“Vahel tabab mitte ainult üksikisikuid, vaid tervet ühiskonda trauma, mis jätab nii sügava jälje, et sellest ei ole võimalik väga kergelt üle saada – olgu see siis sõda, diktatuur, okupatsioon, massimõrvad või midagi muud.
Trauma tähendab teatavasti kreeka keeles haava, vigastust. Traumaatiliste ajalooliste kogemuste ja traumaatilise mineviku all pean ma silmas sellist minevikku, mis ühiskonda tõsiselt vigastas. Metafoori arendades võib seda pidada haavaks, mille paranemine võtab kaua aega ja millest jääb nii või teisti arm. Korraliku ravi puudumisel võib see aga uuesti lahti lüüa ja uuesti kannatusi põhjustada.
Traumaatilise minevikuga seisavad silmitsi paljud maad, eriti need, kes on elanud üle diktatuure. Diktatuure on üsna erinevaid: fašistlikud, kommunistlikud, sõjaväelised. Kuid kõik nad on suuremal või vähemal määral verised, osa elanikkonna suhtes vägivaldsed ning rikuvad kodanike õigusi ja vabadusi.
Vägivalla ohvriks langevad ennekõike rühmad, mida režiim peab vaenlaseks, sestap kasutab ta nende vastu repressioone.
Kuid vägivald puudutab tegelikult kogu ühiskonda. Vägivald ja terror lõhuvad ühiskondlikke sidemeid, sunnivad inimesi endasse tõmbuma, põhjustavad hirmu ja usaldamatust. Seepärast jätab diktatuur alati ühiskonnale mingi jälje.”1
(B. Groppo on Tšiili päritolu Pariisi Sorbonne’i ülikooli ajalooprofessor, kelle uurimisvaldkonnad on mälu ja ajaloo suhted ning eksiil, eeskätt poliitika eksiilis. Peale Sorbonne’i loeb ta loenguid ka mitmes Ida-Euroopa ja Ladina-Ameerika ülikoolis.)
Imbi Paju raamat “Tõrjutud mälestused” on ajalooline lugu valust, mida eestlastele on põhjustanud Nõukogude okupatsioon. Just nimelt lugu. Ajalooharidusega inimesele tundub alguses, et raamatut on raske lugeda. Puudub süsteem, järjestus, kord – kõik see, mis on omane siinsele, baltisaksa mõjutustega ajalookirjutusele. Aga mingil hetkel tekib tajumine, et selline peabki see raamat olema. Taust, eriti arutlemine Nõukogude õigussüsteemi ja psühholoogia üle, teeb raamatu veelgi loetavamaks.
Paju raamat on tema isiklik ajalooteekond, mis tõsisest taustauuringust hoolimata on liigutav ja kummaliselt endasse haarav lugemiskogemus.
Üks võimalus on konstrueerida eestlastele õnnelik ajalugu. Fragmentide abil panna kokku see, milliseks oleks võinud kujuneda modernne demokraatlik maa, kui ta ei oleks saanud tunda kahe suurriigi ähvardust, kui teda poleks okupeerinud vaheldumisi sakslased ja venelased ja kui nende okupatsioonide tõttu poleks inimesed jagunenud kollaborantideks, pealekaebajateks, hävituspataljonlasteks, metsavendadeks, rahvusvähemusteks, revolutsionäärideks, ohvriteks ja timukateks.
“Tõrjutud mälestused” on lugu jääminekust, mis saab eestlaste perekonnas võimalikuks seejärel, kui kirjanik ja filmirežissöör Imbi Paju – pärast aastaid kestnud arutlusi ja teadmatust – julgeb uurida jutustamata jäänud, mälust välja tõrjutud lugu, mis on löönud pitseri tema ema ja tolle kaksikõe kasvuaega, julgeb uurida hirmuvalitsuse poliitikat, mis julmalt ja karmilt ohustas kaksikute elu ja piiras nende eluvõimalusi. See sõnatu südametus, täielik hoolimatus on selline kuritegu, mis ulatub sellest osavõtjate ringist palju kaugemale. Juutide hoiatuse järgi võiks siinkohal öelda: ärge jääge ohvriks, ärge saage kurjategijaks, kuid eelkõige – ärge olge ükskõiksed pealtvaatajad.
Imbi kirjutab mõistmisest, ja see muutub ristiretkeks kurjuse vastu või õigemini ristiretkeks mälu ja ajaloolise dialoogi eest, kollektiivse mäletamise eest.
Imbi Paju raamatu stiil on elegantselt irooniline, seal, kus see on vajalik ja põhjendatud. Paneb imestama, kuidas ta on jaksanud selle raske teema käsitlemisel säilitada rahuliku, afektivaba hääletooni. Ilmselt on väärtuslikku tasakaalu andnud talle filosoof Walter Benjamin. Osa reaktsioone, mida Imbi Paju film ja raamat on põhjustanud, räägivad sellest, et stalinismi kuriteod pole faktidest hoolimata kõigi jaoks veel iseenesestmõistetavad.
Oma raamatuga annab Imbi Paju ajaloole inimliku näo.
EESSÕNA
Ajalugu on praeguse Euroopa sõjatander. Sõda ei peeta relvadega, ega ka mitte territooriumite pärast. Sõditakse ajalookäsitlustega, õigluse nimel.
Ühed, enamasti vanast Euroopast pärit inimesed arvavad, et üksnes nende ajalugu loeb, et seal idas pole kannatusi, pole ajalugugi … Ometi teame, et 20. sajandi Euroopa ajaloo ühed koledaimad peatükid kirjutati verega just Poolas, Lätis, Ungaris ja Eestis. Teised, sovetid ja nende jüngrid arvavad, et just Stalini ajalugu on õige. Et pole olnud Ukraina näljahäda ja selle 7 miljonit ohvrit, et Katõnis mõrvasid 20 000 Poola ohvitseri hoopis sakslased.
16 aastat pärast okupatsioonide lõppu Ida-Euroopas pole pilt ajaloosündmuste tundmise ja teadvustamise vallas oluliselt muutunud. Hoolimata sellest, et valdav osa tapamasinast läbi käinud riike on nüüd Euroopa Liidus ja NATO-s. Endiselt peetakse juudi kogukonna kõrval suurimaks sõjaohvriks pigem Lääne- kui Ida-Euroopat. Järeleandmispoliitikat ajanud riikide poliitikud jagavad õpetusi neile, kes on gulagi üle elanud, ning üldiselt soovitatakse tähistada Elysée lepingu aastapäeva, mitte aga sorida oma ajaloos.
Sellepärast ongi see raamat oluline. Kirjaniku ja filmirežissööri Imbi Paju “Tõrjutud mälestused” on impressionistlik teos, mis ettekujutuse loomiseks hülgab traditsioonilise ajalookirjutise reeglid ja tehnika ning kasutab psühholoogiat ja psühhoanalüüsi, ilukirjandust, filosoofiat, ajaloolaste korjatud fakte ja üksikinimeste mälestusi. Kõik see kokku loob lugejale pildi, mida vägivaldne võim võib inimesega teha, millist kurja võib inimene inimesele teha, kui pääseb võimule temas peidus olev pime pool ning kui poliitiline atmosfäär sellist vägivalda soodustab ja kui diktaatorlik režiim oma kuriteo varjamiseks mäletamisega manipuleerib.
Narratiiv kasvab välja Eesti kogemustest, autori enda perekonnaloost ja isiklikest lapsepõlvemälestustest. Imbi Paju ei taha oma teoses meile öelda “ei kunagi enam”. Pigem räägib raamat, et selliseid asju võib edaspidigi juhtuda. Kui me aga ei üritagi rohkem mäletada, siis ei pääse me ka tagajärgedest. Me saame sellest raamatust lugeda, kuidas totalitarismile tuginevad vägivallarežiimid meelitavad inimesi kaasa ning kaotavad neist igasuguse inimlikkuse.
Eestis võeti kohe 1940. aastate hakul kasutusele Vene NFSV kriminaalkoodeks, mis määras kindlaks “objektiivse vaenlase”, kelleks oli bandiit, rahvavaenlane, kulak, mittesoovitav element, vaenulik rahvus. Tuntud gulagi uurija Anne Applebaum on kirjutanud, et iga mälestusteraamat, iga dokument gulagi ajaloost on vaid üks killuke piltmõistatusest, osake seletusest. Ilma nendeta me ärkame ühel päeval üles ja ei tea, kes me oleme. Ning sõnad nagu “inimõigused”, “hoolimine” ja “usaldamine” muutuvad klišeeks. Kuid just neid väärtusi vajame me ka tänapäeva ahneks muutunud ajas, kus energiapoliitika püüab määrata meie kohta lääne kultuuriruumis.
Aastal 2007 ei vaielda enam faktide üle. Pigem väärtuste üle. Üks mu enda viimase aja õõvastavaim elamus oli vastata Saksa ajakirjanikule, kes küsis: “Olgugi, et kommunistid tapsid rohkem eestlasi kui natsid, ega te ometi arva, et kommunistid olid sama hullud kui natsid?” Justkui oleksid tapetud pidanud köögilaua ümber ideoloogilisi arutelusid, nagu tõesti olnuks tapetud lapse, küüditatud vanuri ja vägistatud noore naise jaoks mingit vahet, kas sellele kuriteole, mille ohvriks ta langes, ajendas kurjategijat vähem või rohkem õiglane ideoloogia.
Loodan, et see raamat äratab paljusid. Eriti neid, kes õigustavad kuritegusid orjameelsusega, pärinegu see siis läänest või idast.
I
ALGUSES OLI EMA FOTO
Kui ma vaatan oma ema pilti, peegeldub sealt kurbus. Foto