Noor, Salme Kustase tütar, Karl Noore abikaasa, sündis 25.12.1894 Järvamaal Kareda vallas. Amet: teenistuja, arreteeriti 14.06.1941. Mõisteti süüdi 04.03.1942 erinõupidamisel paragrahvi 58, lõike 13 järgi (sama mis abikaasa Karlil). Surmaotsus viidi täide kinnipidamiskohas Sevurallagis 24.04.1942. Salme Noor oli Eesti Vabadussõja ajal halastajaõde ja hiljem kuulus Naiskodukaitsesse – Eesti Lotade Ühendusse.
Heino Noore vanemad – ema Salme ja isa Karl
5-aastane Heino Noor poliitvangina Uuralites Nižni Tagili laagris
Noor, Heino Karli poeg, sündis 24.04.1922 Haapsalus, lõpetas 1940. aastal Haapsalu gümnaasiumi. 1941 saadeti Venemaale. 29.01.1944 toimus kohus erinõupidamise alusel, 22.06.1944 süüdistati paragrahvi 58, lõike 10 alusel järgmises: propaganda või agitatsioon Nõukogude võimu kukutamiseks või nõrgendamiseks mõne kontrrevolutsioonilise kuriteo toimepaneku kaudu, samuti sellesisulise kirjanduse levitamine, valmistamine või hoidmine. Nõutud karistus: surmanuhtlus või vabaduse kaotus 1–10 aastat. Ja paragrahvi 58, lõike 11, punkti 8 järgi süüdistati osavõtmises sellise organisatsiooni tööst, mis on moodustatud kontrrevolutsiooniliseks tegevuseks Nõukogude võimu vastu, või sellesisuliste ühingute organiseerimises. Nõutud karistus paragrahvi 58, lõike 2 järgi: mahalaskmine või rahvavaenlaseks kuulutamine ühes vara konfiskeerimisega ja kodakondsuse kaotamisega ning NSV Liidu piiridest jäädavalt pagendamisega. Vabanes 29.01.1952. Kuni 1956. aastani ei lasknud Nõukogude võim saada soovitud haridust. 1963 kõrvaldati aspirantuurist, tegi arstiteaduslikke uurimistöid.
Heino Noore vabastamistõend
Päevasündmused saavad ajalooks
“1939. aasta sügisel tungis meie alalooteadvusse kartus: kas Eesti saab sovetlikuks Vene maailmavallutamise eelpostiks Euroopas? Samal ajal toimusid sakslaste välksõjakäigud Euroopas, Lähis-Idas ja maailmameredel. Juba 23. ja 24. septembril 1939 tiirlesid Haapsalu kohal madallennul kaks kahemootorilist pommilennukit, hõbekarva tiibadel suured punased viisnurgad. Nägime neid, kui inglise keele tunnis ootamatut lennukimüra kuuldes kooliõuele jooksime. Tundsime jõuetut viha. Kutset vastuhakule.
Haapsallu jõudis Poolast pagenud noormees Vladek Knoche, kes võttis osa ka meie skautide rahvusvahelisest suurlaagrist Paralepas. Temal olid kaasas poola- ja ingliskeelsed lendlehed üleskutsega Vene ja Saksa vallutajate vastu. Levitasime lendlehti, mis sattusid sunnitult “neutraalse” Haapsalu kriminaalpolitsei kätte.
18. oktoobril, pärast kaks nädalat kestnud riikidevahelisi läbirääkimisi baltisakslaste Eestist Saksamaale siirdumise kohta, lahkusid Tallinna sadamast reisilaevad “Der Deutsche” jmt., pardal tuhatkond inimest. Nende seas üle kahesaja haapsalulase. Samal päeval ületasid Punaarmee väeosad autokolonnide ja tankiüksustena Eesti piiri. Haapsalu, Rohuküla ja Paldiski sadamasse jõudsid punalaevastiku sõjalaevad, Eesti õhuruumis tiirlesid kogu aeg Nõukogude Liidu pommilennukid. Väljakuulutamata sõda, pauguta alistumine …
Nendest aegadest peale võibki arvestada süvenevate Nõukogudevastaste hoiakute ja vastupanuliikumise algust. Meie, noorte, vastupanu oli isetekkeline ja tärkas südame sunnil. Mitte kuskilt juhituna koosnes see üksikutest väljaastumistest ning Nõukogude-vastase meelsuse avaldustest.
Vene autokolonnide liikumist Narvast Haapsaluni pandi küll julgestama veel iseseisva riigi Kaitseliit ja politsei, aga need ei suutnud alati tõkestada punaautode suunas sülitavaid ja kive loopivaid poisse.”
Haapsalu kui Talvesõja-aegne punavägede peakeskus Eestis
“Haapsalu piirkonda paigutati kogu Nõukogude Liidu korpuse staap eesotsas komandör Tjuriniga, diviisi ja lennuväe brigaadid ning tanki- ja kahuriväe rügemendi staabid ja motoriseeritud üksused. Staabid asusid Haapsalu senistes kuurordihoonetes, Pelzeri ja teistes villades, koguni kindral Laidoneri nime kandvas sõjainvaliidide sanatooriumis ja sakslaste ümberasumisest tühjaks jäänud majades.
Oktoobri lõpupäevadel võis Haapsalu kesklinna tänavail näha punakomandöre, kes kandsid budjonnõi mütse (Nõukogude Liidu marssali Semjon Budjonnõi järgi nimetatud peakate, mis püüdis jäljendada Bütsantsi sõjakiivrit, selle ees oli suur punane viisnurk ja pealael tornitaoline moodustis) ja halle kandadeni ulatuvaid sineleid. Kogu linnas levis iseäralik “Troinoi” odekolonni ja kirsasaabaste hais. Samal ajal oli näha ka mustas, üsnagi elegantses mundris SS-eraldusmärkidega Saksa ohvitseride väikest meeskonda. Neid küll lühikest aega, ilmselt julgestamaks rahvuskaaslaste ümberasumist.
Vene bensiini haisupilv levis raudteejaamast, mille haruteedele aetud mahutitest laaditi ööd ja päevad seda kütust autotsisternidesse, sealt edasi Saaremaale ja Hiiumaale Vene sõjabaasidesse. Tollaseid Haapsalu poisse on seiranud see vastik hais kogu elu.
Soomest ja Rootsist tuldi Eestisse seda olukorda ja sovetlikku punaväge uudistama. Käisid ka mõned Eesti valitsuse liikmed, et oma silmaga näha, mida Punaarmee siin teeb. Eesti diplomaat ja kauaaegne Eesti saadik Helsingis Aleksander Warma märgib oma mälestustes, et Haapsalus käis novembri algul koos temaga välisminister Ants Piip, kellele linnapea järelepärimise peale heasoovlikult seletas, et linnas pole punaarmeelasi näha, nad istuvad vagusi oma asukohtades. Selle peale vastanud minister Piip prohvetlik-iroonilise ettenägelikkusega: “Jaa – kui nad ainult sinna jääksid.”
Eesti-vastast luuretegevust arendas Haapsalus Oskar Cher, kohaliku piltniku Grünthal-Kalda sugulane ja abiline. Riigivastaste väljaastumiste pärast oli Cher 1933. aastal Haapsalu Õpetajate Seminarist välja heidetud.
Fotoateljee pimikus laborandiks olles oli Cheril ülevaade Haapsalu inimestest, nende tegevusest kaitsejõududes. Neid materjale kasutasid Cher ja sovetivõim luureks ning NKVD vangistamiste-küüditamiste nimekirjade ning kompromiteerivate süüdistuste koostamiseks. Cherist sai 1940. aastal riigipööraja. Veidi hiljem oli ta Eesti NSV komsomoli esisekretär ja 1941. aasta sügisel, kui Punaarmee põgenes ja Saksa armee tuli, sai temast sovetiriigi diversant Eestis, kuid ta tabati ja hukati.
Sündmuste kulg näitab, et Eesti üldsus ei vastanud 1939. aasta ajaloolisele väljakutsele üheselt. Levisid vabariigi valitsuse ja president Konstantin Pätsi allaheitlikest hoiakutest alguse saanud psühholoogilised kaitse- ja kohanemisreaktsioonid, nagu eluliselt ohustavate asjaolude järjekindel mitteteadvustamine (ehk eitamine) ning häirivate mõtete ja seoste valikuline vältimine.
Paljud inimesed, kes olid sattunud sundolukorda, pidasid ainukeseks ellujäämisvõimaluseks muganduda ja kohaneda võõrvõimu ettekirjutuste ja nõudmistega – mida võib nimetada pantvangisündroomiks. Pantvangiks võetud inimene hakkabki röövliga samastuma. Kuid valdav enamus koolinoori selle hoiakuga kaasa ei läinud.”
Koolinoored hoiatavad Soomet punapommitajate eest
“Tollel kurval 1939. aasta sügisel, ühel ajal Eestile esitatud nõudmistega nõudis Stalini Nõukogude Liit oma sõjaväebaaside jaoks soomlastelt Soome lahe välissaari, piirikontrolli Karjala kannasel, ühte osa Petsamost ning Hanko rentimist sõjaväebaasiks. Neid venelastele ei antud ja 30. novembril algas Talvesõda. Eestis, sealhulgas Haapsalu külje all asunud punaväebaasid lühendasid oluliselt sovetlike punapommituslennukite teed Lõuna- ja Edela-Soome. Nägime pommitajate õhulende ja kuulsime nende müra. Soomes kõlasid õhuhäired ja tulistasid õhutõrjekahurid.11
10. oktoobril pani Eesti sõjaväe ülemjuhatus Nõukogude Liidu survel maksma kaitseseisukorras olevas riigis range lisakontrolli posti ja kõigi teiste sidevahendite üle. Telefoni- ja raadioühendus välismaaga keelati, samuti punavägede pildistamine ja üldse pildistamine väljaspool ruume.
Vaimse