Jään Tallinna 7.–8. juulini. Siis kolin Mustveesse. Kui Teid haiglasse pistetakse, siis saatke kolm sõna. Rohkem mitte üks põrm. Minu jaoks piisab.
Tervitades, kangesti
K. Kask
28. 06. 67.
Hommik on õhtust targem. Kuid mõnikord on nad ühed lollid mõlemad. Ei tule muud targemat pähe, kui soovitan Teile lugeda B. Alveri “Tuju” “Loomingust” nr. 5. Ma olen luule kehv austaja, kuid B. Alver meeldib mulle. Kui palju halbu etendusi-lavastusi tunduvad ülearustena selle üheainsa “Tujuga” võrreldes! Aitäh Teile hävituspataljoni-lugude106 eest. Need tulevad ilmtingimata kirja panna. Ja just nii, nagu Te mulle rääkisite. Mul on pärast nende kuulmist parem ilmas elada.
K.
Nõmmel, 30. juunil 1967.
Armas Kaarel Kirillovitš!
Ma ei tea, kas Teil sellest kergem on, kuid ma muretsen ikkagi Teie pärast, unustan ja kaotan asju edasi. Avastasin täna, et Te meenutate mulle kusagilt otsast Kihnu Jõnni, niisama inimlikku ja väsinut, kui see sõge inimene janu pildis. Mis siis ikka, ma ei sõdigi sellele muretsemisele vastu, seni kui Te Santose sadamasse välja jõuate107. Ja lõppude-lõpuks on mul selleks õigus, sest olete ju Teie minugi õpetaja number üks (mitte üksnes Hermakülale108 ).
Lähen praegu Kampusega kohtama ja pistan kirja tema kätte. Ta on siiski ääretult tore, tagasihoidlik ja aus inimene. Mis sellest, et Teie temperament temaga alati kokku ei käi.
Tahtsin Teile veel ütelda, et näen Teid millegipärast 1941. a. suve valgusel109 ja mul on alati olnud tunne, et kui mu kõrval on üksainus Ird, siis ma võin minna peaga vastu müüri või olla vastamisi terve armee lollidega ja ma jään püsti. Kirjutan nii, sest mõtlen nii. Teie ei tunnista mõistust üksinda, olgu siis, et see kõik on ka kusagil minu alateadvuses, asukohaga kopsude ja soolikate vahel.
Kas see on rütmi vaheldus, kui lisan nüüd siia otsa – kuulen Teie ühte viimast lauset telefonist – “ummistus on liiga kaugele läinud”. See pole võimalik! Ma ei saa Teile miskit nõu anda, kuid ma tunnen endas hirmsat protesti, lausa mässu kõige selle vastu, mis Teid väsitab ja vaevab.
Ma jään Teid kaugusest luurama ja kui Teil peaks mind tarvis olema, siis olen nagu sõdur (vabatahtlik) Teie käsutuses. Ja praegugi võiks pool Eestimaad mammasid pead vangutada – lükkasin lastele kirjutamise homseks, sest pidasin Teid täna olulisemaks.
Ikka seesama
K. K.
Alutaguse metsade taga,
1967 suvel, ilusate ilmade aegu.
Armas Öörd,
leidsin täna äkki, et on juba südasuvi, et olete viis päeva Pärnus olnud ja ehk juba teatri valvelaudagi patseerinud. Olen siruli maas Peipsi ääres, järv sahiseb justkui meri (aga hoopiski mitte nagu päris meri) ja äraeksinud parmud naksavad vastikult valusasti.
Olen ikka iga päev korraks “issameie” Pärnu poole lugenud ja selle mõju juba uneski näinud – olite päikesepaisteline nagu vana-eesti jumal või Teie ise mõnel Tartu-Tallinna-murede vabal päeval Moskvas. Ma ei ole roosiliste meeleolude maalija ja ma ei tee illusioone (pealegi tähendavad unenäod vastupidist!), küllap Te kaklete iseendaga edasi, nagu see on kohane tugevatele inimestele. Sageli tulevad need mustad päevad just siis, kui midagi on tehtud, kui miski etapp on ära käidud. Ja inimene peabki kahtlema, kas ta suudab edasi minna, sest ainult andetud ja rumalad ei kahtle oma võimeis. Mida kõrgemale inimene jõuab, seda raskem on iga uus samm (loll väljendus, meenutab ajakirjanduse lemmiktrafaretti – “samm edasi”), õigemini iga sentimeeter või millimeetergi. Mina, kergemeelne inimene, usun kangesti, et vana-Hirmus pole hoopiski vana. Teid vaevab Teie iseenda nõudlikkus. Ja see on täiesti normaalne. Oleks sellist nõudlikkust kusagilt-kusagilt jao pärast saada! Ma süstiks teda paljudesse paksudesse tagumikkudesse. Mulle endale olete Te aga niigi pidevalt silme ees ja ma häbenen tihtipeale oma loiduse-hallitust, mis tahaks mõndagi poolküpset asja lõpetatuks tunnistada.
Olen läbi kolistanud kogu Peipsi ranniku viieliikmelise komandoga – kaks suurt + kolm väikest. Kõige suuremaks elamuseks on olnud seni metssead, kes käivad ööseti kartulipõllul söömas (selles talus, kus me ühe öö olime). Ka Mustvee ise pakub huvitavaid žanripilte – tänavat pidi patseerivad niihästi lehmad kui kõpskingades ja juhtub, et heledas brokaatkleidis preilnad (südasuve südapäeval). Ühesõnaga – see Mustvee linn on üks untsu läinud ristsugutus rahvaste sõprusest, väikekodanlikust meelerahust ja vaimsest ummikust.
Õpin poola keelt, et targemaks saada. Mul vedas hiiglamoodi, et Te mind Tartusse kutsusite – sain osta poola keele õpiku (saksakeelse). Nii et võtke see minu isiklik vedamine enda arvele.
Suhtun Teisse kui seina, mille vastu tennisepalle pekstakse – ühesõnaga: olen üksikmängija olukorras. Teadagi, et minu olukord on parem. Sellepärast oodake järgmist kirja viie päeva pärast. Ikkagi on vajalik, et Teie sisemonolooge vahetevahel katkestatakse mõne “tennisepalliga”.
Tervitades
K.
Peipsi ääres, 25. juulil 1967.
Armas Öörd,
ilmad on siin kandis nii ilusad, et pole õieti olnud ühtegi vihmapüha. Oleme – kaks suurt pluss kolm väikest – aina ringi sõitnud ja Peipsi piire vallutanud ja lõputuid kordi järves ligunenud. Hakkan aegapidi Peipsiga leppima, ehkki ta on minu jaoks liiga leige, liiga leebe, seisev ja iseloomutu. Sakslased on asjatult andnud järvedele meessoo – der Peipussee! – ja meredele naissoo – die See –, ma ei näe Peipsis midagi mehelikku. Ta on pigem unistav-lüüriline, nii nagu suurte hallide silmadega päikese loojangusse vaatav naine, kes ikka midagi ootab.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.