Ajaloolane Alar Maas on kirjutanud 90 aastat pärast Esimese maailmasõja algust, et sellest sõjast võttis osa 100 000 eestlast, kellest 10 000 hukkus. Peale selle invaliidid. Kui palju sõlmimata abielusid, sündimata lapsi see tähendas.
Selles sõjas langes 10 miljonit sõdurit, sama palju suri haigustesse, 20 miljonit oli haavatuid. Sõjakulud küündisid 360 miljardi, sõjapurustused 28 miljardi dollarini. Sõja ajal kadusid Austria-Ungari, Venemaa, Saksamaa ja Türgi impeerium. See sõda muutis totaalselt inimkonna tulevikku, sest siis õpiti tööstuslikult tapma. Esimest korda võeti kasutusele lennukid, seetõttu muutus sõjapidamine kolmemõõtmeliseks. Enam ei kehtinud kindel rindejoon, vastase pommitajad purustasid tagalas asuvaid sõjatehaseid ja pommitasid elanikke. Välja arenes õhukaitsevägi ja laevadele ehitati õhutõrjekahurid, esimest korda kasutati allveelaevastikku. Leiutati kerge- ja raskesuurtükid, tankid, leegiheitjad, miinid, okastraat ja sinepigaas.
KAFKA ENNUSTUS: APARAAT, MIS TÄTOVEERIB SEADUSE TEKSTI OTSE IHULE
Esimene maailmasõda sünnitas ühe novelli, mis mind oma etteennustatavusega šokeerib. Ja ma ei pääse sellest, et mõtlen oma ema saatuse peale, kuigi ta sündis alles 1930. aastal, kuid koht, gulag, kuhu ta Nõukogude terrori organid 1948. aastal viisid, oli juba 1918. aastal valmis ehitatud ja ette valmistatud.
4.–18. oktoobril 1914, kui Esimene maailmasõda oli täies hoos, kirjutas tundlik kirjanik Franz Kafka novelli “Karistuskoloonias”. Karistuskoloonias katsetatakse uut masinat, mis tätoveerib mehaaniliste liigutuste kaudu seaduse teksti otse inimese ihule. Selle novelli kaudu muutub Kafka meediumiks Esimese maailmasõja ja tuleviku vahel. Kafka ennustustele vastavad sündmused hakkasid liikuma 1918. aastal, kui noor Nõukogude riik pani aluse koonduslaagrite süsteemile – tohutule karistuskolooniale gulagile. Hiljem, kui Hitler demokraatlike valimiste tulemusel Saksamaal võimule pääses, võttis ta gulagist eeskuju ja viis laagritesüsteemi tehniliselt täiuslikkuseni.
Ajapikku hakkas sõna “gulag” peale vangilaagrite administratsiooni tähistama ka Nõukogude orjatöö süsteemi kõigis selle avaldumisvormides: töölaagrid, trahvilaagrid, kurjategijate ja poliitvangide laagrid, naistelaagrid, lastelaagrid, transiitlaagrid. Veelgi üldisemas mõttes hakkas gulag tähistama Nõukogude Liidu repressiivsüsteemi tervet protseduuride jada, mida vangid kutsusid “hakklihamasinaks”: arreteerimist, ülekuulamist, kütmata loomavagunis sõitmist, sunnitööd, perekondade purustamist, pagulasaastaid, varajast ja tarbetut surma.13
“Karistuskoloonias” on õigussüsteem lihtne, seal süüaluse üle kohut ei peeta ja süüdlasel pole võimalust end ka kaitsta, sest seadus on sama mis õigus. Süü on alati kindel. Mida vähem inimene riiklikust karistusest aru saab, seda rohkem ta tõlgendab. Vaenulikkus on see, mida sel puhul kõige rohkem kardetakse, ja see on õige kartus, sest märgistatus annab vaenulikkusele vabad käed. Märgistatu pole enam inimene, ligimene, keda peab aitama ja kellele peab kaasa tundma.
Kafka novellis “Karistuskoloonias” koosneb elektripatareidel töötav masin kolmest osast ja on ehitatud inimkeha vormi järgi. Et kõik oleks lihtne ja arusaadav, on selle osadele antud rahvapärased nimetused: alumist kutsutakse sängiks, ülemist joonistajaks ja keskmist, rippuvat osa nimetatakse äkkeks. Äkke külge on paigaldatud nõelad ja see liigub kogu aeg ühe koha peal. Säng on kaetud vatikihiga, millele asetatakse alasti süüdimõistetu kõhuli. Sängi küljes on käte ja jalgade kinnisidumiseks ka rihmad. Sängi peatsis on vilditüügas, mida saab hõlpsasti reguleerida, nii et see tungib süüdimõistetavale suhu. Tüüka otstarve on takistada karjumist ja keele katki hammustamist. Novell lõppeb sellega, et välisekspert ja uus koloonia komandant on tätoveerimismasina kasutusele võtmise vastu. Kuid ennustuse kohaselt tõuseb vana komandant, kes masina on leiutanud, peagi hauast ja süsteem hakkab tööle. Ja nii meie 20. sajandi maailmas juhtuski.
Kuid inimlikkus polnud tollest Esimese maailmasõja ajast veel päriselt kadunud ja oli lootus, et Kafka ennustus jääbki vaid kirjaniku fantaasiaks. Inimlikkuse olemasolu kirjeldab ilmekalt järgmine ajaloost tuntud sündmus.
Sõja esimene jõuluöö oli selge ja käre. Äkitselt ilmus Ypres’is sakslaste kaitsekraavi äärde väike küünaldega kaunistatud jõulukuusk. Siin ja seal kerkis üles silte, kus sakslased soovisid häid jõule. Inglased vastasid jõulusoovidele kohe. Mõlemal pool kaevikutes lauldi jõululaule. Inglased palusid sakslastel rohkem laulda, sest laulud olid ilusad.
Vaikselt hakkas mõlemalt poolt eikellegimaale mehi ilmuma. Sõdurid surusid üksteisel kätt, pakkusid suitsu, sakslased kinkisid vorsti ja keisri sigareid, inglased printsess Mary maiustusi ja toidukonserve.
Jõulurahu kestis 26. detsembri õhtuni. Mõnes rindelõigus valitses rahu uue aastani, kohati isegi jaanuari lõpuni. Kaugel tagalas olevad kindralid ajas see endast välja. Sest, nagu ütles Winston Churchill: “Mis juhtub siis, kui sõdurid mõlemal pool rindejoont otsustaksid streikima hakata?”
Karistuseks ning ühtlasi meeste ülesraputamiseks kaevikute masendavast üksluisusest mõtles juhtkond välja öised üllatusrünnakud. Kaks ohvitseri, mõni allohvitser ja 30 sõdurit saadeti vaenlase eesliinile kaevikuid hävitama, tapma ja vange võtma.
Inglise luureohvitser ja kirjanik Edmund Blunden kirjutas, kuidas sõdurid neid öiseid enesetapuoperatsioone kartsid. Tegemist oli lihtsalt rituaalse vägivallaga, millel puudus igasugune mõte.14
Pärast Esimest maailmasõda võitlesid eestlased ka oma iseseisvuse eest. Sõjavangistusest koju jõudnud emaisa Gottlieb uskus kindlalt, et midagi Esimese maailmasõja sarnast ei kordu enam kunagi ja ta võib ehitada oma lastele turvalise kodu.
II
Kunstnikud ja luuletajad võivad erutuda tunduvalt varem kui laiem üldsus, näha midagi sellist, mida teised ei näe, tajuda ja aimata midagi, mida teised veel ei taju ega aima. Kafka kirjeldab seda, kuidas väike inimene on suurte mehhanismide ees jõuetu. Ta kasutab sõna, et tuua vägivallakujund lugeja mõttekujundisse, et väljendada nördimust selle üle, mida võim inimesega teha võib. Oma novellis “Karistuskoloonias” teeb Kafka kõige kulunumad fraasid julmadest tegudest silmapaistvaks. Ta muudab nii pilku ajale, sunnib kaasa mõtlema.
Suurepäraste kunstnike raamatud, filmid ja muud teosed turgutavad ja viljastavad mälu, lisavad olevikku inspiratsiooni ja uusi mõtteid. Franz Kafka ja Erich Maria Remarque on mind aidanud, samuti Imre Kertész, kes annab oma mälutöös sündinud kirjandusteoste kaudu vägivallale ilme, mis ei unune, vaid muudab inimese inimlikumaks, empaatilisemaks ligimesele tehtud valu suhtes. Nii võib kunstniku poolt nähtu muutuda sarnaseks röntgeniaparaadiga, mis valgustab läbi meie sisemised eetilised konstruktsioonid, pannes mõtlema, kuidas me käituksime ebainimlikes olukordades, nendes olukordades, kui mängu tuleb teise inimese reetmine. Kuidas me võtame vastu teate, et ebaõiglane poliitiline režiim on märgistanud inimese “seaduse tekstiga”, et see on ka selle inimese nakatamine surmaga. Kas kuulutame nagu Prantsuse filosoof, eksistentsialist ja kirjanik Sartre, et kuna laagri kontseptsioon on filosoofiliselt sotsialismi kontseptsiooniga vastuolus, ei saa Nõukogude Liidus laagreid olemas olla?!15 Ma mõtlen ikka ja jälle sellele, et mu ema polnud veel sündinud, kui ees seisis vabaduspürgimus ja Eesti riigi iseseisvus, kuid meie traditsioonid ja kogu kujunenud tsivilisatsioon muutusid paarikümne aasta pärast süüdistustekstiks Nõukogude kriminaalkoodeksis.
Kui inimese pime pool pääseb türannia abil võidule, siis ta teeb kõik, et hävitada need tõendid, mis annavad tunnistust sellest, et elu oli varem parem. Sellepärast ongi alljärgnev lugu pigem inimlikku mälu kaardistav dokument, mis on välja kasvanud vabaduseigatsusest ja idealismist, mis sünnitab revolutsioone ja kunstiteoseid, raamatuid ja filme – ehedaid meeleolusid, millest inimesed ammutavad elujõudu, mis jätab nende alateadvusse oma jälje. Isegi siis, kui tundub, et kõik on lõplikult vaikusesse kadunud, on need seal olemas, justkui unenäona, andes ellujääjate järglastele võimaluse saabudes endast märku. Et kujundada mälutöö abil ajaloo kaosest