Pärast vabanemist 1954. a asus Kask taas teatriga tegelema, töötades algul Eesti NSV Teatriühingus ja alates 1962. aastast teadurina TA Ajaloo Instituudis, kus ta asutas teatriajaloo sektori. Jäädes truuks oma vanale uurimisteemale, kaitses Karin Kask 1961. a Moskvas oma kandidaaditöö “Shakespeare eesti teatris”. Järgnes doktoriväitekiri “Eesti draamateater”, mille K. Kask kaitses 1972. a Moskvas. Karin Kask on uurinud nii eesti teatri kõige varasemat ajalugu – “Teatritegijad, alustajad” (1970) kui ka kaasaegset teatrit – “Eesti teater 1940–1965” (1987), tegelnud teatrisotsioloogia ja publiku-uuringutega, käivitanud teatriraamatute sarju (“Eesti teatriajaloo vihikud”), teinud tele- ja raadiosaateid teatrist, pidanud teatriajaloo loenguid Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedris ja Tallinna Kultuuriülikoolis. Lisaks sellele avaldas ta ajakirjanduses pidevalt arvustusi eesti teatri uuslavastuste kohta, käsitlusi nähtud välisteatrite etendustest ja pikemaid teoreetilisemat laadi kirjutisi näitlejaloomingust, kriitikast, publikust jne, millest vaid osa on koondatud kogumikku “Teatriaeg liigub kiirelt” (1989).
1955. aasta sügisest alates oli Kaarel Ird Pärnu-pagendusest tagasi ja asunud taas Vanemuise etteotsa, olles teatrijuhi kohal kuni surmani. Ird on lavastanud üle 130 draama- ja muusikalavastuse, avaldanud 4 eesti- ja 3 venekeelset artiklikogumikku, olnud teatriühingu esimees ja ülemnõukogu saadik.
Teostamata unistused
Põgusalt tahaks peatuda veel ühel teemal, mis kirjavahetuses korduvalt jutuks tuleb. Igal loomeinimesel on alati plaane rohkem, kui ta realiseerida jõuab, ei ole ka Karin Kask siin erandiks. On paratamatu, et elu teeb korrektiive, võib juhtuda, et mõnest plaanist kasvab välja uus ja huvitavam. Karin Kase puhul on teada vähemalt kaks suurt plaani, millest ta mõtles aastakümneid ja mis ometi jäid realiseerimata – need on Erna Villmeri ja Kaarel Irdi monograafiad. Nende teostamata jäänud ideede areng on mingil määral jälgitav säilinud kirjade kaudu. Karin Kase kirjad Erna Villmerile asuvad Teatri- ja Muusikamuuseumis,17 kuhu need jõudsid tänu Katri Aaslav-Tepandile. Kirjad pärinevad aastaist 1957–1965, s.t kuni E. Villmeri surmani. Monograafiaplaanist on juttu juba esimeses kirjas (29.01.1957), samuti ka edaspidi, kuid erinevatel põhjustel lükkub see üha edasi. Et plaanist pole päriselt loobutud ka 30 aastat hiljem, ilmneb Kase intervjuust ajakirjale “Teater. Muusika. Kino”: “Ülestähendused, Villmeri kirjad ja kaardikesed ootavad, et teeksin neist kui mitte raamatu, siis ülevaatliku artikli.”18 Raamatule on valmis mõeldud ka pealkiri – “Kustunud täht”. Et sellenimelist raamatut ei tule iialgi, on nii autorile kui lugejaile selge juba aasta pärast, kui Kask avaldab sama pealkirja all TMK-s katkendeid Villmeri päevikutest koos omapoolse eessõnaga.19
Soov Irdist raamatut kirjutada oli Kasel mõtteis samuti pikemat aega, korduvalt on sellest juttu ka siinsetes kirjades. Teatud mööndustega võib seda kirjavahetustki vaadata kui üht osa ettevalmistusest monograafia kirjutamisele, püüdu oma uurimisobjekti üha põhjalikumalt süveneda. Samas näib aga, et just liiga lähedane inimlik suhe on teinud kirjutamise keeruliseks, nii et see lükkub aina edasi. Karin Kask on avaldanud erinevatel aegadel Irdist ja paljudest tema lavastustest väga põhjalikke käsitlusi, analüüsinud ja mõtestanud mitmeid olulisi teemasid Irdi loomingus, kuid monograafia jäi siiski sündimata. Kaarel Ird suri 25. detsembril 1986. Varsti pärast seda asuti Jaak Alliku eestvõttel koostama mälestusteraamatut Irdist. Kogumiku käsikiri pandi kokku, kuid ei ilmunud kunagi ja on hoiul Kirjandusmuuseumis. Kaske autorite seas pole, küll aga on kogumiku juures tema arvamus, et sellisel kujul see materjal ilmuda ei tohi. Kasel on õigus – käsikiri on kroonulik ja igav, kaugeltki mitte Irdi põneva isiku vääriline. Miks ei kirjutanud siis Kask ometi ise ja paremini?
Möödunud aastal annetas Irdi kauaaegne assistent Endla Hermann EKLA-le oma materjale, mille hulgas on ka Karin Kase kirju temale aastaist 1975–1990.20 Sealgi on läbivaks teemaks soov Irdist kirjutada. Irdi surma järel taastati Vanemuises üks tema tipplavastusi, nüüd ka Reet Neimari poolt eesti teatriloo 100 tähelepanuväärsema lavastuse hulka valitud “Tagahoovis”.21 Karin Kasel oli idee teha “Tagahoovi” lavastusest (algse plaani järgi lisaks veel paarist-kolmest lavastusest) raamat, mis põhineks peamiselt dokumentaalmaterjalil. “Minu mõte oleks jäädvustada Irdi loomeprotsess dokumentaalse materjali põhjal,”kirjutab Kask Hermannile 21. aprillil 1987. Nagu kirjadest ilmneb, tehti selleks ka juba eeltöid, kuid ikka ja jälle on muud tööd ja tegemised vahele tulnud. Ka kolm aastat hiljem on pooleli jäänud töö ikka hingel, kuid pole ilmselt enam täit usku selle valmimisse. “On ju meie aeg nii heitlik ja kas me ikka suudame olla niisugused, nagu tahaksime!” kirjutab Kask Hermannile 31. jaanuaril 1990. Küllap sundis halvenev tervis plaanide teostatavuses kahtlema. Kuid ehk võib nende kõhkluste taga aimata ka ajaloo kordumist paradoksaalsel moel – taas ei olnud teema aktuaalne?
Avaldamispõhimõtetest ja allikatest
Käesolevas raamatus avaldatud Karin Kase kirju Kaarel Irdile säilitatakse Eesti Kirjandusmuuseumi kultuuriloolises arhiivis (EKLA, f 307). Irdi mahukas isikuarhiivis on ainuüksi kirjavahetusi ca 1000 säilitusühikut, mille hulka mahub nii asjaajamist ametiasutustega, kemplemist parteija võimuorganitega, tööd autoritega, mõttevahetust teatriteadlaste ja – kriitikutega kui ka isiklikumat laadi korrespondentsi. Kase kirjad Irdile pärinevad peamiselt ühest säilikust (f 307,m 14: 12),kuid lisatud on ka need kirjad, mis arhiivis kuuluvad kaaskirjadena käsikirjade juurde. Lugemise hõlbustamiseks on need paigutatud sinna, kus nad kronoloogiliselt olema peaksid, märkides joonealuses viites, millise käsikirja juures nad arhiivis on. Kommenteerimise käigus õnnestus dateerida ka mitmeid daatumita kirju, mis fondis paiknevad dateeritud kirjade järel. Needki on paigutatud kronoloogiliselt õigesse kohta, kusjuures daatum on antud nurksulgudes. Kirjad, mida ei olnud võimalik aasta täpsusega dateerida, on jäetud lõppu.
Kirjade kommenteerimisel on püütud avada mõningaid nõukogude ühiskonda puudutavaid taustu, mida tänane noorem lugeja ei pruugi enam teada. Oluliseks on peetud ka lisainfot kõneks olnud lavastuste, samuti teatriloo konverentside jm ürituste kohta – see aitab paremini mõista tollase teatrielu üldpilti. Kõigi eesti kultuuriloos üldtuntud isikute puhul pole täpsemat kommenteerimist vajalikuks peetud, kuna nende kohta leiab huviline hõlpsasti andmeid teatmeteostest.
Kaarel Irdi isikuarhiiv Eesti Kultuuriloolises Arhiivis koosneb 2377 säilitusühikust ja sellega on võimalik tutvuda ka EKLA andmebaasi Ellen vahendusel internetis aadressil http://www2.kirmus.ee:8080/ellen/ avalik.do. Et Karin Kase arhiivimaterjale on tunduvalt vähem säilinud, olgu siinkohal antud põgus ülevaade sellest, mis EKLA fondides lisaks käesolevale kirjavahetusele leidub. Üksikuid Karin Kase kirju on mitmetes isikuarhiivides: August Annistile (f 218), Nigol Andresenile (f 311), Epp Kaidule (f 307), August Palmile (f 286), Voldemar Pansole (f 303), Paul Rummole (f 205) ja August Sangale (f 300). Irdi fondis on Kase käsikirjad “Eesti nõukogude teater 1940–1965”, “Novaatorlikud Shakespeare’ilavastused”,“Suund ja eesmärk”,“Suur Sotsialistlik Oktoobrirevolutsioon ja eesti nõukogude teatri sünd /1917–1920/”, “Eesti teater” (koguteose “Eesti NSV” jaoks) ning koos Meeri Särega koostatud albumi “Vanemuislane Kaarel Ird” käsikirja viimane variant. Kase käsikirju on EKLA-sse jõudnud ka Nigol Andreseni (f 311), August Annisti (f 218), Ellinor Rängeli (f 268), EN Kirjanike Liidu (f 301), Edasi (f 292), Loomingu (f 166) ja Sirbi ja Vasara (f 170) kogudega. EN Kirjanike Liidu kogus leidub Kase elulookirjeldus aastast 1946 – meenutagem, et Kask oli KL liikmekandidaat, kuid visati “antipatriootlike teatrikriitikute” paljastamise käigus välja.22 EKLA kogudest võib leida ka retsensioone Kase uurimustele Nigol Andresenilt