Tänan Karin Kase tütreid Maarit Randrüüti ja Katrin Baumani, kes oma ema kirjade publitseerimist sõbralikult toetasid ning väljaande jaoks perearhiivist fotosid andsid, Mai Jägalat, kes mitmeid Vanemuise ajalooga seotud fakte täpsustada aitas, ja Eve Annukit, kes raamatut asjatundlikult toimetas.
Tiina Saluvere
7. novembril 1953. a.23
Lugupeetud Kaarel Ird!
Olen paljusid kordi kavatsusi teinud Teile kirjutada, kuid täna lihtsalt võtsin sulepea kätte ja pean Teile kirjutama.
Teie kuulute nende inimeste hulka, kellele ma olen mõtelnud viimaseil aastail sügava tänutundega. Kõigil minu elu raskeil hetkeil, kus mul tuli olla üksinda, ühegi sõbrata, pöördusin ma mõtteis kõigi nende inimeste poole, kes on mulle olnud eeskujuks, kelles ma olen näinud ja tundnud tõelisi nõukogude inimesi. Nende hulgas olete ka Teie ja Epp. Teie kirglik armastus kõige nõukoguliku vastu ja Teie halastamatu vihkamine nõukogude korra vaenlaste vastu sütitas minus samu tundeid, muutes need tuleks, mida ei saa kustutada.
Teie tundsite mind, nii nagu ma olin ja arvan, et ka uskusite mind. Milline olen ma praegu? Tahangi sellest vastata.
Ei, ma pole muutunud lurjuseks. Pärast seda, kui ma taipasin okupatsiooniaja pettust, hakkasin ma siiralt armastama nõukogude korda. See kasvas aastast aastasse, jõudes ette minu teadlikkusest. Praegu aga tundub mulle, et ma armastan nõukogude maad ja inimesi veel tuhat korda rohkem kui enne ja vihkan nõukogude korra vaenlasi veel tuhat korda rohkem kui enne. Ma olen viimaseid nende kõikides variantides tundma õppinud, alates vagast palveõest ja lõpetades otseste “metsavendadega”. Ja ma tahaksin kõigile oma tuttavatele hüüda: vihake neid, ärge tundke halastust nende vastu, kes rikuvad nõukogude inimeste rahulikku ja õnnelikku elu.
Millise puhta kullana tunduvad mulle nõukogude inimesed selle rämpsu kõrval, kes nimetavad end “patriootideks” ja “paremateks eestlasteks”. Ma olen uhke ja tänulik selle eest, et ma võisin koos töötada ja koos olla inimestega, kes kuuluvad eeskujulikemate ja parimate nõukogude inimeste hulka. Mul on, mida kogu hingest armastada ja vihata. See on andnud mulle jõudu jääda rahulikuks, optimistlikuks ja ka praeguses olukorras elurõõmsaks. Ma mõistan rangelt hukka oma eksimused ja vihkan iseennast sellisena, nagu ma olin kuni 1944. a. sügiseni. Ma kannan selle eest karistust ja palun mind mitte kellelgi haletseda. Mina ise ei tee seda. Ja pealegi – nagu Gorki ütleb –, on kaastunne surnuaiatunne, mis on sobiv surnutele, kuid elavatele isegi solvav.
Armastada iseennast ja oma perekonda – seda on liiga vähe, et täita inimese elu. Ma armastan meie nõukogude maad ja rahvast, ma olen uhke kõigele sellele, mida annab nõukogude teadus, kunst, kirjandus ja muusika, ma elan kaasa kõigile nõukogude inimeste võitudele ja saavutustele. Ja kui keegi julgeb selles kahelda, siis on mul tunne, et tahaksin oma südant Danko kombel rinnust kiskuda ja näidata, kuis ta põleb.24 Minult küsitakse sageli, kuidas ma suudan nii rahulik ja heas tujus olla. Aga miks peaksin ma olema sünge ja kibestunud? Ma näen ja kuulen, kuidas nõukogude inimeste elu läheb päevast päeva paremaks, kuidas demokraatlik leer kasvab ja tugevneb, kuidas võidab kõik see, mida ma armastan ja mille nimel ma ka ise võitlen, isegi oma praeguses olukorras. Minu isiklik elu pole nii tähtis, et see tumestaks teist, suuremat rõõmu. Mind ümbritsevad inimesed mõistavad seda aga sama vähe, kui Göring taipas nõuk. inimeste patriotismist, sellest, miks venelased võitsid sõja, vaatamata kõigile fašistide arvestustele.
Mind vaevab ainult üks ja see on tohutu häbitunne. Nagu major Maresjev25 ei kujutlenud oma elu ilma selleta, et ta võib nõukogude kotkana võidelda oma maa eest ja kätte tasuda sakslastele, nii ei kujutle mina oma elu teisiti ette, kui et ma pean saama ausaks ja täisväärtuslikuks nõuk. kodanikuks, et anda kogu oma jõud ja võimed kommunismi ehitamiseks. Ma pean seda suutma. Veelgi võimatum näis ju Maresjevi kangekaelne soov amputeeritud jalgadega taas lenduriks saada. Teisiti aga ma ei suuda ega taha elada!
Palju, palju oleks mul Teile rääkida. Kuid ma arvan, et ma olen üldjoontes seda ütelnud, mis mul oli südamel. Seda ehk veel, et ma olen väga palju õppinud. Kaks ja pool aastat oli mul võimalus hommikust õhtuni lugeda ja mulle olid kättesaadavad parimad raamatud kirjanduse alalt. Mul on isegi häbi mõelda, kuivõrd auklised olid minu teadmised varem. Võin päris õigustatult ütelda, et ma olen nende aastatega rohkem õppinud, kui seda suutis mulle anda Tartu Ülikool.
Käesoleva aasta suvest alates olen tootval tööl. Ma pole kunagi tööst nii siirast rõõmu tundnud kui selle lühikese aja kestel. Mulle tundus see suurima töövõiduna, kui ma sain ENSV XIII aastapäevaks oma masinale lehvima punase lipu. Millise uhkusega ma seda lippu vaatasin! See oli minu esimene tuleproov. Nüüd, pärast kolmekuulist tööd olen tõusnud eesrindlaseks ja töötan ühtlasi brigadirina. Annan iga päev isiklikult 1,5 normi ja minu brigaad kuulub eeskujulikemate brigaadide hulka. Tahan saavutada veelgi kõrgemaid töönäitajaid ja arvestan igal õhtul sekundeid, kuidas neid veelgi koondada. Nüüd ma alles tean, mida tunneb ja mõtleb tööline ja tean ka, kuidas tuleb töölist laval või kirjanduses kujutada. Mul on nüüd samasugune töölise silm kui Teil maalri oma. Olen selle üle väga uhke ja õnnelik. Ma olen oma töö-operatsiooni alal leiutanud mõningaid “nõkse”, töövõtteid, mida ma annan teistele edasi. Julgen Teile praegu päris kindlasti ütelda, et kui minust ei saa oma erialal töötajat, siis saab minust eesrindlik kangur, kaevur, õmbleja või mõni muu tootval alal töötaja.
Loen hoolsasti “Sirpi ja Vasarat”, “Loomingut” ja kuulan pidevalt raadiot (ka töö juures), nii et olen täiesti “kursis” sellega, mis toimub kunsti, teatri ja kirjanduse alal. Praegu loen Jakobsoni “Suremist”. Ma pole aga kusagilt leidnud mingit teadet, et toimuks midagi teatriajaloo alal26. 1952. a. märtsikuus ma kirjutasin A. Jakobsonile, et üle anda neid materjale, mis on minu käes ja minu teada. Vanale “möh-möhile” oli võimaldatud minuga kokku saada, kuid sellest ei saanud asja. Nüüd, kus on olemas eesti ajalugu ümber hindav teos (“Эстонская история”)27, on sellega ühtlasi antud vundament teatriajaloole. Oleks aeg kord teha lõpparved selle kodanliku kunstiga, mida vedeleb veel siin-seal laiali ja rikub oma haisuga õhku. Ka minu nina all vedeleb siin seda vana pärandit. Püüan segada nii palju kui saan, kuid kuna kogu minu tähelepanu on pööratud tootvale tööle, siis ma pole midagi otsustavat suutnud ette võtta.
Ka meie teatril on olemas revolutsioonilised traditsioonid, mida tuleb otsida töölisnäiteringide tegevusest aastail 1912–1924. Selle tööga tuleb aga kiirustada, sest ajaga kaovad inimesed, kes sellest teavad. Kirjalikku materjali on aga vähe. Teater on ja jääb minu õnnetuks armastuseks, minu suurimaks sooviks on näha meie teatri õitsengut ja seepärast ei saa ma praegugi jääda ükskõikseks pealtvaatajaks. Mul oleks suur rõõm näha ja kuulda, et jätkatakse uurimist meie teatri revolutsiooniliste traditsioonide väljaselgitamisel. Pole õige vana “möh-möhi” üleolev suhtumine töölisringidesse, et “ega see ikka kunst olnud”. “Igas rahvuslikus kultuuris on kaks kultuuri,” ütleb Lenin ja just nimelt proletaarse teatri väljaselgitamisele ei ole meie vanemad teatritegelased tähelepanu pööranud. Mul jäi mulje, et igaüks püüdis “päästa” oma “teatrit” ja sellepärast meelega välditi töölisringide väljaselgitamist. Nende olemasolu oleks paljastanud meie kutseliste teatrite puhtkodanlikku ja reaktsioonilist iseloomu, eriti kod. aja lõpupäevil.
Kui sellel alal pole midagi tehtud, palun Teid võtta see oma südameasjaks. Palun unustada, et mina olen sellega kunagi tegelenud, sest tähtis ja oluline on see, et meie teater saaks endale kord tugeva ning selge vundamendi korraliku ning julge ümberhinnangu kujul ja et lõppeks kord see kodanliku