Meie, koolipoisid, olime andnud oma häälemurdes häälega tõotuse, ühel jalal põlvitades nagu rüütlid, et me kaitseme iga hädaohu korral oma eluhinnaga isamaad ja oma kodu.
Usaldamatuse tundele pani punkti Stalini ja Hitleri sõbrunemine 1939. aastal ning Molotovi-Ribbentropi pakti allkirjastamine. Eestile Moskvast 27. septembril peale surutud sõjaväebaaside leping, mis sellele sõprusavaldusele järgnes, ei tõotanud meie koolinoorte arvates Eestile midagi head. Punaarmee tulek Eestisse lõi tunde, et Eesti iseseisvuse põhilised sise- ja välisvaenlased on bolševism ja Stalini vägivald. Kuigi paljude soovunelm oli mõelda ehk teisiti, oli stalinism oma kulissid püsti pannud, see rääkis töölisklassi ülestõusmisest ja messiast.
Meie, koolinoorte, protest Euroopas süveneva sõjaohu ja ebaõigluse vastu sai alguse 1939. aasta sügisel, kui Eesti oli veel nime poolest iseseisev, kuid Punaarmee oli juba kohal. Teist maailmasõda oli lausa õhus tunda. Väikese rahva ajalooteadvus hoiatas meid igasugu “ – ismide” nime all levivate õpetuste eest.
Olin kodust saanud kaasa vabaduse vaimu, käinud kakskeelses, kuid eestimeelses lasteaias ja võtsin osa skautlikust noorsooliikumisest. 1934. aastal läksin Haapsalu gümnaasiumi ja minust sai ka selle kooli abiturient. Olin oma klassis noorim, sest olin algkooli esimese klassi vahele jätnud. Selles koolis saime 1939. aastal hakkama kirjanik Albert Kivikase romaani “Nimed marmortahvlil” lavaletoomisega. Näidend käsitles Eesti Vabadussõda (1918–1920) ja koolinoorte osa selles. Lavastajaks oli kunsti- ja käsitööõpetaja Karl Karus, kes oli 1918. aastal Vabadussõjast Vene ja Saksa okupatsioonivägede vastu osa võtnud.
17-aastane Heino Noor, Haapsalu gümnaasiumi koolimüts viltu peas. Foto on tehtud saatuslikul 1939. aastal, kui Nõukogude okupatsioonivägi oli juba Eestis
Ei aimanud me siis, et sama 1939. aasta toob Eestisse bolševike punaväe ja komissarid. See sügis vallandas maailmapoliitiliste sündmuste laviini, mahitas Eestisse sovetliku terrori, mis viis mõnesaja päeva pärast Siberisse hävitamisele ja mahalaskmisele tuhanded eestlased. Viis raudus käsi mahalaskmisele ka meie kooli õpetajad ja direktori ning Haapsalu linnapea Hans Alveri. Viis ka minu isa, Vabadussõjas haavata saanud politseikomissari Karl Noore, ja ema, Vabadussõjas halastajaõena osalenud Salme Noore. Minu ema pidi tšekisti kuuli tundma oma ainsa poja sünnipäeval, 24. aprillil 1942 Sosva surmalaagris Venemaal.
Keegi ei võinud arvatagi, et 1942. aasta kevadel korraldab Eestis juuniküüditamisega (14. juuni 1941) Siberi surmalaagrisse viidute massimõrva tšekist Idel Jakobson, kes 1938. aastal oli president Pätsi amnestiaga vabastatud vanglast, kuhu ta oli mõistetud 1924. aastal riigivastase tegevuse ja salakuulamise eest Nõukogude Liidu ja Stalini heaks.
Me ei teadnud, et meil on ees kaoseaastad. Et natslik Saksamaa ehitab siia oma räpased koonduslaagrid ja et Eestis hakatakse mõrvama juute. 1939/1940. kooliaasta algul ei osanud koolinoored, õieti ükski eestlane arvata, et järgneva aja jooksul kaotab Eesti bolševike terrori ohvritena oma elu kaugelt üle paarikümne korra enam inimesi kui 1918. aastal Vabadussõjas Eesti eest võideldes.
Alanud traagilises vastupanuliikumises ja vabadusvõitluses ei olnud meile antud püssist või kahurist tulistada. Eesti sõjameestelt ja – naistelt, ohvitseridelt, sealhulgas ka minu isalt ja emalt, oli Eesti Vabariik võtnud vande, et nad kaitsevad oma riigi vabadust. Kuid kui nad seda vannet täita tahtsid, andis meie riik Stalinile alla. Naiivselt arvati, et Stalini ja tema Poliitbüroo ausõna Eesti riiki mitte hävitada võib tõsiselt võtta.
Ka meie, skaudipoisid ja noorkotkad, olime andnud piduliku vandetõotuse, mis kõlas: “/-/ Kinnitades ausõnaga, annan pühaliku tõotuse kõike teha, mis minu võimuses, et täita oma kohust Eesti, isamaa, vastu /-/ Olen alati valmis /-/”
Kohusetunne ja armastus oma kodumaa vastu jäid verre eluks ajaks, kuigi see võib tänapäeva omakasu ja enesekesksuse ajastul sentimentaalsena tunduda.”
Painajalik valik: vande andmine või allaandmine
“1930. aastate ajavaimu juurde kuulus see, et oma väikest maad peab kaitsma, sest igaühel on üks ja ainult üks isamaa. Suuriigid olid meile läbi ajaloo ainult õnnetusi toonud, nüüd olime esimest korda 700 aasta jooksul vabad. Riigikaitseõpetus oli poistele üks tähtsaimaid õppeaineid. Õppisime täpsuslaskmist, sõjalist taktikat, tundsime topograafilist kaarti ja maastikul liikumist, idavaenlase sõjalaevade ja lennukite siluette, märke ja tulejõudu. Tundsin morsetähestikku ning suutsin raadiotelegraafiga saata ja vastu võtta sada märki minutis.
Üheks riigikaitse noorteüksuseks Haapsalus oli skautide-noorkotkaste mererühm “Urmas”, mis asus Kaitseliidu meredivisjoni juures. Õppisime navigatsiooni, tundsime merekaarti, meil oli õppelaev “Urmas”. Meie 21-liikmelise poisterühma seas olid ka poolakas Ženka Dombrovsky, venelane Kostja Nikonovitš ning kaks rootslast, Holger ja Nils. Erinevast rahvuslikust päritolust hoolimata olime omad poisid ja meelsuskaaslased. Eestis kehtis ainulaadne vähemusi austav poliitika. Väikerahvana oli kõigil väga tugev ühtehoidmise ja alalhoiuinstinkt. Me ei tahtnud kolmekümnendate aastate lõpul uskuda, et bolševikud ei tunnustanud Eesti rahvusvähemuste õigusi. Tegelikult oli neil vaja õõnestada kõiki rahvusriigi alustugesid.
Oli september 1939. Kahe nädala jooksul olime šokeerituna jälginud ülekaaluka Saksa sõjaväe hävitavat tungimist Poolasse. Varssavi langes peagi sakslaste kätte.
Lootused hävinesid, kui 17. septembril tungis Punaarmee Ida-Poolasse. Ja 18. septembril oli nähtud Saksby tuletornist Eesti merevetes kaht Vene sõjalaeva. Aimasime, et meie iseseisvus pole enam iseenesestmõistetav asi. Kerkisid ohupilved. Siis tuli Stalinilt Eesti valitsusele sõjaväebaaside lepingu nõue. 27. septembril 1939 tundus, et sõda on väga lähedal.
Järgmisel nädalal viisime oma gümnaasiumi poistega Lääne-Saare Sõjaväeringkonna staapi avalduse vabatahtlikult kaitseväkke teenima minekuks. Mina tahtsin minna mereväkke. Sain jaatava vastuse. Anti kutse tulla kevadel uuesti staapi ja siis pärast kooli lõpetamist, 18. juunil 1940, teenima minna.
Aga just minu mereväkke võtmise ajal, 17. ja 18. juunil 1940, ujutasid Eesti üle täiendavad punaväed – ilma igasuguse vastupanuta ja läbi pärani avatud piiritõkke. Ees ootasid saatuslikud päevad: 21. juunil 1940 liideti Eesti Nõukogude Liiduga ja 14. juunil 1941 viidi ühe öö jooksul loomavagunitega Siberisse üle 10 000 inimese. Ees olid hirmude ületamise ja ületamata hirmude päevad, kuud ning aastad. Sel hetkel ei teadnud ma veel sedagi, et järgnevad aastad mööduvad mul Siberi surmalaagris ja mitte kunagi ei näe ma enam oma vanemaid.
Praegu hoian seda kutset mulle alles jäänud väheste reliikviate hulgas. Kutse ulatas mulle paljude aastate pärast tädi Linda, kes oli selle leidnud asjade hulgast, mis imekombel olid jäänud järele meie pere vangistamisest ja kodu tühjaksröövimisest. Tädi kätte oli jäänud ka mu ema kiri, mille ta oli mulle 14. juunil 1941 saatnud. Emal läinud see korda välja poetada läbi Risti raudteejaamas peatunud küüditusrongi loomavaguni trellitatud aknaava. Relvastatud NKVD tunnimeeste ja vahikoerte kiuste. Rööbaste vahelt oli kirjakese üles korjanud keegi raudteelane ja toimetanud selle meie koju, kus mind enam ei olnud. Ka kodu ei olnud enam.
Ema kirjutas: “Jumalaga, jää terveks. Me ei näe üksteist vist enam kunagi. Sinu õnnetu ema.”
Reliikviate hulgas on ka ema Punase Risti ja Naiskodukaitse käesidemed ja Vabadussõja kuulihaavaga sõjamüts ning sõja läbi teinud välitaskukell. Kuuliauk meenutab neid kuule, millega julmurid nende kätte antud ja jäetud minu ema ja isa, samuti tuhandeid teisi ohvreid Siberis tapsid. Isa taskukella keeran vahetevahel üles. Aeg tiksub.”
Heino Noore perekond
Noor, Karl Karli poeg, sündis 16.09.1896 Läänemaal Sinalepa vallas.
Amet: politseiametnik. Arreteeriti 14.06.1941 Haapsalus, Kalevi tn. 20
erinõupidamise alusel Vene NFSV kriminaalkoodeksi paragrahvi 58, lõike 13 järgi: võitlus töölisklassi ja revolutsioonilise liikumise