Punaarmee vastuluure ega agentuur meieni raadiokubrikusse ei ulatunud. Sideseansid ei olnud küll järjepidevad, kuid jätkusid veel 1940. aasta jaanuaris-veebruaris. Mäletan neist üht. Eesti Vabariigi aastapäeval, 24. veebruaril toimus Haapsalu gümnaasiumi saalis pidulik aktus. Aktuse avas Eesti Vabariigi siseminister August Jürima. Aktusel viibisid kutsutud külalistena ka mõned Punaarmee komissarid ja kõrgemad juhid. Traditsiooniline aastapäevaparaad Lossiplatsil jäeti seekord ära. Samal päeval asetasid skaudid Vabadussõjas langenute ausambale pärja ja ehitasid samba ümber jääkuubikutest kaunistuse, mida valgustasid küünlatuled. Sel õhtul austas Eesti eest sõjas langenuid kogu Haapsalu. Samba lähedal nägime luusimas ka mitmeid punakomandöre.
Samal õhtupoolikul tõusid linna külje alt Sinilepast õhku Nõukogude pommitajad, mille kohta läks Hankosse meie signaal … Haapsalu side Hankoga lõppes, kui see ala 13.03.1940 Nõukogude Liidu ja Soome rahulepingu alusel NSV Liidule üle anti.
Õhtuti kostusid rannatänavail rividrilli tegevate punaväelaste kõrist “Katjuša” ja laulud Dunajevski “Tsirkusest”. Haapsalu koolinoortele endile aga said Talvesõja ajal eriti lähedaseks “Finlandia” ja “Porilaste marss”.”
Avalik vastupanu vaimse surutise vastu
“Kandsime Berliini 1936. aasta olümpiamängudest moodi läinud sinimustvalgeid olümpiarõngastega rinnamärke. Levitasime poliitilisi pilkelaule ja teravaid anekdoote isakese Stalini, aga ka Hitleri kohta.
Koosolekutel ja kirjanduslik-poliitilistel referaadiõhtutel tegime selgeks sõbraliku aupaistusega Nõukogude Liidu tegeliku olemuse. Pilamiseks pakkusid ainest ka tulnukad ise. Tuntud on lugu, kuidas 1940 uusaastaballil Haapsalu Uuemõisas Scouts-pataljonilt üle võetud sõjaväelinnaku saalis olid punakomandöride naised end riietanud Eestis tol ajal moes olnud roosadesse väljaõmmeldud öösärkidesse, pidades neid ballikleitideks.
Jaanuaris 1940 korraldasime “Urmase” mererühmaga Märjamaal noorte puhkeõhtul sovetivastase etenduse. Tõime lavale etenduse tšekistide korraldatud ebainimlikust tagaajamisest ja mahalaskmisest, nagu me neist lugenud olime. Ei teadnud siis, et see Eesti rahval varsti ees seisab.
Jätkuvat vastupanu sovettide pealetungile avaldas Haapsalu koolinoorus ka 1940. aasta suvel, pärast Eesti täielikku okupeerimist. Eestis Punaarmee toel lavastatud poliitilise võimuvahetuse ehk juunipöörde järel sai tehtud ebaseaduslike ja ebademokraatlike valimiste vastast kihutustööd. Üha enam levisid inimestes meeleolud, et sõjani on vaja vastu pidada. Bolševistlikule Oktoobrirevolutsioonile pühendatud aastapäeval ehk oktoobripühade ajal tuli lossiparki sinimustvalgete lipukestega noori.
Novembris arreteeris NKVD sovetivastase tegevuse eest meie koolivennad, Haapsalu gümnaasiumi õpilased Mihkel Droste ja Karl Saarmanni. Saksa rahvusest Droste vabastati vanglast ja saadeti kui ümberasumisele kuuluv isik veel 1941. aastal Saksamaale. Saarmann aga hukkus gulagi vangilaagris.”
Kolmekordselt tagaotsitav
“1940. aasta suvel sai selgeks, et mingist relvastatud vastupanust palju välja ei tule. Augustis tegin sisseastumiseksami Tartu ülikooli viie peale. Varsti sain aga teate, et “sotsiaalse päritolu tõttu” mind vastu ei võeta.
Esimesel suurel küüditamise ööl, 14. juunil 1941, olin Hiiumaal Emmastes ja küüditajad mind Haapsalu kodunt ei leidnud. Koju jõudsin alles kolm päeva enne sõja algust, sest telefoniside ja laevaühendus olid katkestatud kuni 19. juunini. Isa ja ema olid arreteeritud, läksin n. – ö. põranda alla peitu.
Punavõim kuulutas välja kutsealuseks arvatud aastakäikude (1919– 1923) sundmobilisatsiooni Punaarmeesse, millest kõrvalehoidjaid ähvardas surmanuhtlus.
Olin siis kolmekordselt tagaotsitav: kui koos vanematega vangistamisele kuuluv isik, kui tšekistide ja hävituspataljoni poolt jälitatava sovetivastase rühmituse liige ja kui surmanuhtluse ähvardusel välja kuulutatud stalinlikule sundmobilisatsioonile kuuluva aastakäigu mees.
Haapsalus märatsesid Vene piirivalveüksused ja hävituspataljoni mehed. Kuidas tšekistide küüsist pääseda, Eestist välja jõuda, vangistatud vanematega ühendust saada ja oma sovetivastaseid kavatsusi venelaste tagalas teoks teha – see oli minu küsimus.
Päästeteed otsides pagesin 3. juulil 1941 Haapsalus Nõukogude armee kutsealuste rivvi. Silme ees ja meeles seisis ikkagi välksõdade pilt ja kindlana tundus teadmine, et sõda lõpeb jõuluks niikuinii. Nii me mõtlesime kõik.
Meid, ligi 300 poissi, konvoeeriti Tallinna kaudu meritsi Leningradi poole. Kunda lahel tegime läbi laevahuku, sattudes sakslaste ja soomlaste asetatud magnetmiinidele. Merre kukkunud ja ujudes end päästnud, tõmmati mind ühele samas laevarivis loovivale kaatrile.
Kirovi oblasti Slobodskoi linnas oli moodustatud sõjaväeline kogunemispunkt. Sealt viidi meid Uuralitesse, Sverdlovski lähedal asuvasse orjatöölaagrisse, kuhu oli interneeritud peale eestlaste ka volgasakslasi ning mitu tuhat Punaarmee kätte langenud Poola sõdurit ja ohvitseri, keda polnud Katõni metsa mahalaskmisele jäetud.
1942. aasta algul võeti mind formeeritavasse Punaarmee Eesti Korpusse tagavarapolku, kuid paari kuu pärast saadeti MGB (KGB), tollal juba Nõukogude sõjaväe vastuluure SMERŠ-i (nimetus tuli üleskutsest “surm spioonidele” – “smert špionam”) korraldusel töölaagrisse tagasi.
1943. aasta tõi minu elukäiku Hans Kruusi, Eesti NSV tagalavalitsuse liikme, kelle sovetivõim hiljem kui kodanliku natsionalisti pikemaks ajaks vangilaagrisse sulges. Ta võttis mind orjalaagrist välja ja paigutas Sverdlovski oblastisse Nevjanskisse Eestist sunniviisiliselt evakueeritud laste kooli ja lastekodusse õpetajaks.
27. jaanuaril 1944 arreteerisid mind tšekistid otse koolitunnis. Mind oli reetnud tööpataljonist põgenenud ja NKVD poolt Kasahstanis tabatud Haapsalu mees, kes oli nagu minagi Haapsalu gümnaasiumis õppinud. Tšekistist uurijale teatas ta pärast ränka piinamist, et olin juba 1939. ja 1940. aastal Haapsalus ja Hiiumaal Nõukogude-vastases liikumises ja luures osalenud, et olin tagaotsitav ja pere vangistamisest maha jäänud. Teda piinati ja ta reetis üle kümne Venemaale sundmobilisatsiooni korras viidud, kuid sovetivastaselt meelestatud Eesti mehe.
Mind pandi Sverdlovski sisevangla surmamõistetute kambrisse, kust koidu ajal lohistati kisendavaid surmamõistetuid hukkamisele. Kümnendal päeval tegin meeleheitliku enesetapukatse. Lihvisin läbiotsijatele märkamatuks jäänud püksipandla kambri põrandal teravaks ja lõikasin läbi küünarvarre veresoone. Verd voolas palju ja mind löödi sõimu saatel surmakambrist välja – tavalisse kambrisse. Aga nüüd ma pääsesin eesootavast piinamisest. Mõne nädala pärast andsid tšekistid mulle teatavaks võtmiseks ja allakirjutamiseks NKVD nn. erinõupidamise määruse. Troika määras mulle Vene kriminaalkoodeksi paragrahvi 58, punktide 10 ja 11 järgi antisovetliku agitatsiooni ja Nõukogude-vastasesse organisatsiooni kuulumise eest kaheksa aastat vangilaagrit ja viis aastat kõigi õiguste kaotust.
Algas laagriaeg. Sellest poole töötasin sunnitööl Uuralite vasekaevanduses, kust sain eluaegse kopsuhaiguse – silikoosi. Oleksin kindlasti juba vasekaevanduses hukkunud, nii nagu enamikuga juhtus, kui seal poleks olnud NKVD teenistuses olevat arsti, Venemaa juuti Mark Zilberit, kellele imponeerisid mu teadmised meditsiinist ja ladina keele oskus, kuigi viimasega polnud vangilaagri olmes midagi peale hakata. Zilber oli ka ise väga erudeeritud mees, sattunud arstina NKVD-sse tööle olude sunnil, sest keeldumine oleks võrdunud mahalaskmisega. Tema võttis mind tööle enda abiliseks ja hankis mulle ka palju venekeelset meditsiinikirjandust. Ilmselt ei olnud temagi leppinud Stalini režiimiga ja minus leidis ta endale mõttekaaslase.
Oma