33
Karin Kask lõpetas Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna 1942. aastal, täiendavalt TRÜ eesti keele ja kirjanduse erialal 1946. a. (K. Kask, Curriculum vitae ärakiri. – EKLA, f 301, m 11: 15).
34
Sofia Dunina, vene teatriloolane ja kriitik.
35
Kompuse “Ümberaetud tindipoti” lavastas Vanemuises 1960. a Heiki Haravee.
36
Ilmselt Kase artikkel “Mispärast mitte esimene koosseis?” (Sirp ja Vasar 06.10.1961)
37
K. Irdi käsikirjast “Tartu Töölisteater 1937–1939” leidub 4 varianti, lisaks parandusi, täiendusi, koopiad arhiivimaterjalidest jne (EKLA, f 307, m 66: 9, 66: 11, 66: 12, 67: 1). Raamat ilmus sarjas “Eesti teatriajaloo vihikud” 1966. aastal.
38
Tartu Töölisteater tegutses aastail 1926–1932, kuid suleti majanduslike raskuste tõttu. 1934. a alustas tegevust Tartu Draamateatri Seltsi Teatrikunsti Stuudio. Stuudio kasvandikud K. Ird, E. Kaidu, B. Mikkal, J. Sammul jmt moodustasid selle tuumiku kes koos endiste Töölisteatri näitlejatega taasasutasid Tartu Töölisteatri, mis tegutses 1937–1939 ja suleti poliitilistel põhjustel.
39
Viktor Kosenkranius – Tartu Töölisteatri juhatuse liige; August Prink – Tartu Töölisteatri tegevusjuht; Viktor Hion – Tartu Töölisteatri kunstiline juht ja ideoloog, oli ühtlasi ka Tartu Draamateatri Seltsi Teatrikunsti Stuudio üks asutajaid ja õppejõud ning tuntud närviarst.
40
Evald Tammlaane “Raudse kodu” lavastus (lav Viktor Hion) Tartu Töölisteatris 1938/39 hooajal, eriti mõned osatäitmised (nt Epp Kaidu Sally osas), sai tunnustust ka omaaegselt kriitkalt.
41
Kirja lõpp puudub.
42
Paigas, kus toimus G. Ernesaksa ooperi “Tormide rand” (1949, libreto J. Smuul) tegevus. Ird lavastas selle Vanemuises 1949/50 hooajal ja teistkordselt 1967/68 hooajal.
43
Üks ooperi tegevuspaikadest.
44
Lavastaja Mai Mering.
45
Eduardo de Filippo (1900–1984), itaalia näitleja, lavastaja ja näitekirjanik. Filippo teatri etendusi nägi K. Kask Leningradis 1962. a varakevadel, nagu selgub tema kirjast Erna Villmerile (Kask Villmerile, 4.08.1962. TMM T 53: 1/20).
46
“Tänane ja eilne – dramaturgias ja laval”. – Looming 1962, nr 8, lk 1238–1253.
47
Hiiumaaga on olnud tihedasti seotud soome-eesti kirjanik Aino Kallas, kes elas ja töötas selles majas aastatel 1924–1938. Ta pidas Kassarit kohaks, kus ta sai oma loometööks jõudu. Hiiumaa-ainelised on “Reigi õpetaja” ja “Hundimõrsja”. Veel on Kassaris kirjutatud “Pühajõe kättemaks”, “Imant ja tema ema” jt. 1949 avaldatud luulekogus “Surmaluik” on mitu luuletust Kassarist (“Öö Kassaris”, “Pastorale”, “Tormi süda” jt).
48
Vt viide 24.
49
Sarja esimene raamat Rudolf Põldmäe “Koidula teater” ilmus 1963. a.
50
EKLA-s, Irdi fondis leidub küll märkmeid seoses Tartu Draamateatri Seltsi Näitekunsti Stuudioga (f 307, m 66: 10), kuid need on jäänud lõplikult vormistamata ja ilmumata. Ird õppis seal aastatel 1934–35, kuid visati enne lõpetamist välja, põhjuseks “provotseeriv ja agiteeriv käitumine, millega ta õõnestab stuudio ja tema õpetajate tööd ning autoriteeti” (EKLA, f 187, m 1: 4, l 58). Stuudio õppenõukogu koosolekute protokollidest ilmneb, et Irdi käitumine on varemgi arutusel olnud, kuna ta esineb tundides “ebasobivate märkustega” ning “üldiselt jätab õpilase K. Ird’i käitumine soovida; ta on liialt ülemeelik ja esiletungiv” (Tartu Draamateatri Seltsi Teatrikunsti Stuudio õppenõukogu koosolekute protokollid 1933–1936. EKLA, f 187, m 1: 4, l 41).
51
Jutt on Irdi artiklist “Elutõest dramaturgias ja võib-olla üldse kirjanduses”, mis ilmus 1962. a Loomingu novembrinumbris, hiljem ka raamatus “Ceterum censeo”, lk 43–62.
52
Ird kirjutab, et noorte luuletajatega pahandatakse tihti, kuna “nende elukujutamise ring on väga kitsas. Kuid millest need noored peavad siis kirjutama, kui kogu nende senine elu on kulgenud ühest koolipingist teise?” (Looming 1962, nr 11, lk 1703)
53
S.t näidendis kujutatakse suhteliselt lühikest lõiku inimeste elust. Ird väidab, et tegelaskuju elukäiku analüüsides ilmneb sageli ebaloogilisust ja ebausutavust. Nii jääb ka näitleja loodud roll skemaatiliseks ja väheveenvaks.
54
Ird osutab siin Tolstoile ja Puškinile, kelle teoste kangelased hakkavad n-ö omapead, autori tahtest sõltumatult elama, kuna on tegemist täisvereliste inimestega, kuid “meie kirjanikkudel üsna sageli seda hirmu ei ole, et nende tegelane kuhugi omapead läheks. Ette valmisloodud skeem hoiab autorit iga taolise üllatuse eest.” (samas, lk 1705)
55
Alates 1962. a oli K. Kask TA Ajaloo Instituudi teadur.
56
Ird hakkas Vanemuises teatrikülastajate konverentse korraldama alates 1950. aastate teisest poolest, s.t praktiliselt kohe, kui ta Pärnust n-ö sundasumiselt oli naasnud. 10. septembril 1957 toimus Vanemuises asutuste teatrivolinike ja teatritöötajate nõupidamine, mida võib pidada traditsiooniliste teatrikülastajate konverentside eelkäijaks. Järgmise hooaja algul, 17.09.1958 peeti juba kõigile huvilistele avatud teatrikülastajate konverents. Tegemist oli Tartus väga populaarse üritusega, kus kõigile kohale tulnutele ei jätkunud sageli saalis istekohti – seisti seinte ääres püsti, istuti põrandal jne.
57
Sirp ja Vasar 12.10.1962. Kask võrdleb seal Birjukovi “Tüliõuna” lavastust Moskva Satiiriteatris (lav V. Plutšek) ja Vanemuises (lav K. Süvalep) viimase kahjuks. Järgneb poleemika Edasi veergudel, kus võtavad sõna J. Feldbach (“”Tüliõun” “Vanemuises”, 21.10.), A. Kaal (“Vanamehel läks veel hästi”, 28.10.) ja Ü. Tonts (“Paar repliiki “Tüliõuna” puhul”, 18.11.).
58
Ilmar Tammur (1921–1989) oli aastail 1952–1970 Draamateatri peanäitejuht.
59
Nõukogude plaanimajanduse tingimustes polnud võimalik sellist muudatust siiski teoks teha.
60
Benoît Constant Coquelin (1841–1909), prantsuse näitleja, teatrijuht ja teoreetik, tuntud kui Coquelin aîné [vanem], kes uskus pigem simulatsiooni kui reaalsete emotsioonide esitamisse laval. Rääkides teatrikunsti kahest peavoolust – etendamis- ja läbielamisteatrist, toob Stanislavski oma raamatus “Näitleja töö endaga” näiteid mõlema suuna silmapaistvatest esindajatest: etendamisteatris Coquelin ja läbielamisteatris Tommaso Salvini (1829–1915). Irdi artikkel, millest Kase kirjas räägitakse, on kirjutatud Stanislavski 100. sünniaastapäeva puhul ja kannab pealkirja “Ühest moskvalasest Aleksejevist ja tema tegudest” (ilmunud Loomingus 1963, nr 1, lk 125–133, ja raamatus “Ceterum censeo”, lk 317–334).
61
Alates 1946. aastast Berliinis ilmunud poliitika ja teatri ajakiri.
62
Kiri on lisatud Kase artiklile “Suur Sotsialistlik Oktoobrirevolutsioon ja eesti nõukogude teatri sünd /1917–1920/” (EKLA, f 307, m 274: 5).
63
Teatriteadlaselt Lea Tormiselt leidub Irdi fondis sama kuupäeva kandev kiri (EKLA, f 307, m 25: 31), kus on samuti juttu ühisest kirjakirjutamisest.
64
Romulus Tiituse karikatuur Irdist.
65
Evald Kampus, kauaaegne Vanemuise kirjandusala juhataja.
66
Viktor Maamägi, tollane ENSV TA Ajaloo Instituudi direktor.
67
Vt viide 15.
68
Irdi fondis leiduvad N. Andreseni, V. Hioni, A. Pringi,