Hiiumaa pealinnas, ühel
augustikuu õhtupoolikul, 1962
Armas Vana-Hirmus!
Õieti tekkis mõte Teile mõned read saata juba siis, kui hulkusin ringi tormide rannal42, s. t. praeguse Viscosa ümbruses ja sain teada, et Pihla kõrts43 oli just otse Reigi kiriku vastas. Kõrtsi pole kahjuks võimalik minna, sest isegi varemeid pole järele jäänud. Umbrohi ja alusmüüri märkivad kruusahunnikud helisevad aga kõige kiuste “… see juhtus nii!” Seda kohta aga tõepoolest ei leia, kus Ungru krahv vette tõugati. Kõikjal on ilus liivarand, nii lausjas ja poeetiline, et sellega tõepoolest poleks ooperit lõpetada saanud – krahvile oleks tulnud otsa peale tegemiseks lihtsalt seatapunuga ribide vahele pista.
Hiiumaa on üldse mu mõtted ja meeled vallutanud. Olen ta risti ja põigiti läbi sõitnud ja ta on igal pool ise nägu ja ise moodi. Kassari kadakad on hoopiski teised kui Kõpu omad, Kärdlas aga võimutseb hõbepaju. Muidugi, kui ma võiksin kinnisilmi valiku teha ega tarvitseks oma piimaninasid arvestada, siis valiksin suvituskohaks Kassari. Paar päeva tagasi esines Kärdlas Pärnu Draamateater ja mängis E. Filippo “Valet pikkadel jalgadel”44. Kohutavalt armetu, võrreldes Leningradis nähtud originaaliga45 – Filippo asemel on tõepoolest välja tulnud saksa farss. Vaatasin teda nimme mitmendat korda, sest tahtsin kontrollida, kas ma viimati oma hooajaülevaates46 lavastajale liiga ei tee. Soovitasin pärnakatele kah Kassarisse sõita. Käisidki. Kuid mõnedki leidsid, et targem oleks olnud hotellis magada, sest mis seal ikka on – meri ja kadakad. Arvan, et Aino Kallas tegi kurja moodi õigesti, et ta iseendale Kassari avastas. Käisin muide majas, kus ta suvitas.47 Ja tekkis kole tahtmine Teile Tartusse hüüda – tulge end Kassarisse tuulutama!
Too lugu48, mis Te meil olles lugesite, ilmub “Loomingu” kaheksandas numbris. Parandasin teda tugevasti ja trükiti ära (lugesin veerge) ilma kärbeteta ja silumisteta. Loodan, et Teil on viitsimist teda veelkord läbi lugeda ja siis oma ütlemine ütelda.
Ega mul õieti hingel midagi polnudki. Niisama hakkas sulg sügelema. Meenutada tahaksin vahest seda, et Te oma “Tartu Töölisteatri” lõplikult korda seaksite, sest mul on kavatsus toda teatriajalooliste tööde sarja juba käesoleva aasta sügisel käiku lasta.49 Ja muidugi ootan ka uut käsikirja – Tartu Draamakunsti Stuudiost.50 Kui tulete Tallinna, võime kah lepingu vormistada. Nii et nendele kahele tööle paluksin mitte üksnes mõtelda, vaid mõtted tegudeks muuta.
Kärdlas on kuulutused väljas, et “Vanemuine” tuleb siia 24. augustil. Tulge siis kaasa! On niisugune võimalus, et mu mees tuleb sel ajal siia autoga ja võiks Teid kaasa võtta. Siin aga saaks autoga mõned tiirud teha. See on muidugi kõik sihuke jutt – eeldusel, et Te Hiiumaast midagi ei tea. Mina jään ise siia kavatsuste kohaselt augustikuu lõpuni.
Tervitan kangesti Teid ja Kaidut!
Karin Kask
[sept 1962]
Kallis Ird!
Tol korral Teie artiklit51 lugedes, tekkis terve rida mõtteid. Katsun nad Teile Tallinnast Tartusse läkitada.
Kõigepealt tundub, et Teie artikkel on esimene tonks asjale. Elutõe mõiste ise vajaks analüüsimist. Minu meelest on kogu senine viga selles, et me oleme samastanud enamikul juhtudel elutõde sellega, mis on nähtav ja käega katsutav. Elutõde, mida me ei näe ja mis on inimestes enestes, on hoopiski keerulisem ja selle tundmine nõuab suurema ettevalmistusega inimest või kohutavalt andekat inimest. Sellega seoses tuleks edasi mõtelda sealt, kus te räägite –
1) noortest, kellega pahandatakse, et elu kujutamise ring on kitsas.52
Arvan, et tegemist on sellega, et meie noored suhtuvad tihtipeale pealispinnaliselt ellu ja lihtsalt ei näe. Seetõttu on suutelised kirjutama vähesest. Võib ju olla seisukoht – kirjutagu sellestki vähesest, kuid ärgu valetagu. Kuid kahju on siiski, et inimeste nägemise silmaring on kitsas. Ja selle vastu tahaks protestida.
2) Kirjutate, toote näiteks L. Kompust. Hea on muidugi see, et ta kirjutab ausalt sellest, mida teab. Kuid kahju on, et antud materjali põhi (näit. “Ümberaetud tindipott”) on elus siiski hoopis sügavam. Ärge siin mulle vastu karjuma hakake, tean väga hästi, et Kompuselt ja Smuulilt ei saa ühe palju nõuda. Elutõde võib peensusteni tunda ja ometigi mitte osata lugejani-teatrikülastajani viia. Selles on mõte.
3) Soovite, et kirjanikud kirjutaksid kodanlikust ajast. Kangesti oleks tarvis, et oleks läbinisti aus ilukirjanduslik teos rev.liikumisest. Neid inimesi on veelgi vähem, kes sellega kokku puutusid – ma mõtlen kirjanikke!
4) Näidend algab kusagil keskel53 – kole oluline mõte! Sellest tuleks veel palju rääkida. Selle äraunustamine ongi üks paljude halbade näidendite, kuid ka osatäitmiste põhjusi.
5) Kujud hakkavad omapead elama…54 Minu meelest on oluline, et kujud jääksid elama. Et me suudaksime kujutleda, kuidas nad edasi elavad. Elavate inimeste puhul me ju seda teeme. Imestame, mis ühest sai ja ei imesta hoopiski, mis teisest sai. Mida lähem on kuju elutõele, seda enam kanname me talle üle samu suhteid nagu elavasse, meile teada-olevasse inimesse.
6) Kangelaslikkus! Arvan, et kangelaslikkuse puhul tuleb arvestada kahte momenti – a) juhuslikkusega seotud kangelaslikkus (eeldusel, et juhuslikkus on paratamatuste ristumine!), millele ka Teie vihjate; tihtipeale võib seda esineda sõjas ja b) kangelaslikkus, mida me saavutame teatud omaduste järjekindla arendamisega inimeses; see peaks olema mingi uus kangelaslikkuse mõiste, mis kasvab välja inimese väga kõrgest moraalist; kui sellist kangelaslikkust oskab näidata militsionääris, s. t. tema moraalset kõrgust ja puhtust, mis viib teda oma eluga riskimiseni, siis kahtlemata näeme ka laval militsionääris kangelast, kui ta langeb või võidab võitluses huligaanidega jne. Kas “Kaks värvi” ei näita siis teed? Peaks olema midagi a) väliste tegude kangelaslikkusele b) inimese sisemiste omaduste kangelaslikkuse kõrvutamise taolist, midagi hull-julguse ja teadliku kohusetäitmise vahekorra taolist. Ja kas pole meie kirjanduse trafarett just selles, et me ajame taga toda välist kõigile silmaga nähtavat kangelaslikkust?
7) Räägite “Vaskratsaniku” ja “Kivise külalise” uskumist. Muidugi usume! Sest meie tähelepanu pole välisel tõepärasusel, vaid sisemisel. Ja siin on ta täielik.
Artikli vooruseks on, et ta tõstab üles terve rodu mõtteid. Ja see on tore! Kuid see ei tohiks jääda vaid sellega!