2009. aastal väisasime abikaasaga Jeruusalemma Jumalaema Uinumise nunnakloostrit. Sealne vanemnunn, eesti päritolu ema Kirilla tutvustas noviitsielu ja sellega seotud kuulekusharjutusi, kus nunnaks pürgija peab vastu vaidlemata täitma juhendaja ükskõik kui absurdse käsu. Paljud kuulekusharjutused põhinevad just mõttetul aja- ning jõukulul, näiteks viiakse suur kuhi väikesi kive ükshaaval mõnesaja meetri kaugusele ja tuuakse niisama ükshaaval tagasi. Keelatud on küsida, miks. Ema Kirillat kuulates tuli mulle kohe see lillekasti märjutamine meelde.
1960. AASTATEL pakkus vastsetele korteriomanikele eneseabi elamise sisustamiseks ajakiri Kunst ja Kodu, milles ilmus mitu väga tuntud sisekujundajate nõuandeartiklit väikekorterite sisustamise kohta. Ehitusvalitsuse maalriplikad neid kõrgelennulisi soovitusi muidugi ei lugenud, sest ei osanud üldjuhul ajakirja keeltki. Seina löödi seda, mida oli. Keda see häiris, võis seinakatte ise omal kulul ära vahetada. Tapeeti toodeti vist ka Eestis ja Lätis, aga enamik viimistluskaupa tuli ikka Venemaalt, kus kehtis teistsugune, ma ei ütle, et kehvem, kuid maarjamaalase jaoks ikka väga arusaamatu ja omaksvõtmatu esteetika. Tapeetidel vohasid hiiglasuured vene mustrid, mis kombineerisid näiteks mürkroosat, ookerkollast ja helesinist, vastukaaluks põranda räige tumepruun. Ammendamatu tsitaadivaramu, Ilfi ja Petrovi „Kaksteist tooli” ütleb selle kohta: „Toa võis olla sisustanud ainult rähni kujutlusvõimega olevus.” Selliste fantaasiarikaste võimalustega võrreldes oli meil vedanud. Esikut ehtis küll lääge kompvekiroosa seinapaber, kuid toad olid tollal moodsates pooltoonides, mille kohta Kunst ja Kodu ütles „murtud värvid”: üks heleroheline, tagasihoidliku geomeetrilise mustriga, teine õrna oranži träpsuga helehall. Vets ja vannituba olid tuhmid hallikassinised, mis oli igal juhul parem kui mitmes muus kodus nähtud härjaverevärv. Helehall linoleum esikus-köögis ja terrakotakarva plaadid abiruumides sobisid üldmuljega. Pruunid toapõrandad kaeti nagunii vaibaga. Mulle tundus tobe, et puidupinnad polnud valged nagu Kalamajas, vaid sinepi varjundiga hallid, kuid ajastu kontekstis oli see tõepoolest uus ja moodne lahendus. Kokkuvõttes ei pidanud meie oma pesakeses midagi muutma.
Ilu jätkus koridoris, mis oli kaetud eblakalt lumivalge pritskrohviga (kas tõesti keegi ei mõelnud, kaua see tööliste ja teenistujate õliste jopede nühkimisele vastu peab?) ning korterite välisuksed olid korruste kaupa kas tumerohelised või tumepunased. Trepikäsipuude pealseid, mida veel hruštšovkade ajal kattis puit, ehtis ustega toon toonis vahelduva värviga reliin. Välisukse ette olid kavandatud muru ning ebakorrapärase kujuga lillepeenrad, mida rahastas elamu-ekspluatatsioonivalitsus ja aitas korras hoida kohalik aktiiv. Edasi laienes majaesine kõnnitee väikeseks autoparklaks, kuhu maja kaks ainsat autoomanikku parkisid oma isiklikud Moskvitšid ja autojuhina töötavad elanikud platseerisid ööseks oma kallurid. Parkla taga oli laste liivakast, kaaluga kiik ja pink emmede-vanaemade mokalaada jaoks. Järgmisel suvel veeti lasteplatsile mulda, külvati muru ja istutati pingi taha kähar kask. Kõik oli tipp-topp!
Nõukogude võim oli töölistele valmistanud sugugi mitte halva elukeskkonna. Kogu selle pingutuse hävitas aga seltskond, kes Kalamaja-sugustest keldritest ja veel palju hullematest paikadest, aga samuti Asula, Akadeemia ja Männiku ühiselamutest Mustamäele kolis. Nagu omal ajal Asula tänaval, tekkis õige ruttu sügav lõhe pealtnäha kena välisilme ja enam kui kahtlase kvaliteediga sisu vahel.
SÕPRUSE PUIESTEE 241 osutus suurepäraseks mesilaspesaks, uurimaks inimhinge, kultuurierinevusi, muusikalembust, unevajadust, närvikava mõju suhtlussituatsioonile ja tont teab mida veel. Kõigi asukate kõik harjumused olid kui peo peal, sest laed, seinad, põrandad ja korterite välisuksed kostsid piisavalt hästi läbi. Samuti oli võimatu trepikotta siseneda või sealt väljuda, ilma et vähemalt keegi kümne ukse poole avaneva köögiakna omanikust poleks seda märganud, ajus salvestanud ja pärast kaaskodanikele reprodutseerinud.
Päris mesilast erines maja selle poolest, et virkade meelindude perele on omane homogeensus ja ühesugune elustiil. Ka ei tohi meie maja võrrelda mõne ausa kunstnikekolooniaga, kus boheemitsedes avanevad suured anded ja luuakse kestvat kunsti. Mustamäe tüüpmajas lakuti, sigiti ja roojati ilma igasuguse õilistava lisaväärtuseta, igaüks omal viisil. Soosaarena kannatas kusagil harv haritlaspere, hambad õudusest risti.
Sõpruse puiestee 241 suures ja ebaühtlases kollektiivis polnud keegi kaitstud, kui naaber öösel kell kaks jooma, laulma või naist peksma hakkas. Sotsiaalteadlasi oleks vaimustanud läbilõige elust enesest. Ühe ja sama katuse all jagasid trepikodasid ja puid-maid kunstnikud Koemetsad, ajaloolase Kaido Jaansoni majulised, mõned kenad keskklassi pered, näputäis pensionäre (jah, oli aeg, kus Mustamäe elanike põhimassi moodustasid noored!) ning suur hulk asotsiaale või neile lähedasi isikuid. Muidugi ei puudunud erivajadustega inimesed. Kõik kõnealused olid löödud ühte ja samasse viiekordsesse paneelkasti, mille igas trepikojas oli viisteist kolme sorti korterit: 47-, 45- ja 43ruutmeetrine. Meenutan, et maja oli iseendast täitsa korralik ja et köögiust sai räime praadides või kapsasuppi keetes sulgeda.
Ausalt öelda tungis praadimise poslamasla- või pesukeetmise seebihais läbi igasuguse ukse, paraku ka korteriseina. Siiski polnud majapidamislõhnad ja – müra iial võrreldavad räige lärmi ja alkoholilehaga, mida levitasid trepikojanaabrid.
Kunagi huvi pärast meie välisukse taha jääva viieteistkümne korteri algasukate eesti või vene rahvuskuuluvust vaagides sain tulemuseks 2: 1 eestlaste kasuks. See tähendab, et trepikojas ehk paraadnas elas viis vene peret. Tunduvalt parem olukord kui hiljem Õismäel, kus suhtarv jäi enam-vähem pooleks. Lasnamäest pole mõtet rääkidagi. Tõe huvides tuleb tunnistada, et ega eesti pered värvikuselt ja müravõimelt venelastele alla jäänud.
Kohe esimene korrus avas joodikute peredesse kolm ust korraga. Paremal elas arvukas, aeg-ajalt suureneva või väheneva liikmete arvuga vene pere, kes vististi majutas ka tuttavaid ja tuttavate tuttavaid. Mees oli autojuht, naine oli töötanud raudteel. Nende kalduvus viina võtta polnud ülearu ohtlik ühiskonnale ega unerahule. Omavahel röögiti vihaga lausa looma kombel, kuid uksest välja eriti ei tikutud. Jooma hakkasid nad kohe pärast tööd, mis nõukogude tehastes lõppes keskmiselt õhtul kell viis. Magamamineku tunniks oli kogu kamp kenasti täis ja puges põhku ontlike inimestega ühel ajal. Kannatasin ainult mina, sest kahe-kolmeaastane maimuke pandi magama kell üheksa, kui pidu alles käis. Nädalate kaupa ei suutnud ma uinuda, vaid kuulasin vastu tahtmist harmoonikalt kõlavaid võõrapärase helikeelega viise, mida ühendkoor valjusti kaasa üürgas. Lõpuks vahetas ema magamistoa elutoaga ära. Paraku tegid altnaabrid millegipärast sedasama ja lugu läks täistuuridel edasi.
Iseloomulikult sai pere ühest pojast miilits, teisest pätt ja tütrest lits. Pere hääbumine 1990. aastatel oli kurb. Olid tekkinud mingid heanaaberlikud suhted, mistõttu pereema Raja jagas kõiki muresid minu emaga. Pereisa suri piinarikkalt maksavähki. Tema oigamist oli täis kogu püstak. Aidata ei saanud nähtavasti millegagi. Valuvaigistite jaoks puudus raha. Kaagist poeg haigestus tuberkuloosi, veetis mõne aasta sanatooriumides ja haiglates ning saadeti seejärel viimseks hingetõmbeks koju. Tütrepoega kasvatas vanaema nii hästi, kui oskas. Tore poisike ei sarnanenud algul sugugi pere põhiväärtuste kandjatega, kippus rohkem mendist onu kanti, kuid halvad sõbrad ja pärilikkus tegid helgele hakatusele kähku lõpu. Viimase uudisena rääkis vanaema, et Aljoša pandi kaheks aastaks vangi. Aljoša ema elab Nõmmel ja on oma erialal otsitud tegija. Aeg-ajalt