Isa õppis hästi ja sai läbi nii kaaslaste kui õpetajatega, kuni pärast esimest kursust tuli praktika. Merepraktika, mis eeldas, et poisid saavad mõne korra ehtsa kalatraaleriga Tallinna lahel sõita. Selleks pidid nad olema poliitiliselt usaldatavad. Iga poiss kutsuti eraldi komisjoni ette. Isa sisenedes tekkis vaikus.
Siis küsis sõbralik õpetaja lahkelt, miks isa ei ole rääkinud, et tema isa on just vabanenud vangilaagrist ja istub asumisel Karagandas. Vastust ootamata teatas komisjon isale, et tema ees on meri igaveseks kinni. Küll aga on ta teretulnud jõelaevastikku, näiteks Emajõele või Võrtsjärvele.
Isa unistus purunes pilbasteks nagu piksenoolest. Järvi ja jõgesid jätkus ka Võrumaal. Ta võttis dokumendid välja. Tuli leida uus elukutse, uus elu, uus tulevik. Romantiline isa tegi kannapöörde ja kadus maa alla – astus mäetehnikumi, mis valmistas ette kaevandusspetsialiste. Praktikat Kohtla-Järve põlevkivimaardlates ei häirinud miski. Isa lõpetas heade tulemustega ja täitis ka oma unistuse näha kaugeid maid. Ta sõitis rongiga Donbassi kivisöekaevandustesse ja töötas seal kaks aastat. Ühiselamu režiim oli talle tuttav, vene keelt valdas ta rahuldavalt ja õppis juurde. Kahe aasta pärast sai seiklusest siiski mõõt täis ja koduigatsus hakkas rinda närima. Siis selgus, et isa ei saagi Donbassist lahkuda. Venemaal ja Ukrainas kehtis sunnismaisus. Töötaja pass võeti ära ja jäeti töökohta, vältimaks kaadri laialijooksmist. Isa, vana polundra-hunt, keerutas end aga välja, suutis lüüa nõukogude süsteemile värava üks-null. Ta palus passi enda kätte, et minna naaberlinna abielu registreerima. Mingit pruuti tal polnud, aga kes seda kontrollida taipas. Isikutunnistus pihus, ostis isa jalamaid rongipileti ja pühkis kivisöetolmu jalgelt. Ta saabus koju nagu rikas mees muiste, vene keel suus ja rahakotis priske varu, sest kaevandustes jooksis hea palk. Vastutasuks neelas šaht aeg-ajalt mõne mehe, kes hukkus gaasiplahvatuses. Ka isa jäi ükskord varingu alla, kuid pääses siiski lämbumissurmast.
Kuid juba enne teda oli Siberist tagasi tulnud mu vanaisa.
VANAEMA OLI ELAMISPINNA TAEVAREDELIL pulga võrra kõrgemale tõusnud: neil oli nüüd kolme peale terve kümneruutmeetrine toauberik. Esimesed aastad tuli ju tuba jagada teise, samuti kolmeliikmelise perekonnaga, kusjuures kummagi perega liitus aeg-ajalt maasugulastest õnneotsijaid, kes võisid kohale jääda mitmeks kuuks. Isa on naerdes kinnitanud, et ei saa täna enam aru, kuidas mõnikord kümme inimest kümnele ruudule magama mahtus. Asja päästis suur söögilaud keset tuba: kaks inimest magas kummaski voodis, neli laua all ja kaks laua peal!
Hruštšovi sula püüdis vähemalt alguses heastada eelkäija ülekohut. Muu hulgas vaadati üle elamispinnad ja kõige hullemaid hädasid püüti leevendada. Asula toas elas inimesi kaugelt üle lubatud sanitaarnormide, milleks oli vahetult pärast okupantide tulekut vist 13 ja kümne aasta pärast 9 ruutmeetrit elupinda inimese kohta, sealjuures arvati elupinna hulka trepikojad, pööningud ja keldrid. Isegi sel kombel sohki tehes ei saadud vanaema pooliku pere kohta 27 ruutu kokku. Ja nõukogude võim tegi suuremeelse žesti, mida perekond veel aastaid hiljem hardusega meenutas: andis isatuks mõistetud lastele koos emaga 24ruuduse pinna kahe aknaga nurgatoas.
1955. aastaks oli vanaisa oma karistuse täies mahus ära kandnud. Järgnema pidi viis aastat asumist siseministeeriumi määratud paigas. Stalin oli surnud ja vanaisa lootis hirmsasti, et pääseb kuidagi kodumaale, asuma kusagile Eesti kolkalinna või kas või Kihnu saarele. Tallinnas kui pealinnas elada poleks ta nagunii tohtinud, kuid ta oligi ju Võrumaa mees. Hruštšovi vanglareformid ja amnestiad puudutasid aga esialgu ainult vange. Vanaisale määrati elukohaks Kasahstani stepilinn Karaganda, mille ümber puudus igasugune asustus ja mille kohta Venemaal käibis nali: „Karagandas – tähendab, ei kuskil” („Gde? – V Karagande!”, umbes nagu meil „Kuhu?” – „Kuke suhu!”). Vanaisa leidis seal katlakütja koha. Ööbimine oli korraldatud sealsamas katla juures konkus. Iga nädal tuli end miilitsas registreerida.
Asumine polnud siiski laager. Inimene oli elupaiga piires suhteliselt vaba. Tal oli piiramatu kirjavahetuse õigus ja ta tohtis külalisi vastu võtta. GULAGi vanaema sõita ei soovinud. Karaganda oli teine asi. Vanaema esimene impulss oli: SÕITA! Et post kulges suure Nõukogudemaa avarustes aeglaselt kui tigu, polnud mõtet ette kirjutada.
Vanaisa ei osanud uneski aimata, et katlaruumi uksele koputanu võiks olla tema oma naine. Pärast kümmet aastat sai kunagine õnnelik noorpaar jälle kokku. Vanaema nõudis tähtsündmuse jäädvustamist päevapildil. Fotol paistab vanaisa rohkem üllatunud kui rõõmus, aga vanaema õnn kiirgab veel kuus aastakümmet hiljem nagu päike.
Vanaisa kahevahelolekul oli muide paras põhjus: ta oli Karagandas uue elukaaslase leidnud. Vanaema eest hoidis ta asja muidugi salajas ning katkestas suhte kohe, kui asumiselt lahkus. Sõja-, evakuatsiooni- ja asumisnaisi oli tollal mustmiljon. Üldjuhul jäid kõik niisugused romaanid üürikeseks. Nii ka vanaisal. Kuid tema ajutine väljavalitu osutus jonnakaks, sõitis hiljem Eestisse sõpra otsima, küsis aadressbüroost (oli selline koht!), kus elab Rudolf Johannes Kaust, sündinud 1912, ja saabus ühel päeval tema ukse taha. Imetlen vanaema tasakaalukust. Ta kutsus naise, kellel oli vanaisale ju omamoodi õiguski, tuppa ja vestles temaga mõne tunni. Seejärel naine lahkus. Igaveseks.
Vanaema puhkus sai peagi otsa. Veel kaks pikka aastat tuli elada vaid vaba kirjavahetuse tähe all. Siis andis nõukogude võim uue amnestia, mis seekord laienes ka süütult asumisele saadetutele. Vanaisa jõudis rongiga Balti jaama kell kolm öösel. Ta polnud kunagi Tallinnas käinud, kui tapivangla kogemus välja arvata. Siiski teadis ta kirjade kaudu, et pere juurde pääseb, minnes piki raudteerööpaid Pärnu poole. Millegipärast oli vanaema sel öösel ukse lukust lahti jätnud. Vanaisa astus tuppa, leidis kobamisi lüliti, pani tule põlema ja ütles silmi hõõruvale perele: „Tere!”
Siberist ja Kasahstanist oli tal kaasa tuua ainult väikene komps. Kuid selles leidus ka ehtne reliikvia. Kui vanaisa vangi pandi, oli ta kodust kaasa kahmanud viiuli, külameistri tehtud lapsemõõtu pisikese pilli. See viiul elas üle kõik: ülekuulamised Pagari tänaval, tapivangla, lõputu teekonna pärapõhja taigasse, kõigusoojase laagribaraki ja lõpuks katlaruumi hõõguva päikesega stepilinnas. Viiul oli tagasi kodus, mis siis, et mitte seal, kust kord teele mindi. Vahel mängis vanaisa mõnd ammu ununud lugu. Võib-olla meenutas ta aega, kui oli Kääpa küla koorijuht ja käis leeris, valged kindad käes ja valge ristlips kaelas. Kindlasti meenus vanaemale, kuidas tema, 13aastane popsiplika, esimest korda koori laulma läks ja 17aastasse dirigenti jalamaid ära armus. Kuid ajad, jah, need olid teised ja vanad teerajad valudes rohtunud.
Kaks aastat veetis pere veel ühiselamu luksusnumbris. Selle aja jooksul leidis vanaisa tasuva töö. Maamõõtjaid polnud enam tarvis, kogu põllu- ja metsamaa oli kolhooside vahel ära jaotatud ja uusehitiste jaoks olid juba parema väljaõppega geodeedid. Ent Siberis õppis vanaisa laduma suurepärasid telliskivimüüre. Ka oli temast saanud suurepärane puusepp. Vanaisa ei võtnud nädala keskel viina ega löönud tööaega surnuks. Üpris pea pälvis ta juba aukirju hea töö eest, teda nimetati eesrindlaseks ja maksti preemiaid. Saadud raha eest ostis vanaisa 1950. aastate uhkuseasja – mootorratta Jawa. Tolle aja kontekstis oli see väärt praegust musta Mercedest. 1959. aastal nõutas vanaisa välja uue korteri, juba mainitud aadressil Vana-Kalamaja 29–22.
Vanaema lahkus komandandi kohalt. Uue töö leidis ta Tööstuse tänaval, kodust ainult kvartali kaugusel. Talle anti keldrikohviku puhvetipidaja koht, mis ühendas ettekandja, baaridaami ja kassiiri kohustused. Seltskond oli kirevam kui kirev: just sel ajal määrati Kalamaja piirkond elupaigaks endistele vangidele. Nende hulgas oli hulk kriminaale, kes vabastati amnestiaga ammu enne süütult istuvaid „rahvavaenlasi”. Vanaema, ikka veel täiesti kobe brünett naine, pälvis üldist tähelepanu. Vanaisale see ei meeldinud, olgugi et naine oli oma truudust pekipakkidega justkui piisavalt tõestanud. Majas tõusis tülisid, eriti