TAGASI KÜÜDITAMISE JUURDE. Märtsiks 1949 polnud Simmulite pere suhe öiste külalistega veel tuvastatud. Vanaema oli mitmelt poolt töölt vallandatud, kuna Võru oli väike linn ja tema paariastaatus kõigile teada. Hirm oli suur, eriti murelapse Kai pärast, kes pidid saama korralikku toitu, sooja ja hoolt.
Vanaema päästis tüdruk, kes elas üle õue ärklis ja keda kõik, ka vanaema, põlgasid, sest ta oli komsomolka ehk kommunistliku noorsooühingu liige. Komsomolka, kes oli küll puhastverd eestlane, tippis ümber küüditamisele määratud inimeste nimekirju. Muidugi oli ta andnud vande ja kirjaliku lubaduse kõigest kriminaalkaristuse ähvardusel vaikida. Kuid inimlikkus polnud Võrust veel kadunud. Oma vabaduse, kui mitte eluga riskides tuli eestlaste hulgast väljatõugatud plika vanaema juurde ja ütles: „Kao siit. Täna öösel tullakse teile järele.”
Vanaema tegi ainuvõimaliku otsuse. Ta jättis kogu elamise saatuse hooleks, võttis kaasa nii palju raha, kui oli, ja hiilis hämarale tänavale. Oma lapsi, minu isa ja tädi nähes astus ta neile vastu ja keeras nad kohapeal ümber. „Minge kohe linnast välja ja läbi metsa tädi Mare juurde,” käskis ta. Kümne- ja kaheksa-aastane võtsid käest kinni ja läksid. Tee oli umbes viisteist kilomeetrit pikk. Enne linna lõppu seisid koledad varemed, mida lapsed olid alati kartnud.
Nüüd polnud hirmuks aega. Nagu mu emal märtsipommitamise ööl, hakkas tädilgi peas vilkuma automaatpiloodi halastav tuluke. Ta koondas tähelepanu vennale. Nooremat julgustades ja lohutades jõuti linnast välja. Metsa lapsed ei kartnud. Mets oli oma.
Leida arvestas targalt, et kui küüditajad leiavad tema üksi, võivad nad sellega piirduda ja lapsed jäävad Eestisse. Mõistagi tahtis ta päästa ka iseennast. Minna polnud kuhugi. Isa ja õdesid ta kompromiteerida ei tahtnud. Lihtsalt metsa sa märtsikuus ei lähe. Leidale meenus väike võti, mis avas talle kui koristajale Võru koolihoone ukse. Ta kõndis rahuliku sammuga läbi tänavate ja jõudis, kuhu vaja. Vanaema mõtles, kust teda või keda tahes kõige vähem otsida osataks. Kooli saal ning suur lava tundusid kõige ebatõenäolisemad pelgupaigad. Sestap läks vanaema lavale ja tõmbas kardinad ette. Ta istus maha ja jäi ootama.
Üsna varsti hakkasid sõitma autod – suured veoautod. Kostis lärmi, sekka isegi (hoiatus-?) laske. Vanaema värises ja ootas. Ootas, ootas ja jõudiski ära oodata. Käratult avanes saali uks. Taskulambi kiir sõitis üle ruumi. Vanaema tundis, kuidas süda lööb: takk, takk, takk. See oli nii vali, et lihtsalt pidi otsijate kõrvu kostma! Õnneks näis nii vaid talle endale. Küüditajad, kes väga loogiliselt arvasid, et mõni koolipersonali liige võib olla põgenenud oma töökohta, ei kuulnud midagi. Siiski astusid nad saali ja valgustasid selle veel kord taskulampidega üle. Vanaema palvetas kogu südamest, et nad lavale ei jõuaks. Ühe mehe sammud tulid lähemale… lava ette… ja sealt tagasi. Nagu filmis „Schindleri nimekiri”. Uks kääksus kinni. Vanaema jäi pimedusse.
Veidi oodanud, mõtles ta, kuidas nüüd majast välja saada. Võis ju uskuda, et küüdisõdurid jätavad kooli ümber valve. Mida teha? Uksest vanaema väljuda ei julgenud. Akendest ka mitte. Kuid maja tagaküljel oli kemmerg, sellel omakorda väike aken, mis avanes puuriida poole. Vanaema puges nagu nirk nuusnikku, tõusis potile, avas akna ja libistas end välja. Ülejäänud öö kükitas ta puuriida varjus. Hommiku poole ööd autode hääled vaibusid. See-eest hakkasid manööverdama rongid, helide järgi pikad-pikad. Vanaema ootas veel, tõusis siis lihtsalt püsti ja läks lastele järele, linnast välja. Õe juures magas ta ennast välja ning sõitis rongiga Tallinna. Võrust tuli kiiresti ära minna. Kuskil mujal peale Võrumaa sugulasi või sõpru polnud. Aga Tallinn oli suur. Tundus, et sinna on võimalik ära kaduda.
Tallinnas ei oodanud vanaema keegi. Töökohti jätkus küll, aga kuskil polnud paika kahe lapsega naise jaoks. Tehaste ühiselamud olid mõeldud vallalistele. Ka ei vaadatud pealinna trügijaid hea pilguga. Töökohas nõuti sissekirjutust, aga seda sai ainult siis, kui oli ette näidata tööraamat, tõendamaks, et sa Tallinnas töötad. Nõiaring.
Polnud midagi parata. Vanaema läks Võrru tagasi. Selgus, et uut küüditamist ei tulnudki. Kes rongis, see Siberis, kes maas, see maas. Vanaema, isa ja tädi jaoks oli see rong õnneks läinud. Elada sai õdede juures. Aga süüa oli ometi tarvis, ja muidugi pekki, mida polaarjoone poole saata. Selleks oli tarvis tööd, aga tööle vanaema ei võetud. Nüüd juba kindlasti mitte.
Viimses hädas tegi vanaema päris pöörase teo ja kandideeris näitlejaks vast loodud Lõuna-Eesti teatrisse, mis ühendas Valga Sädeme ja Võru Kandle trupid ning mille ülesandeks oli esitada nõukogude võimu ülistavaid näidendeid ja propageerida seeläbi uut usku. Vastuvõtukomisjon käskis laulda. Sellega vanaemal muret polnud, sest terve Simmulite pere evis ilusaid hääli ning lõõritas hommikust õhtuni. Veel elu lõpul teadis vanaema peast 1116 laulu, mille tekstid ajaviiteks üles kirjutas ja Eesti Rahva Muuseumile kinkis. Vanaema õed Hilda ja Marta teadsid laule veel rohkem. Niisiis oli lauluvoor käkitegu ja komisjon aplodeeris täiesti siiralt. Luuletuse lugemine läks samuti hästi. Veel tuli esitada etüüd teemal „Rikutud kangas” – vanaema pidi mängima pirtsakat prouat, kelle kleidikanga õmblejanna on valesti välja lõiganud. Vanaema oli käinud Võrus õmbluskoolis ja sääraseid kundesid küllalt näinud. Ühel häälel võeti ta teatrisse vastu.
Vanaemast on pilt, kus ta mängib nõukogude naist, raudteelast, kes koostab ja saadab sõjaväeešelone rindele. Tal on peas viisnurgaga vormimüts ja näol särav naeratus. Tema rollid olid aina nõukogude vene autoritelt, Simonovilt ja teistelt, kelle kirjanduslugu on suuremeelselt igaveseks unustanud. Igas näidendis tuli hüüda „Elagu nõukogude võim!
Elagu kommunistlik partei!” ja hõisata tervist Suurele Juhile, isakesele Stalinile. Populaarne süžee oli rahvavaenlaste paljastamine ja kohtu alla andmine.
Vanaema riietus nõukogude kolhoositari kostüümi, see tähendab, pani selga puhvaika või pahupidi kasuka, läks naeratades lavale ja hüüdis, mis kästi. Mida rahvavaenlase naine seejuures tundis, võime aimata.
1951. aastal, varsti pärast kohutavat EK(b)P VIII kongressi, pandi Lõuna-Eesti teater kinni. Paremad ja kõrgharidusega näitlejad suunati Tallinna. Aga palju varem oli minu vanaema teatrist tulema saadetud. Tema peale anti „signaal”, öördajaks kaugem sugulane. Mis kadedust see inimene vanaema üldse mitte kadestamisväärse elu vastu tundis? Kas tõesti oli valus vaadata, kui semlak Lõuna-Eesti teatri nõmedates poliitdraamades ameeriklannat mängis, siidsukki ja lehviga kübarat kandis? Igatahes kutsus teatri toonane pealavastaja Jüri Järvet vanaema välja ning ütles: „Saa aru… meil ei ole midagi sinu vastu … sa töötad hästi… aga meil on signaal… Tee avaldus, omal soovil, siis ei riku tööraamatut ja meie ütleme, et selgitasime ohtliku elemendi juba välja ning likvideerisime.” Kujutan hästi ette, millise hääle, intonatsiooni, miimikaga Järvet seda lausuda võis. Vanaemal jäi üle vaid tänada, et teatrijuht tema eest nii hästi hoolitses, kahtlase elemendi pitserit tööraamatus ei põlistanud.
Oli aeg, kui sõjaeelne ajakiri võis tuua omanikule koleda 25 + 5. Kes kord oli märgi külge saanud, oli juba peaaegu lindprii. Vanaema hakkas jälle Siberi peale mõtlema. Ja sõitis siiski veel kord Tallinna.
ASULA TÄNAV
ESIMESEL TALLINNAS-KÄIGUL oli keegi kauge tuttav andnud vanaemale õhkõrna lootuse saada tööd omalaadi paigas: ehitustööliste ühiselamutes Asula tänaval. Stalinistlik poliitika tingis üldise ruumikitsikuse. Rahvas tungles maalt linnadesse, pagedes väevõimul tekitatud kolhoosidest. Teisalt vuras Eestisse, eriti pealinna Tallinna, vagunite kaupa koti-kompsuinimesi, kes otsisid kergemat elu, aga võib-olla hoopis põgenesid järjekordse repressioonilaine eest nagu vanaemagi. Tallinna peaarhitekt Dmitri Bruns