69
Enn Toona (1909–1973), näitleja ja lavastaja.
70
Majakovski näidendi “Lutikas” lavastas Draamateatris 1963. a Mai Mering.
71
H. Siimiskeri “A. H. Tammsaare. Lühimonograafia” ilmus 1962. a. Esimeseks arvustajaks, keda Kask siin silmas peab, oli Endel Sõgel, kellelt ilmus Sirbis ja Vasaras artikkel “Mitte ainult Tammsaarest ja monograafiast”, kus ta muu hulgas manitseb Siimiskeri, et klassivõitluse aspekt Tammsaare loomingus pole piisavalt esile toodud ja esitab muidki ideoloogilisi etteheiteid (Sirp ja Vasar 25.01.1963, 01.02.1963). Hiljem ilmusid pädevamad retsensioonid H. Puhveli (Keel ja Kirjandus 1963, nr 4) ja O. Kuninga (Looming 1963, nr 8) sulest.
72
Stanislavski 100. sünniaastapäevale pühendatud konverents “Stanislavski ja kaasaegne teater”.
73
Ird esines konverentsil ettekandega “Stanislavski ja lavastaja”, Panso rääkis Stanislavski süsteemist ja näitlejatööst.
74
Panso oli sel perioodil praktiliselt vabakutseline ja lavastas Vanemuises Sophoklese “Kuningas Oidipust”.
75
Maria Knebel (1898–1985), vene näitleja, lavastaja ja pedagoog, GITIS-e režiifakulteedi professor, Voldemar Panso juhendaja GITIS-es, kõneles konverentsil isiklikest kokkupuuteist Stanislavskiga.
76
Vt viide 44.
77
“Tartu Töölisteatri” käsikiri.
78
Vt viide 42.
79
Vt viide 50.
80
Irdi esimene artiklitekogumik “Ceterum censeo ehk Jahedate suvede jutte” ilmus 1965.
81
Tartu kriitikute sektsioon asutati 1966. a kevadel. 21.06.1966 toimus Vanemuise hooaja arutelu, kus osalesid ETÜ Tartu kriitikasektiooni liikmed, Vanemuise ja Edasi esindajad ning Ülevenemaalise Teatriühingu nõukogude dramaturgia kabineti töötaja A. Nimvitskaja ja NSVL Kultuuriministeeriumi muusikaliteratuuri repertuaari kolleegiumi liige T. Leontovskaja.
82
P. – E. Rummo montaaži A. Valtoni novellidest “Lugusid argielust ehk Valtoniana” lavastas Evald Hermaküla Vanemuises 12.03.1966.
83
S.t sotsioloogiline küsitlus publiku struktuuri uurimiseks, mida Kask läbi viis. Vt ka viide 149.
84
Georg Gojan (Ter-Nikogosjan), GITIS-e professor, NSVL rahvaste teatri kateedri juhataja.
85
Ilmselt koguteose “Nõukogude draamateatri ajalugu” käsikirja arutelu. K. Kask kuulus sellesse töörühma, kirjutades eesti teatri ajalugu puudutava osa. 64Vanemuise teater ja Ird teatrijuhina olid tolleks ajaks Nõukogude Liidus juba võrdlemisi tuntud.Küllap oli sellele kaasa aidanud edukas esinemine Eesti kunsti ja kirjanduse dekaadil Moskvas 1956, külalisetendused Kiievis 1957, Moskvas Kremli Teatris 1960 ja Leningradis 1965, samuti Vanemuises korraldatud üleliidulised seminarid ning kindlasti ka Irdi isiklikud suhted vene teatritegelastega. Irdi üks programmilisi eesmärke oli ju teha Vanemuisest teater, mis mängib (ja mida tuntakse) territooriumil Saaremaast Kamtšatkani.
86
Kriitika on suunatud eeskätt kultuuriministeeriumi aadressil. Ministriks oli sel perioodil Albert Laus.
87
Vt viide 12. Dunina oli Irdi esimese vene keeles ilmunud artiklikogumiku toimetaja ja eessõna autor.
88
Jutt on Irdi raamatu “Постараемся поймать чудо” käsikirjast, mis ilmus 1967. a Leningradis “Iskusstvo” kirjastuses.
89
Tegelikult kujundas raamatu H. Laretei.
90
Vihje Irdi lavastustele “Rätsep Õhk” (1961/62), “Kihnu Jõnn” (1965/66) ja “Meie küla poisid” (1966/67).
91
Mõeldud on ENSV Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituuti, mille koosseisu teatriajaloo sektor kuulus.
92
Vt viide 43.
93
Seoses Vanemuise 100. juubeliga ilmus K. Kase koostatud album ““Vanemuine” 1870–1970” ja E. Kampuse koostatud kogumik “”Vanemuine” täna ja eile”.
94
Vt viide 62.
95
Balti liiduvabariikide ja Valgevene NSV teatriteaduslik konverents “Teatri kaasaegsus” toimus 6.– 7.05.1967 Tallinnas.
96
Vanemuise lavastustest vaadati W. Shakespeare’i “Coriolanust”, J. Smuuli “Kihnu Jõnni” (lav K. Ird) ja A. Šteini “Leskmeest” (lav E. Kaidu).
97
Karin Kase raamat “Esimene hooaeg 1940/41” ilmus “Eesti teatriajaloo vihikute” sarjas 1970. aastal.
98
Ird lavastas Kitzbergi“Libahundi” 1940/41Vanemuises. Enam-vähem samal ajal lavastati“Libahunt” ka Draamateatris ja Estonias, et valida välja parim lavastus, mis esindaks eesti klassikat ENSV kunstidekaadil Moskvas, mis pidi toimuma 1941. a sügisel, kuid ajaloolistel põhjustel ära jäi. Dekaadi ettevalmistustööde komisjon tunnistas parimaks Draamateatri “Libahundi” Leo Kalmeti lavastuses, kuid tööd otsustati jätkata kõigi kolme lavastajaga, et valmistada Moskvasse saatmiseks ette lavastus, kuhu oleks kaasatud mitme teatri näitlejaid, samuti liita erinevate lavastuste paremaid osi.
99
Siit nähtub, kui pikk oli kirjastamistsükkel nõukogude ajal. Vt ka viide 72.
100
Jutt on sarjast “Eesti teatriajaloo vihikud”, mille Kask käivitas.
101
Vt viide 76.
102
Öördi nimi tuleb Kase kirjades kasutusele 1967. a. Keegi olevat Irdi nime mingil rahvusvahelisel üritusel nii hääldanud. (K. Kase suulised andmed)
103
Hooaeg oli Irdile pingeline ja väsitav eeskätt kahel põhjusel. Lõppjärgus oli uue teatrimaja ehitus, millega kaasnes hulgaliselt majandusmuresid. Emotsionaalselt oli ehk veelgi kurnavam see, et kuna Ird oli esitatud Lenini preemia kandidaadiks, tuli lavastusi näidata mitmetele komisjonidele, kes Vanemuises käisid, ning seejärel valmistuda külalisesinemisteks Moskvas kõige kõrgema komisjoni ees. Tavapärasele teatrijuhi- ja lavastajatööle andis lisakoormuse ka töö Vanemuise stuudios.
104
Irdil oli kombeks oma artikleid kirjutada dikteerides, kuid üleskirjutajaks ei sobinud kaugeltki igaüks – see pidi olema inimene, kes suutis kaasa mõelda ja sobivat tagasisidet anda.
105
EKLA, f 307, m 59: 1, [Mälestusi 1941. a suvest], pealkirjata käsikiri; EKLA, f 307, m 57: 13 [Mälestusi aastatest 1941–1942], pealkirjata. Viimase juures leiduvad ka Kase märkmed ja kommentaarid.
106
Kas peab K. Kask Santose sadamasse jõudmise all silmas Vanemuise uue teatrimaja valmimist ja sellele kaasnenud pingelist tööperioodi või abstraktsemaid eesmärke, on raske öelda.
107
Evald Hermaküla, kes õppis 1961–1965 Vanemuise Lavakunsti Stuudios ehk nn Irdi I stuudios, on mitmel pool nimetanud Irdi oma ainsaks või peamiseks õpetajaks. Sellekohaseid kinnitusi võib leida ka Hermaküla kirjades Irdile, mis samuti asuvad EKLA-s Irdi fondis (EKLA, f 307, m 12: 34).
108
Vt viide 84.
109
Debora Vaarandi luuletus, tuntud ka meeskoorilauluna (viis Arvo Ratassepp).