Nõukogude võimu nõrkust ära kasutades astus Maapäev novembris 1917 tähtsa sammu: ta tuli Toompeale erakorraliseks istungiks kokku ja võttis seal vastu deklaratsiooni, milles kuulutas, et Maapäev on Eestis ainus kõrgeima võimu kandja. Eesti oli asunud iseseisvuse teele. Kui bolševikud Viktor Kingissepa juhtimisel koosolekuruumi tungisid, oli istung juba lõppenud. Lossi ette oli kogunenud bolševike kihutusel suur hulk rahvast, kes lahkuvaid saadikuid julmalt kohtles, kohati läks isegi käsikähmluseks.
Osa distsiplineerimata elemente, kes rahututel aegadel tavaliselt ette trügivad, tungis kallale Toompea lossist lahkuvatele Maapäeva liikmetele. Jalgade ja rusikatega peksta ja kividega loopida said eriti Jüri Vilms, Jaan Teemant, Jaan Tõnisson ning Peeter Põld, kes ühte gruppi hoidsid ja üksteist toetasid.
Pärast hakkasid protestid Maapäeva saadikute peksmise vastu üle kogu Eesti Tallinna voolama. Mäletan siis seda, kuidas pärast Oktoobrirevolutsiooni kadusid kõigil ohvitseridel pagunid – kellel rebiti maha, kes võtsid ise. Aga ka pleekimata jäljed õlgadel võisid saada ohtlikuks, sest armees valitses ohvitseridevaenulik meelsus.20
1918. aasta algas tõelise näljaga. Leiba anti tšekkidega – Tallinnas oli ühe inimese päevanorm 100 grammi. Kuid sedagi ei jätkunud kõigile. Lihakauplustes oli müügil peamiselt hobuseliha, mida oli isegi kolme sorti, näiteks olid esimese sordi hobuselihast tehtud kotletid väga maitsvad. Ent liha värvus oli tumepunane ja keetmisel ajas see palju vahtu. Tänavapilt oli sünge ja koristamata. Öine püssipaugutamine tänaval muutus tavaliseks. Kuna korrapidamist polnud suudetud tagada, oli rohkesti röövimisi ja vargusi.
1917. ja 1918. aasta vahetusel hakkas enamlaste mõju Eestis kahanema. Põhjused olid peidus nende poliitikas. Bolševikud ootasid maailmarevolutsiooni, kuid rahvas tahtis rahu. Nad eitasid Eesti iseseisvust ja tahtsid, et Eesti kuuluks Venemaa koosseisus. Nad ei andnud rahvale maad ja suhtusid eitavalt kirikusse, kasutasid jõhkrat vägivalda nii vastaste kui ka rahulike elanike vastu ja ei teinud koostööd teiste poliitiliste jõududega.
Detsembris 1917 sõlmis bolševistlik Venemaa Saksamaaga vaherahu ja sõjategevus kummalgi pool lõpetati. Kohe seejärel alustati Poola linnas Brest-Litovskis Venemaa ning Saksamaa ja tema liitlaste vahel läbirääkimisi lõpliku rahu tegemiseks. Nüüd selgus, et Saksamaa tahab endale hulga maa-alasid, mis olid seni Vene riigile kuulunud, muu hulgas ka Eestit. Vene juhtivad tegelased sellega ei nõustunud ja nende delegatsiooni juht Lev Trotski teatas 10. veebruaril 1918, et Venemaa lõpetab sõja ja saadab oma sõdurid koju ilma rahulepingut sõlmimata. Sakslased pidasid vaherahu lõpetatuks ja alustasid nädal hiljem uuesti sõjategevust.
Nüüd oli Eesti Maapäeva juhtivail meestel vaja ruttu tegutseda, et saaks Eestis enne iseseisvuse välja kuulutada, kui Saksa sõjavägi sisse tuleb. Too oligi juba ühe jalaga Eestis, kuna 1917. aasta oktoobrist saadik olid Eesti saared Saaremaa, Hiiumaa ja Muhu Saksa sõjaväe valduses. Kõik Vene ametnikud ja sõjaväelaste perekonnad lahkusid Eestist.
Eestlased moodustasid erakorraliste volitustega Päästekomitee, kuhu kuulus kolm meest: Konstantin Päts, Jüri Vilms ja Konstantin Konik. Käes oli otsustav aeg tegutseda. 23. veebruaril 1918 loeti avalikult Pärnu “Endla” teatri rõdul ette iseseisvusmanifest. Järgmisel päeval kuulutati riik iseseisvaks.
Samal ajal moodustati ka Eesti Vabariigi Ajutine Valitsus, mille peaministriks sai Konstantin Päts. Eesti kuulutas end Vene-Saksa sõjas erapooletuks. 25. veebruari hommikupoolikul jõuti pidada pidulikke aktusi ja jumalateenistusi, keskpäeval marssisid aga Tallinna sisse sakslased, kes Eesti iseseisvust ei tunnustanud.
Elsbet Parek meenutab päikesepaistelist 25. veebruari päeva, kui keiserlik Saksa armee Tallinna jõudis. Inimesed piirasid tänavat tumma müürina, ei mingit häält, tõsised näod. Paistis, et eestlastel oli ängistav tunne. Järgmisel päeval ilmusid kuulutustulpadele ja plankudele ooberst von Seckendorffi allkirjaga trükitud plakatid, mis algasid rasvaste tähtedega “Ich befehle”(‘ma käsin’) ja “Ich verbiete” (‘ma keelan’). Õhtuseks liiklemiseks kehtestati eriload.21
Detsembris 1917 arreteerisid bolševikud Konstantin Pätsi, süüdimõistjaks oli Viktor Kingissepp, Päts mõisteti sabotaaži eest üheks kuuks aresti. Vabanemise järel tuldi teda üsna pea uuesti arreteerima, kuid üldise segaduse tõttu lasti veel samal ööl vabaks.22 Kuid varsti arreteerisid Pätsi sakslased.
Jüri Vilms võeti kinni ilmselt Soome saarestikus, kui ta oli teel Soome. Sakslased lasid ta 1918. aasta kevadel Helsingis suhkrutehase krundil ehk nüüdse Soome Rahvusooperi läheduses maha. Eesti poliitilised ja sõjaväelised juhid pidid minema põranda alla.
Sakslased hõivasid Eesti alasid 3. märtsini. Saksa okupatsioon kestis Eesti territooriumil novembri lõpuni. Sakslaste eesmärk oli Eesti ja Läti ühendamine Balti hertsogiriigi alla. Õnneks lõppes Esimene maailmasõda novembris 1918 Saksamaa kaotusega ja sakslased loovutasid võimu Pätsi Ajutisele Valitsusele.23 Eestis olid sakslased käitunud tõeliste peremeestena: tähtsaimatesse ametitesse pandi sakslased, Eesti majandus pandi tööle Saksamaa heaks ja veeti välja toiduaineid.
Ka kultuuri valdkonnas oli saksastamist alustatud. Balti hertsogiriik kuulutati välja novembris, kuid oli juba hilja. Compiègne’i vaherahu, mis Esimese maailmasõja lõpetas, sõlmiti 11. novembril ja Saksamaa alistus. Rahulepingu kohaselt hakkasid sakslased vallutatud aladelt (sh. Eestist) lahkuma.
Euroopas tegutsenud Eesti välisdelegatsioon Jaan Tõnissoni juhtimisel oli teinud head tööd – juba maikuus 1918 tunnustas Eestit de facto Inglismaa, varsti ka Prantsusmaa ja Itaalia.
Eesti valitsuse olukord oli raske. Tuli käima panna raudtee, muretseda linnadele toitu, luua sõjavägi. Viimane ülesanne oli kõige tähtsam.
13. novembril 1918 ütles Nõukogude Venemaa üles kõik Saksamaaga sõlmitud lepingud. Seega tühistas Venemaa ühepoolselt ka 27. augustil 1918 sõlmitud lepingu, milles Venemaa loobus oma õigustest Eestile. Oli selge, et Nõukogude valitsus püüab sõjalise jõuga taastada impeeriumi endiseid, 1914. aasta piire.
16. novembril 1918 andiski Punaarmee ülemjuhataja Jukums Va¯cietis käsu läände tungida. Et kujutada oma pealetungi rahvusvahelise avalikkuse silmis Eesti kodusõjana, loodi Petrogradis Eesti enamlastest koosnev Eestimaa Ajutine Revolutsioonikomitee. See andis 21. novembril välja käskkirja, milles ta nimetas Eesti Ajutist Valitsust ebaseaduslikuks. Seega polnud loota mingit kokkulepet, Eesti Vabariik pidi, relv käes, oma olemasolu kaitsma.
III
EestlasteVabadussõjasträäkimine, sellemäletaminejasellestosavõtnud lähedaste mäletamine olid Nõukogude Eestis rangelt keelatud, sest see oli mälestus iseseisvast Eestist, oma müütide, traditsioonide ja sümbolitega, ja mis eriti oluline, väga erineva õigussüsteemiga, kui see oli kasutusel Nõukogude Liidus. Need mälestused muutusid tõrjutud mälestusteks ja peaaegu hävisid, sest Nõukogude okupatsioonivõim pani nad 50 aastaks poliitilise häbi alla, muutes vaikuse sümptomaatiliseks, seda rikkus aeg-ajalt ainult üliõpilaste hulljulge tegevus. Keeldudest, karistustest ja KGB jälitamisest hoolimata käisid Tartu ülikooli üliõpilased terve Nõukogude okupatsiooni aja 24. veebruaril Raadi surnuaial Vabadussõja sangari Julius Kuperjanovi haual (mis oli imekombel säilinud) ning asetasid sinna lilli ja põletasid küünlaid. Mõnes kohas heisati sinimustvalge rahvuslipp. See oli vastupanu täielikule sovetiseerimisele ja amneesiale. Nõukogude okupatsiooniorganite karistus ei jäänud muidugi tulemata.
Eestis on pärast Nõukogude Liidu (1940–1941 ja 1944–1991) ja natsliku Saksamaa okupatsiooni (1941–1944) olnud palju üksindust ja üksijäämist. Osa vaikust jääbki seetõttu igaveseks.
Mind on see tuhmunud ajalooline jälg eestlaste identiteedis huvitanud mitmest vaatenurgast, ma olen tahtnud selle üles leida, et ka keegi teine võiks saada innustust teel järgmise jälje juurde, see võib, pärast jälje