VABADUSE JA OMA VABARIIGI POOLE: ELSBET PAREK MEENUTAB
Eestlased olid kuni 1917. aastani Vene impeeriumi lojaalsed alamad. Eestil õnnestus iseseisvus välja võidelda tänu sellele, et nii Venemaal kui ka Saksamaal puhkes revolutsioon – mõlemaid eestlaste ammuseid rõhujaid nõrgestati seestpoolt. Venemaa demokraatlik Veebruarirevolutsioon sundis tsaar Nikolai II troonist loobuma, loodi Ajutine Valitsus, mis andis tsaaririigi rahvusvähemustele õiguse nõuda enesemääramist.
Seda aega on oma mälestustevihikutes jäädvustanud kultuuriajaloolane Elsbet Parek, kelle tütar Lagle Parek oli Nõukogude okupatsiooni ajal Eestis tuntud teisitimõtleja ja poliitvang. Pärast Eesti taasiseseisvumist oli Lagle Parek ka Eesti siseminister.
Elsbet Parek kirjutab, kuidas 1917. aasta veebruaris toetas kohalik “Päevaleht” innukalt ja julgelt uut võimu. Parek oli tollal koolitüdruk ja mäletab neid meeleolusid, mis Eestis valitsesid.
Kõige huvitavam minuealisele oli otsene reageering koolis. Kõigil kooliaastail olin harjunud seisma hommikupalvusel, mille kindlaks koostisosaks oli palve keiserliku perekonna eest. Keisrihärra Nikolai Aleksandrovitš, keisriema Maria Feodorovna, keisriproua Aleksandra Feodorovna, troonipärija Aleksei Nikolajevitš – need nimed kuulusid hommikupalvusse nagu leib lauale. Oli põnev ja enneolematu moment, kui pastor Kapp, meie usuõpetaja, hommikul palvusel keiserlikku perekonda ei maininud, vaid lihtsalt palus tarkust nendele, kes meie riiki ja rahvast juhivad.17
Märtsis 1917, kui teade revolutsiooni kohta levis, hakkasid Tallinnas sündmused arenema. Inimesed läksid madruste eestvedamisel Tallinna vanalinna 16. sajandist pärit kuulsa kindluse Paksu Margareeta juurde, kus tollal asus kurikuulus poliitvangla (tänapäeval on seal Meremuuseum). Paksust Margareetast kavatseti nüüd vabastada kõik poliitvangid. Kõik olid ärevil. Elsbet Pareki näitlejannast ema ei olnud sugugi arg ja võttis oma tütre kaasa, et sellest meeleolust ja vabaduse vaimustusest osa saada.
Ma ei unusta kunagi seda vaatepilti, kui astusime oma tagahoovist tänavale: märtsiõhtu hämaruses leekis võimas tuli Toompeal. Toompea vangla keskaegsete lossimüüride vahel põles, saates sädemetevihma ja vägevaid suitsupilvi üle taeva. Punane võimas kuma ja üleslöövad tuleleegid pidid paistma kaugele üle maa ja mere. Kuulsime, et kõik vanglad põlevad – Vene tänava oma, Lasnamäe vangla, Paks Margareeta. Vaatepilt oli vägev, ent mitte hirmuäratav. Mingit õudset tunnet ei mäleta. Just vastupidi – oli ülev ja romantiline elamus. Seda õhtut valitses ja valgustas tulekahju kõrgel Toompeal, mis kogu öö taevast punaseks värvis. Esimest korda elus nägin tulekahjusid, mida ei kustutatud, mida spontaanselt süüdati …
Kõik politseijaoskonnad ja kohtute ruumid rüüstati. Linnatänavad olid täis tuules lendlevaid poolpõlenud ametlikke dokumente. Mingeid vägivallastseene inimeste suhtes ei näinud. Ühes väeosas oli maha lastud ohvitsere – seda vägivalla kasutamist mõistis avalikult hukka äsja moodustatud Soldatite Saadikute Nõukogu. Mina jooksin päevad läbi linnas ringi ja jälgisin põnevaid muudatusi. Ühtki püssipauku ma neil päevil ei juhtunud kuulma ega ühtki laipa nägema. Järgmisel päeval lugesime lehest uuest Ajutisest Valitsusest.
10. märtsil tähistati üldiselt vabaduspüha. /-/ Kogu Peetri väljak (tänapäeval Vabaduse väljak), kõik sinna suunduvad tänavad, Harjumäe nõlvak mustendasid inimestest. Ma ei olnud kunagi varem näinud sellist rahvamassi koos. Ilm oli säravalt ilus, päikesepaisteline. Jäi mulje, et kogu linn on üksmeelselt välja tulnud, punased lindikesed rinnas. Mäletan, kuidas meil kodus neid valmistati. Tõesti, sellest revolutsioonirõõmsast demonstratsioonist jäid eemale vaid purutagurlikud elemendid: balti aadel ja kõrgemad riigiametnikud, kes olid seotud keisrivõimuga ja vana korraga.
Kõik teised olid enesest üksmeelselt raputanud masendava, vastumeelse vana režiimi.18
Eestlased olid esimesed, kes samal aastal, 24.–26. märtsil 1917 toimunud Tartu kongressil võtsid vastu seaduseelnõu Eesti autonoomia kohta, see saadeti Ajutisele Valitsusele. Ajutine Valitsus nägi, et eestlaste nõudmised olid liiga suured ja kõhklesid kava kinnitamises. Et asja kiirendada ja oma jõudu näidata, korraldasid Petrogradis elavad eestlastest sõjaväelased ja eraisikud, kokku umbes 40 000 inimest (neist 15 000 olid sõjaväelased), rongkäigu läbi linna Riigivolikogu hoone ette, kus esinejad kandsid omavalitsuse nõudmise uuesti ette.
5. juunil 1917 võttis Ajutine Valitsus Eesti autonoomia seaduse vastu. Samal ajal kaotati keskaegsed privileegid, mis olid baltisaksa aadlile kinnitatud Rootsi kapitulatsiooniga 1710. aastal ja Uusikaupunki rahuga 1921. aastal. Vene Ajutise Valitsuse komissariks sai eestlane Jaan Poska. Eesti Ajutine Maanõukogu ehk Maapäev, mis koosnes 62 saadikust (nende hulgas oli ka neli bolševikku), hakkas tööle Tallinnas Toompea lossis.
Kuid Eesti oli endiselt Vene impeeriumi koosseisus. Varsti hakkas Vene sõjavägi lagunema. Et sisemaal korda hoida, tuli hakata looma Eesti rahvuslikku sõjaväge.
Eesti mehi oli Esimese maailmasõja ajal Vene väes umbes 100 000, neist üle 2000 olid ohvitserid. Nad taheti koondada kodumaale Eesti polkudesse. Vene valitsusvõimudelt saadigi selleks luba. See polnud sugugi kerge, sest osa väeosi lubas eestlasi lahkuda, osa mitte. Tallinna koondus siiski üle 4000 eestlasest sõduri.
1917. aasta sügisel kujunesid Venemaal tingimused uueks pöördeks – bolševike võimuhaaramiseks. Puhkes järgmine bolševistlik Oktoobrirevolutsioon, mille juhiks oli Vladimir Uljanov – Lenin –, kes tunnistas vaid ühte, bolševike parteid, uskus proletariaadi diktatuuri ja terrorisse. Minu isapoolne vanaisa Elmar Paju, kes siiski esialgu Eestisse ei pääsenud, mobiliseeriti Oktoobrirevolutsiooni ajal Venemaalt otse punaväkke. Punaarmee munder seljas, mängis ta õhtuti pärast lahinguid surnutele haua peal pasunat. Nõukogude võimu kaitseks olid kiiresti loodud uued relvastatud jõud. Revolutsiooni tähtsaim jõud oli Eestis Punakaart, mille salgad moodustati kõigis maakondades ja valdades. Revolutsioonikohtutena alustasid tööd tribunalid ja rahvakohtud. Vanaisa Elmaril õnnestus siiski punaväest jalga lasta, kuigi põgenemishetkel tulistati talle jalgadesse, kuid “see polnud midagi punaterrori kõrval”. Elmar liitus Eesti rahvusväeosadega.
Elsbet Pareki mälestuste järgi muutis Oktoobrirevolutsioon Eesti rahva ärevaks. Polnud vabadusejoovastust, “ei midagi meeldejäävat, suurejoonelist”.
Eestis valmistas bolševistlikku pööret ette Sõja-Revolutsioonikomitee, mida juhtis Ivan Rabtšinski, tema asetäitja oli Viktor Kingissepp. Viktor Kingissepa juhtimisel hakati töötama Maapäeva ja Eesti väeosade loomise vastu.
Kui bolševikud olid Venemaal Lenini juhtimisel demokraatliku Ajutise Valitsuse kukutanud, võtsid ka Eesti bolševikud maa valitsemise komissar Poskalt üle. Suurettevõtted ja pangad riigistati. Samal ajal hakati maal baltisakslaste mõisu üle võtma, maa kuulutati riigi omandiks. Elsbet Parek kirjeldab, kuidas bolševikud baltisakslasi kinni võtsid.
Seisin ühes paljudega uulitsa ääres, kui nende (baltisaksa aadli) kolonni mööda viidi: oli väga palju väeteid rauku, kes oma soojades kasukates vaevalt liikuda suutsid, oli uhkelt püstipäiseid ja kõrgi hoiakuga härrasmehi, oli hirmunud nägudega poisikesi. Kogu Eestimaa aadli meespere defileeris püssitääkide vahel. Rahvas vaatas vaikselt. Sakslasi üldiselt ei sallitud. Aga ometi ei parastatud. Isegi ebamugav oli näha komberdamas jõuetuid rauku.
Esiotsa viidi nad sadamasse elevaatori hoonesse. Liikusid metsikud kuulujutud, et neid kavatsetavat ühes elevaatoriga õhku lasta, kui Saksa front läheneb. Tegelikult viidi nad üle Peterburi Siberi teele. Pärast rahulepingu sõlmimist Brest-Litovskis lasti nad vabaks – need, kes vintsutused üle olid elanud. Baltisakslaste meeleheitlikud appihüüded kiirustasid Saksa okupatsioonivägede saabumist meie maa-aladele.19
Talupoegadele maad ei jagatud,