünnitajast vanatädi Narva maantee haiglas ja kannatas tuhusid. Sündis terve poiss, kes ei näinud kunagi oma isa. Vanatädi mees elas Norilskis küll sõja üle, kuid suri kurnatusest tingitud tüüfusse kohe pärast seda. Pea kahemeetrine treenitud noor mees, endine ujumistšempion, kaalus surres vaid 55 kilo.
Memm, nagu mäletamisi oli mu emaema hüüdnimi – keegi ei kasutanud passijärgset Minda Rosaliet – väisas küll Pagari tänavat, mille nimi äratas õudust igas eestlases. Seal, praeguse siseministeeriumi hoones asusid siseasjade rahvakomissariaat ja julgeolek. Keldrisse ehitatud kongides vaevles palju inimesi, kellest suuremal osal polnud mingit süüd nagu isaisalgi. Memm ei kogenud aga Pagari keldrielu, vaid külastas julgeoleku uurija kabinetti paar korrust kõrgemal. Vabatahtlikult.
Kui Nõukogude vägi Tallinna 22. septembril 1944 taas okupeeris, olid memm ja mu ema alles Kose-Ristil sõjapaos. Tallinnast oli paari kuu jooksul põgenenud palju elanikke, kes üle mere, kes maad mööda turvalisemasse keskkonda. Tühjad korterid leidis sissetungiv sõjavägi kuidagi imekiiresti üles ja võttis oma bilanssi. Oli ju tarvis väeosad ära majutada, aga Tondi ja Juhkentali kasarmutesse ei tahetud näiteks naisi paigutada. Memme korteri hõivasid kaks venelannast sanitari, kes tundsid end seal kui omas kodus. Kui memm ja ema Tallinna tagasi jõudsid, pidid piigad vast leitud pesakese vastu tahtmist loovutama. Välja kolides võtsid nad kaasa kaks enim meeldinud eset: puidust voolitud Kalevipoja kuju ning memme klaveri.
Memm armastas muusikat üle kõige. Ta mängis andekalt mis tahes noodist. Tartu Eesti Nooresoo Kasvatuse Tütarlaste Gümnaasiumis oli ta olnud Miina Härma enda õpilane. Cyrillus Kreek oli ta võistulaulmiselt oma koori vastu võtnud. Isegi Gustav Ernesaksa kooris oli memm laulnud. Seega polnud klaver tema jaoks mööbliese, vaid truu sõber, kelleta elu olnuks must ja hall. Vanaema küsis järele, kelle kompetentsi säherduse sigaduse likvideerimine kuulub. Sõjaväe korrapidaja vastas külmalt, et tuleb minna Pagari tänavale ja küsida julgeolekust. Seltsimehel oli hea huumorimeel. Arvestades Nõukogude Venemaa tavasid, arvas ta kindlasti, et tülikas tšuhnaa2 pannakse kinni ja jääb igaveseks vait. Memm ei osanud karta. Tema poolel oli ju tõde ja õigus! Niisiis kirjutas ta avalduse ja viis selle isiklikult Pagari 1.
Punaaeg oli alles alanud. Seepärast tehti veel noobleid žeste, kaitsti tsiviilelanikke ja küpsetati nende jaoks sõjaväe ahjudes leiba. Uurija võttis avalduse ja palus vanaemal järgmisel päeval tagasi tulla. Juhtus uskumatu – vene rindeneitsid pidid klaveri loovutama. Memmele anti aadress ja – ei või olla! – julgeoleku veoauto, et ülekohus lõplikult heastada. Memm astus venelannade uude apartementi ja näitas julgeoleku logo ja pitseriga paberit. Ta ei saanudki aru, miks neiud näost halliks läksid ja klaveri tõrkumata välja andsid. Kalevipoja kohta ei öelnud dokument aga midagi. Kui vanaema sedagi nõudis, sai plikadest tugevam ülbuse tagasi ja kuulutas: „See on meie oma. Me tõime selle Venemaalt kaasa!”
Eesti peentisleri nikerdatud Kalevipoeg sarnanes vene bõliinade sangariga nagu kotkas käoga. Kuid äkki ärkas memmes arusaamine, et ta mängib oma nahaga. Ta lõi käega ja jättis Vale-Murometsi sanitaridele lohutusauhinnaks. Kompensatsiooniks lasi ta klaveri autokasti tõsta, ronis ise kõrvale ja sõitis uhkelt läbi linna, käsi sõbra kaanel nagu Napoleonil suurtükitorul.
Memme töökoha omanik härra Avas oli enne Eestist põgenemist oma kingaäri tema kui vanemmüüja hoolde jätnud. Memm ei naasnud töökohta kohe, vaid pärast pausi, mille ajal põdes tont teab kust ilmunud kopsupõletikku. Ema omakorda oli just paranemas difteeriast, mille epideemia nõudis 1944. aasta sügisel paljude elu. Tõbi tõmbas kriipsu peale Eestist pagemisele ja jättis vabaks kolm ja pool kohta ühes paljudest Rootsi suundunud paatidest.
Kes teab, vahest oleks pööripäevaaegne mässav meri memme, vanatädi, ema ja väikese vanatädipoja endale nõudnud. Nüüd ema ei surnud, sest Saksa sõjaväearst loovutas rindereservist komplekti antitoksiini ampulle. Saksa rindeõde käis iga kahe tunni järel ema süstimas, kuigi Kose-Ristil keesid ägedad lahingud ja suurtükid ning katjuušad tulistasid vahetpidamata. Ema väljus kriisist, kuid vajas hoolt ja toitu. Sama kulunuks ära ka memmele, kelle jalad said tüsistusena närvihalvatusest kahjustada, nii et ta suutis ajutiselt kõndida vaid suurivaevu. Kingaäri oli üle võtnud üks teine müüja. Loomulikult ei soovinud ta näha enda kõrval seda, keda pärisperemees oli eelistanud. „Meil pole invaliidide kodu,” teatas ta külmalt ja saatis rivaali tuldud teed.
Pere ainus leivateenija oli nüüd vanatädi ehk tädi Aina, kes õnneks oli nii enne kui ka pärast sõda Tallinna andekamaid ja nõutumaid juuksureid. Ta jättis memme hoolde kodu ja lapse ning vihtus täie rauaga tööd teha. Palgast ja eriti palgalehevälisest isetegevusest, mille kohta daamilik keel tõrkus ütlemast haltuura, jätkus parasjagu kahe pere jaoks. Mõra lõi sisse mu ema hariduse küsimus.
Kunagi, kui memme isa oli veel rikas Elva lihunik, määras ta oma laste saatuse nii, et memme kaksikvennast pidi saama arst ja memmest endast tsaaririigi tippharitud naine – kuivõrd ülikoolis õppida oli seelikukandjatel peaaegu keelatud, nägi vaarisa vanema tütre tulevikku õpetajana.
Revolutsioon, Vabadussõda ja järgnenud laos pildusid selle unelma koos vaarisa kogutud säästudega laiali. Ta võttis tütre gümnaasiumist ära ja pani oma uue naise, kurja võõrasema nõudel karja. Seda ei suutnud vaene emaema elu lõpuni unustada. Ja nagu vanemad ikka, ihkas ta hüvitada enda untsuläinud elu tütre õnnelikuma saatuse läbi. Ema astus memme nõudel erilise innuta õpetajate seminari inglise keele erialale. Õppemaksu polnud. Küll aga tuli soetada õppevahendid, aga samuti kleidid-mantlid-kingad. Selleks maksti õppureile väikest stipendiumi. Ometi ootas tädi Aina ehk rahateenija, millal ema kooli lõpetab ja kõik oma kulud enda kanda võtab. Ema elas seda väljaütlemata soovi rängalt üle. Ega memmelgi meeldiv olnud õe armust teenijat mängida.
Ema perekond oli nii väike ja nii tähtsusetu, et isegi tädi Aina ohvitserilese staatus ei põhjustanud mingeid repressioone. Seega läks märtsiküüditamine neist mööda. Ema mäletab hästi seda ööd, kui kolm naist ja maalt külla sõitnud sugulane hommikuni ärtumängu mängisid, kuuldes sekka erakordselt tihedat autoliiklust. Autode arusaamatu sõelumine ajas kõiki koledasti naerma. Hommikul instituuti jõudes oli ema kursuselt mitu tüdrukut puudu. Üks neist ilmus lõpuks välja. Ta oli küll aknast õue hüpanud ja küüdirongist pääsenud, kuid tal polnud kuhugi minna. Õpetaja käskis tal vaikselt ja kiiresti koolist lahkuda ning lubas, et hoiab tema käigu saladuses. Täitsa Ivo Schenkenberg: