Kui isa ja ema otsustasid teha huvireisi Leetu, polnud neil ööbimiskohta ega suvisel puhkuste perioodil lootustki seda mõne hotelli letist leida. Isa hakkas aga rongis suvalise leedukaga rääkima, viskas nalja, kirus nõukogude võimu ja rõhutas, et tema parim sõber Nõukogude armees oli vürstide Jagailode kodumaa esindaja. Lugu päädis sellega, et leedukas usaldas uutele eesti sõpradele, tegelikult võhivõõrastele kupeekaaslastele isikliku korteri võtmed ja kolis kolmeks päevaks sõbra juurde, et põhjapoolseima Balti riigi esindajad saaks rahus linna vaadata.
Niisiis oli isa inimsuhete insener ja tõmbas korterivõitluse tule enda peale. Hakatuseks vahetas ta töökohta. Varem oli ta olnud Maaehitusprojektis, mille seltskond koosnes peamiselt ainult eestlastest, sealjuures haritutest ja lahedatest. Arhitektide tuumik oli lõpetanud Tallinna Tehnikaülikooli, tollase nimega Polütehnilise Instituudi. Isa sobis kollektiivi hästi, kuigi tal kõrgharidus puudus. Nüüd tuli erudiitide seltskond selja taha jätta ning keskenduda ettevõttele, mis jagaks noortele töötajatele tasuta kortereid.
Kõlab koomiliselt, kuid selliseid leidus. Üks võimalus oli sulanduda salastatud sõjatehaste kaadrite sekka, minna tööle Dvigateli või muusse sarnasesse „numbritehasesse”. Selline lisanimi anti tehastele, mille toodang oli militaarselt nii tähtis, et nende aadressi märkis lihtsalt numbrikombinatsiooniga postkast – just nagu poleks terve Tallinna linn juba tsaariajast saati teadnud, kus Dvigateli hoonekompleks asub. Teadmiseks tänapäeva lugejale võin reeta sõjasaladuse: need on praegused Lõõtsa tänava miljööväärtuslikud paekivimajad.
Eestlase jaoks oli sõjatehas siiski midagi pentsikut. Võib-olla arvestas nõukogude inimene tahtmatult kolmanda maailmasõja võimalust ega soovinud seepärast olla eritehase tööline. Igal juhul isa Dvigateli ei kippunud. Teine võimalus oli asuda tööle ehitusel. Ehitus-montaaživalitsus number kaks tundus mornist sõjataristust sõbralikum. Isa valis selle ja sai seal ebamääraseks inseneriks. See sõna oli nõukaajal sama kulunud ja kuritarvitatud kui võsainglaslik mänedžer praegu.
Inseneri mõiste sisu võis tähendada niihästi santehnikut kui ka tippkvalifikatsiooni ja teaduskraadiga kõrgtehnoloogi. Isa mahtus kuhugi vahepeale. Geodeetilise kogemuse tõttu rakendati ta tööle sideliinide paigaldusbrigaadi, mille hooleks oli tagada telefoniliinide ja teleriantennide paigaldamine nii maa all kui õhus.
Teler ja telefon kuulusid kategooriasse, mida nõukogude slängis märkis võõrsõna defitsiit. See tähendas midagi, mida kodanikud väga hindasid, kuid mida millegipärast sugugi saada ei olnud. Plaanimajanduse erinevus turumajandusest tingis igasuguse tööstustoodangu riiklikud prioriteedid. Arendati rasketööstust ja selleks vajalike toorainete kaevandamist. Kergetööstus jäi tagaplaanile ja selle produktidest said automaatselt defitsiidiartiklid. Müügil neid ei olnud või kui, siis ilmusid ihaldatud kaubad mikroskoopilises koguses ja täiesti etteaimamatult, et kohe sama kiiresti kaduda. Defitsiiti võis kätte saada, kui püüdlejal oli a) vajalik tutvus või b) paks rahakott. Nagu olla öelnud Nõukogudemaa ametlik juht seltsimees Brežnev: „Mitte midagi ei ole saada, aga kõigil on kõik olemas.” Viimane fraas oli küll ilmne liialdus, kuid mingi iva puhmaskulmulise juhi väites siiski oli.
Telefon oli Nõukogude Eestis tõeline defitsiit, mille hankimiseks tuli loomulikult taas astuda järjekorda, mis venis lõputult, sest uusi abonente väljastati näpuotsaga – milleks lihtsale nõukogude inimesele sidevahendid? Igasse ehitatavasse majja paigaldati raadiotranslatsiooni võrk – kuula raadiokrapist nõukogude uudiseid ja rõõmusta. Aga sõpradega lobiseda võid ka silmast silma, tööpostil või bussipeatuses. Millegipärast inimesed telefonidefitsiidiga ei leppinud. Igas majas oli ju telefoniliin sees, juhuks, kui sinna kolib keegi, kellel lihtsalt peab telefon olema. Näiteks kõrgem parteitöötaja või hoopis inimene Organitest. Seega oli abonendi tehniline tugi tagatud. Sideinseneri võimuses oli nihverdada kuskilt uus numbrikombinatsioon, tõmmata pealiinist juhe ja see korterisse ühendada. Kui sobivat uut numbrit polnud, võis tekitada ühele numbrile paralleeltelefoni teise korterisse (see lubas naabreil kõnesid pealt kuulata, aga nõukogude korterielanikel ei pidanudki üksteise ees saladusi olema) või paremal juhul tekitada ühise analoogtelefoni, mida korraga sai kasutada ainult üks abonent ja mis seetõttu välistas avalikud südamepuistamised. Nutika inseneri töötasu oli hea ja veel parem. Samuti sai sebida teleritega, paigaldades katusele lisaantenne, mis tõid eesti rahvale tervitusi soome hõimuvelledelt – kuulsad ja imetletud YLE TV1 ja YLE TV2 kanalid, kust võis jälgida läänemaailma vaba elu, värskeid ja ausaid uudiseid ning isegi (kuuekümnendate aastate mõistes) erootilise kallakuga mängufilme.
Isa sukeldus uude keskkonda nagu kala vette ja ujus mõnuga. Töö polnud raske. Kõige eest vastutasid ülemused. Kui midagi untsu läks, polnud see lihtsa töölise asi. Isa kõigusoojane staatus lubas tal just sellistel kriisihetkedel puhastverd proletaarlaseks maskeeruda ja igasuguse kaika alt terve nahaga pääseda. Üldjuhul tuli tööpäeva hommikul objektile ehk ehitatava hoone territooriumile kohale minna. Umbes kakskümmend päeva kuus ei juhtunud seal suurt midagi.
Materjalid hilinesid, jupijumalad käisid neid laos otsimas, selgus, et laod olid tühjad ja tuli minna baasi, selleks aga puudus transport või vajalik paber või oli just-just alanud lõunatund või oli kell juba nii kaugele liikunud, et samal päeval polnud enam mõtet kuhugi kulgeda. Töölised istusid truult objektil ja mängisid turakat, kahtkümmend ühte või muid nõukogude kullafondi kuuluvaid lihtsaid ja töölissõbralikke kaardimänge. Võimaluse korral võeti ka viina või oldi Ilfi ja Petrovi sõnutsi „kuiva veini dieedil”. See õilis üritus jäi tegelikult kahele päevale kuus: palga ja sellele eelneva avansi saamise õhtutele.
Tuntud ajastukohane anekdoot räägib mehest, kellele anti valida sotsialistliku ja kapitalistliku põrgu vahel. „Mis neil siis vahet on?” tahtnud mees teada. „Noh, kapitalistlikus põrgus lüüakse sulle iga päev üks nael p… Aga sotsialistlikus… noh, kord ei jätku naelu, kord on lööjad purjus. Aga kuu lõpus saad kõik oma naelad kindlasti kätte!” Täpselt nii see elus ka toimis ja just sel kombel ehitati massiliselt uusi elamurajoone. Kuu lõpudekaad või isegi – nädal oli täis tormi ja tungi, ülemused röökisid tööliste peale, need omakorda sajatasid praktikante, kogu linn oli korraga tulvil haagisautosid, mis vedasid suurpaneele või raamitud aknaklaase, objektil lidusid maalrid ja tapetseerijad, nagu oleks neil kuri kannul. Kokkuvõttes tehti töö kuidagimoodi ära, juhindudes armsast võru vanasõnast „Pääasi, et päält illos olõssi!” Kuid esmamuljest ei piisanud. Objekti võttis ju vastu spetsiaalne ehituskomisjon, kes pidi järgima kõigi normide, nii ehitustehniliste kui sanitaarnormide täpset täitmist. Komisjoni käes oli piiramatu võim objekt vastu võtta või tagasi lükata. Esimesel juhul sai kogu tegijaskond jalamaid 40 protsenti palgalisa ehk preemiat, millele kvartali lõpus lisandus kopsakas kvartalipreemia ning mida võis pärjata veel kolmas, sotsialistliku töö võistluse võitja rahaline auhind. Teisel juhul jäid kõik boonused ära ja kõik vastutavad ülemused said sõimata, kaotasid kuu-, kvartali- ning sotsialistliku võistluse preemiad ja võidi kutsuda avalikuks hukkamiseks lahtisele parteikoosolekule.
Näost punetavad ülemused võtsid kassast riigi raha ja organiseerisid komisjonile kõigepealt korraliku restoranilõuna või õhtusöögi, muidugi ühes joovastavate jookide ohtra valikuga. Kui objekt oli kiiresti peale kleebitud tapeedikihi taga eriti hullus seisus, pandi komisjoni jaoks mängu rahaline preemia, see tähendab, anti lihtsalt ja labaselt altkäemaksu. Ainult väga harvadel juhtudel demonstreeris komisjon äraostmatust, loobus hüvedest ja jättis üleandmisdokumendid allkirjadest ilma. 95 protsendil juhtudest lasti läbi häda valminud elamu käiku ja kehitati uuselanike kaebuste peale õlgu: kui ei meeldi, võite ju sisse kolimata jätta. Loomulikult ei andnud keegi küünte ja hammastega välja võideldud elamispinda käest. Pereisad tõmbasid tapeedi maha ja panid uue, värvisid üle lohakalt plätserdatud uksed, ostsid oma raha eest esikusse uue linoleumi, sest originaalist oli tükk puudu… Kust nad lausdefitsiidi väheviljakates tingimustes ehitusmaterjali said? Kõrval ehitati ju järgmist objekti. Oli lihtsamast lihtsam minna territooriumile, käia välja kolmekas või viiekas ja vajalik kaup kaenla all ära tuua. Nii jäi ka uuel objektil värvist, tapeedist või linoleumist puudu.
Ehitajad ei olnud Asula tänava algusaegadega võrreldes palju muutunud. Peaaegu kogu ehitusvalitsuse