Mina olin juba kahe ja poole aastane.
MEIE MESILASPESA
MEIL VEDAS. Seks ajaks kui korterijärjekord meieni jõudis, olid hruštšovkad juba eilne päev. Nende asemele püstitati suurpaneelelamuid, mille projekte oli eelnevast kogemusest lähtudes hoolega parandatud. Korterid olid suuremad ja kaks kolmandikku neist evis aknaid kahes või isegi kolmes suunas, mis tagas ilusa ilmaga pideva päikesevalguse. Korteril oli rõdu, köök oli suurem ja ihulisi vajadusi sai rahuldada eraldi WCs.
Ema ja isa ei uskunud viimase hetkeni oma õnne. Kuni orderi väljastamiseni võis ju kusagilt ilmuda järjekordne Nikolajev ja pinna endale rabada. Siiski osutus isa ülemus Šatilov ausaks ning sõnapidajaks meheks. Aastaid laulsid isa ja ema naeruga pooleks kuulsat lööklaulu „Mustamäe valss”, asendades tekstis Fortuna nime Šatilovi omaga: „Nüüd elan Mustamäel, / korter on aus ja hea / ning selle õnne eest / Šatilat kiitma pean!”
Kalamaja kodust on mul küllaga mälestusi. Eriti meeldis mulle ilus vesihalliks värvitud põrand, mille laudades leidus põnevaid ja ilusa vormiga ovaalseid oksaauke. Mäletan ema tualettgarnituuri ja suurt nelja poolega keldriakent, kust tulvas sisse päikesevihk. Meeles on ka sünnipäev, kui sain kaheaastaseks ja memm kinkis mulle ilusa punase kelgu, keegi teine aga pehmed villased käpikud. Mind pandi kelgule istuma, kindad käes. Tundusin endale väga tähtis.
Mustamäele minekut ei mäleta ma aga üldse. Esimest külaskäiku uude koju tean vaid ema jutu järgi. Korteris polnud veel mingit mööblit, seepärast istusime põrandal. Vanemad avasid vahuveini ja ekstra seks puhuks varutud Bulgaaria šokolaadikarbi. See karp, kaanel voogavate seelikutega bulgaarlannadest rahvatantsijad, on emal tänini alles. Tore visiit päädis sellega, et mina jätsin näpu ukse vahele, sain kõvasti haiget ja puhkesin lootusetult nutma. Tagantjärele näib, et see oli halb enne. Nii mina kui ema saime Mustamäel veel palju pisaraid valada. Esialgu oli kõik aga kena ja vanemate, eriti ema eufooria kerkis kosmiliste kõrgusteni. 14. augustil 1968 kolisime sisse, kaasas vähene majakraam. Mingist hetkest hakkasin uut elupaika oimama ja vajutama mällu Mustamäe elu rohkem ja vähem keerukaid mustreid.
Sõpruse puiestee 241 asus VIII mikrorajoonis. Et see sõna on siin tekstis juba mitu korda esinenud, võtan lühidalt kokku selle tähenduse. Mikrorajooni idee kuulub 20. sajandi teise kümnendi arhitektuuriuuendajatele, seda on seotud näiteks kuulsa prantslase Le Corbusier’ nimega. Idee poolest on mikrorajoon magala, mille elanikud saavad lahendada kõik haridus- ja olmeküsimused piirkonnast väljumata, lahkudes elupaigast vaid tööle. Nõukogude mikrorajooni teooria pandi kapitalistlikest kildudest kokku Moskvas ehituse planeerimise teaduslikus instituudis. Esmalt katsetati seda Moskvas, siis juba mujalgi. Teooriakesel oli jumet, kuivõrd majade vahele jäeti palju rohealasid ja loobuti stalinistlikust range sümmeetriaga planeeringust. Hruštšovi sula ja Brežnevi suva ajal jättis vabaplaneering vapustavalt uudse ja sõbraliku mulje. Tõsi, vajaliku aadressi leidmine tekitas raskusi või isegi piina. Tõsi, tööstuslikult valmisvorbitud majad olid ahastamapanevalt ja äravahetamiseni sarnased, inspireerides järjekordse nõukogude kultusfilmi „Saatuse iroonia ehk Hüva leili!”, milles napsune kangelane satub oma Moskva korteri asemel kogemata Leningradi samalaadsesse tüüpelamusse, kuid ei märka mingit vahet. Kuid Mustamäe majade lubatud privaatsus, rõõm elada omaenda isiklikus kodus, sulgeda uks ja olla omaette, naabritest sõltumatu, muutis nüri paneelika unistuste lossiks.
VIII mikrorajooni bussi-, hiljem bussi- ja trollipeatuse nimi oli Liivaku. See iseloomustas täpselt kuiva ala Rahumäe selle osa all, mille järgi kogu asum nime on saanud ja mis on märgitud 1939. aasta linnakaardile kui Mustmägi, absoluutkõrgusega 62 meetrit üle merepinna. Praeguse Sütiste tee ja Mustmäe vahel näitas kaart männikuriba. Nüüd on see Mustamäe parkmets. Kõik muu kuni Vilde teeni oli aga puhas tuules sahisev liivik, harvade mändide ja veel harvemate karedate rohututtidega. Mikrorajoonidesiseseid kõnniteid veel ei olnud, Sõpruse puiestee, Akadeemia tee ja Vilde tee kulgesid uhkes üksinduses. Meie VIII mikrorajoonis, mida piirasid Sõpruse puiestee ja Sütiste tee, ning sellega piirnevas V mikrorajoonis, mis kattis nelinurga Sõpruse puiestee, Vilde tee, Keskuse tee ja Mustamäe tee vahel, olid üle liiva laotatud kitsad pinnulistest laudadest plankrajad, mis talla all hirmsasti kobisesid, kuid kus oli siiski võimalik lapsekäruga sõita. Tänapäeval näeme selliseid laudsildu näiteks Nigula rabas. Meile oli sellisestki kasu. Kohe kolimise järel sõin ma musti sõstraid ja sain neist koleda allergia, mille lööve ajas jalad paiste kui pakud. Käia suutsin ma ainult toas. Emal ei jäänudki muud üle kui otsida välja igaks juhuks tallele pandud lapsekäru ja mind sellega poodi sõidutada.
Hea oli see, et kuivalt pinnalt valgus vihma- või lumevesi kiiresti ära ega põhjustanud poriuputust, nagu kogesime hiljem IV või VI mikrorajooniga tutvudes. Meenutan, et mõlemad mikrorajoonid asusid teispool Vilde teed, täpsemalt Vilde ja Tammsaare tee vahel. Halb oli, et liiv, sinder, tõusis vähimagi iilinguga lendu ja sisenes otsustava visadusega uutesse korteritesse. 1968. aasta lõikuskuu oli erakordselt kuum. Aknaid kinni hoida ei saanud, aga kui need suletigi, pressis tuiskliiv hõredate raamide vahelt ikkagi sisse. Ema töötas nagu kangelanna just äsja ilmunud jaapani nobelisti Kobo Abe romaanis „Luitenaine”: pühkis toanurkadesse kuhjuva peene liivajahu kühvlile kokku, heitis aknast välja, ootas pool tundi ja algas otsast peale. Mingil hetkel sai isegi tema, absoluuditaotleja, aru, et inimene looduse vastu ei saa. Põrandaharimine kahandati miinimumini: kaks korda päevas.
Tulised ilmad jäid kestma. Kitlid ja kodukleidid olid liiga palavad. Ema pani kodus selga bikiinid. Iga päev käisime ümber nurga väikese valli peal päevitamas või jalutasime väheke kaugemale metsa. VIII mikrorajoon oli kahtlemata Mustamäe parim osa, vähemalt mis puutus kehakultuuri ja sporti: peale metsa olid jalutuskäigu kaugusel ka uus suusahüppetorn ja Vana-Mustamäe basseinid, praegune Nõmme spordikeskus, jäid sealt omakorda vaid mõne minuti kaugusele. Kõik uudispaigad vaadati perekondlikel jalutuskäikudel üle. Aga metsa jõudmiseks tuli sammuda üle põrguliiviku, kuhu palja jalaga astuda ei saanud.
Päike küttis korteri ahjusarnaseks. Kõige hullem häda oli see, et meil polnud külmikut. Toitu tuli hoida vannitoas, aga seal õhkas kuuma äsja käiku lastud siugtoru. Ainus võimalus oli käia tihti poes, ostes korraga nii vähe, et toit kohe otsa saaks, ja hoida minimaalsed jäägid lahtise rõduukse juures.
ORDERIJAGAJATE LAHKUS oli lausa liiast, kui isale teatati, et temale eraldatud pind on kahetoalistest kõige ruumikam, 47,8 ruutmeetrit suur ja lisaks veel eraldi tubadega, mille kohta toona öeldi isoleeritud. Nagu poleks muust veel küll, küsiti isegi seda, kas pere soovib korterit teisel või kolmandal korrusel. Järele mõelnud, arvas ema, et lapsega on kergem tõusta teise trepivaheni. Pärast ta kahetses ja ohkas, et korrus ülal olnuks hulga viisakam seltskond, aga see on ju ammu teada, et seal on hea, kus pole meid, ja et teine järjekord liigub kiiremini. Seespool ust oli me uus kodu korter missugune.
Kui vaatan tänaste uusehitiste plaane ja eriti kui neid seestpoolt näen, ei mõista ma, kuhu on jäänud arhitektide ruumitunnetus. Hirmsa hinna eest pakutakse kummalisi kubatuure, mis oleks justkui naasnud põlatud hruštšovka põhimõtete manu. Praegusaegne kahetoaline korter on tegelikult kööktuba, mille tagant leiab kitsukese uneruumi, tihti veel väiksema kui kuldsete kuuekümnendate oma. Paljudel korteritel on „voolav elutuba” nii äärmuslik, et loobutud on isegi esikust ja tulija astub poriste saabastega otse „kööki” ehk pliidinurka. Kemps ja vannituba on ühendatud ja tihti avaneb sansõlme uks elutoast. Lehad ja sanitaarsed helid kostavad liigagi selgesti nendeni, kes istuvad näiteks peolauas. Usun, et arhitektidel pole tööd ja nad on kohustatud võtma vastu iga pakkumise ning töötama,