Muretsen, tervitan, pidage vastu, see on omamoodi dialektiline seaduspärasus, et kes midagi teab ja uut otsib, sellel on raske.
K. Kask
Moskvas, 28. juunil 1966. a.
Armas Ird,
tuleb niiviisi välja, et kipun Teile jälle kirjutama. Pole midagi teha, siit Moskvast paistab eesti teater paremini kätte. Täna lõppes prof. Gojani84 juures teatriajalugude85 arutamine ja lihtsalt on tore kuulda, kuidas “Vanemuine” kipub kaugete kohtade esindajaile keele peale.86 Mul on kahju, et ma ei saa neid ütlemisi jäädvustada ja vabariigis “ette mängida”.
Mõte on ikkagi selles, et meie kodune arvustus ei näe vist metsa ja songib puude kallal. Ma mõistan, kuidas see võib närvide peale käia. Ja kõik see algab sellest peale, et enamus meie arvustajaid pole kursis ei Moskva, teiste nõukogude rahvaste teatritega ega välisteatritega. Viga hakkab aga sellest peale, et seda pole meie arvustajailt ka kunagi nõutud. See tähendab – asi algab teatriala juhtimisest. Arvustajate “tehnilise miinimumi” nõuded on muutunud ja seda tuleks arvestada.
Mulle paistab, et arvustuse kirjutamine läheb üha raskemaks ja ma tunnetan järjest enam, kui palju rohkem peaks teatrist teadma. Õigemini – teda peaks iga üksiku rakuni tundma. Sest mulle saab järjest enam selgeks see, kui kerge on noort kunstiidu surnuks lüüa. See on kõige halvem.
Ma ei taha sugugi viriseda. Kuid ma tahan, et meie teater oleks kõige parem teater maailmas. Ja sellepärast on kõige tähtsam hoida nende tegijaid. Ma murran seepärast juba tükk aega pead, kust otsast alata, sest midagi on hästi sassis ja segamini nende peades ja tegudes, kes saavad selle eest palka, et kunsti normaalsele arengule kaasa aidata (mitte kaasa segada!).87
Rääkisin täna Duninaga88. Ta sõidab Teie käsikirja89 asjus Leningradi. Kas ei sobiks illustreerijaks-kunstnikuks Edgar Valter90? Soovitasin talle teda.
Olen 1.–5. juuli vahel Tallinnas. Siis sõidan kogu perega Muhusse, kuhu jään umbes 10. augustini.
Tervitab
K. Kask
Tallinn, 29. 12. 66.
Armas Vana-Hirmus!
Ikka vastu-tuult, vastu-vett ja natšalnikuid, olgu tuult Teil purjedes, koos õhk-rätsepate, Jõnnide ja meie-küla-poistega91 – kes siis Teie vastu saab!
Kolm Teadustetempli92 naist, “kõik see mees”, soovivad Teile uut toredat aastat (kus Teid keegi ei vihasta)!
Karin Kask
Lea Tormis
Kirjasõna ei tunnista
mingit soori-moori
Soori-moori Vellerand
Tallinnas, 11. jaan. 1967.
Armas Vana-Irmus,
Teie pilt pea kohal ja silme ees, istun pimedas ja tühjas instituudis ja mõtlen Teie peale – ikka va’ teatriasjus!
Sain Kampuselt93 kirja, kust kuulsin-lugesin Teie mõtteid “Vanemuise” 100-nda juubeli kohta. Teil on täiesti õigus, Teil on tarvis teatrit teha, igasuguste juubeliväljaannete94 eest peavad selleks seatud inimesed hoolt kandma. Selleks on praegu viimane aeg, et midagi mõistlikku välja anda. Võtan selle oma südameasjaks, ehkki tahan enne Teie mõtteid asja kohta kuulda, et mitte huupi tegutsema hakata.
Seoses tolle Gojani95 istungiga püüame teha esialgseid kokkuvõtteid “Vanemuise” teatrikülastajaist. Töötame praegu läbi oma ankeete. Ma ei tea, kas “Vanemuise” ankeetidest keegi kokkuvõtteid teeb (kardan, et mitte!) ja ma arvan, et neidki peaks katsuma läbi töötada. Tuleme selle sessiooni ajaks Vellerannaga Tartusse, võib olla, et jõuab siis. Kuid parem ja kindlam muidugi oleks, kui saaks need ankeedid Tallinna saata (sõidan 22. jaan. Moskvasse). Ja hästi kohe!
Siis on veel üks suurem kavatsus tolle teatriteadusliku konverentsi96 osas. Tahaksime (läti-leedu-valgevene teatriteadlastega koos) selle läbi viia aprilli lõpul. Konverentsi teljeks oleks “Teatri kaasaegsus” ja sellele eelneksid 4–5 lavastuse läbivaatamised vabariikides ja arutelud teatrites (kui teatrid sellega nõus on ja seda soovivad). Kuigi “Vanemuise” lavastused saavad osale kriitikuist tuttavaks juba jaanuari lõpul – veebruari algul, oleks siiski hea, kui Te mõtleksite, missugused on need 2–3 lavastust97, mida “Vanemuine” esitab läbivaatamiseks-arutamiseks lätlastele-leedulastele-valgevenelastele veebruaris-märtsis. Ametlikud paberid tulevad selle kohta tuleval nädalal (hiljemalt).
Tervitan, ikka seesamune
K. Kask
Tallinnas, 2. juunil 1967. a.
Armas Ird-vana-Hirmus!
Lõpetasin oma loo 1940/41. a. teatrihooajast.98 Tahtsin natuke leevendada Teie etteheidet, et selle ajaga nagu keegi ei tegeleks. Lõpetasin ja mõtlen nüüd, et pean vist otsast peale hakkama. Sest see hooaeg on nii neetult rikas!
Käisin Teid Tartus otsimas. Olid kaasas: hunnik kokkurehkendatud arve “Vanemuise” teatrikülastajate kohta, Teie proovide üleskirjutused ja veel hunnik küsimusi, mida tahtsin teada Teie 1941. a. “Libahundi”99 kohta. Ja veel – oleme siin L. Tormisega välja mõtelnud mitmeid ettepanekuid “Vanemuise” 100-nda juubeli tähistamiseks. Ma arvan, et selleks puhuks tuleks püüda välja anda sihuke ülevaade, mis oleks väärt ka paljudeks järgmisteks aastakümneteks (ja mida ei pea otsekohe kõik ära ostma). Kuidas Te suhtute, kui anda välja dokumentaalne kroonika, mis algaks teatri rajamisest ja ulataks välja tänaseni. Selle maht võiks olla ca 30 autoripoognat. Siia läheks sisse kõik dokumentaalne materjal, mis iseloomustab “Vanemuise” tööd ja arengut. Sellisel väljaandel oleks jäädav väärtus ja kui praegu asjaga peale hakata, siis ehk jõuaks veel.100
Nagu näete, ei saa ma Tartu poole vahtimisest lahti. Olen juunikuu Tallinnas ja alates 1. juulist Mustvees. Kui Teil juhtub olema mõni rahulikum päev või tund, siis oleks tarvis nende “ajaloojuttude”101 üle mõtteid vahetada. Ja oma “Esimest nõukogude hooaega”102 tahaksin Teile kah lugeda anda. Kui tulete Tallinna – helistage.
Ilusat kevadet!
K. Kask
Nõmmel, 27. juunil 1967
Armas mister Öörd103,
olen aias umbrohtu kitkunud, lilli kastnud, homseks ämmale kartuleid koorinud, puudub veel, et hakkaksin puid lõhkuma või aeda parandama – printsiibil, töö ajab pahad mõtted ära. Tahtsin Teile rahu anda ja jätsin Teid seepärast kahekesi Teile kõige halvema kaaslasega – iseendaga. Pole nii kiiret hobust, millega iseenda mõtete eest ära pageda – see on vist grusiinlaste tarkus. Seepärast ongi õigem lihtsalt iseendaga vastamisi seista ja halastamatut duelli pidada.
Ma pole Teid nii murelikuna näinud. Te olete end ületöötanud, üleväsitanud. 104 Seda tunnetab alati siis kõige hullemini,