Juba koolitüdrukuna avaldusid Karini kaks suurt kirge, mis saatsid teda kogu elu: kirjutamine ja reisimine. Tema esimene teadaolev trükivalgust näinud kirjatöö on avaldatud raamatus “Reisimuljeid Poolast: õpilaste ekskursioon 27.VI–19.VII 1938”(Tln 1939). Gümnaasiumi lõpetamise järel astus ta Tartu Ülikooli eesti kirjandust ja rahvaluulet õppima. Et ülikooli lõpetamine sattus sõja ajale (1942), siis tuli see lõpetada ka veel teiskordselt (1946), kuna N. Liit ei aktsepteerinud üldiselt Saksa okupatsiooni aegseid diplomeid.7
Kirjavahetuse teine osapool, lavastaja ja teatrijuht Kaarel Ird sündis 27. augustil 1909 Riias. Varakult orvuks jäänuna pidi ta hakkama ise juba õige noorena end ülal pidama, mistõttu ei saanud soovitud mahus kooliharidust omandada. Seda trotslikum oli soov teadmiste järele ja autodidaktina jõudis ta kadestamisväärse eruditsioonini.Vististi oli just isiklik saatus see, mis viis elus esineva ebaõigluse ja sotsiaalse ebavõrdsuse sügavama tunnetamiseni ning sellest tulenevalt vasakpoolse maailmavaateni. 1934–1936 õppis ta Tartu Draamateatri Seltsi Teatrikunsti Stuudios, mille õppemaksu tasumiseks pidi õppimise kõrvalt maalrina töötama. Et see ei olnud kerge, laseb aimata kasvõi Irdi kiri stuudio juhatusele, milles ta palub õppemaksu tähtaega pikendada.8 Ometi jäi stuudio lõpetamata – ja sealt väljaheitmise põhjuseks ei olnud mitte tasumata õppemaks ega edasijõudmatus õpinguis, vaid “ülemeelik käitumine” (!).9
Kõigi suuremate ja väiksemate erinevuste kogusumma muutub aga tühiseks, kui suunata pilk peamisele – ühisele armastusele teatri vastu, sest just see oli Kase ja Irdi aastakümneid kestnud sõpruse vundamendiks. Olgugi et üks oli teoreetik, teine praktik, on kirjavahetuse läbivaks teemaks ühine igapäevane hool ja mure eesti teatri pärast. Midagi väga iseloomulikku on selleski, et neid mõlemaid on nende töös ja töössesuhtumises võrreldud hoolsa aednikuga.10
Kiri laagrist
Paratamatult peegeldub kirjavahetuses ka ajastu ühiskondlik-poliitiline taust, kuigi poliitilised teemad kuigivõrd jutuks ei tule. Ajastuomast sundretoorikat leidubki õigupoolest vaid esimeses kirjas, mille kirjutamiskoht ja – aeg teevad ta eriliseks ning teistest kirjadest märgatavalt erinevaks. Et selle kirja puhul on kontekst tähtsam kui ühelgi teisel kirjal, olgu siinkohal lisatud mõned taustakommentaarid.
Juba ülikoolis õppimise kõrvalt, samuti pärast lõpetamist proovis Karin Kask mõnda aega ajakirjaniku-ametit, töötades Eesti Sõna, Õhtulehe ja Noorte Hääle toimetuses. Et huvi teatri vastu oli tõsine, astus ta Nigol Andreseni õhutusel 1947. aastal Moskva kuulsasse teatriinstituuti GITISesse aspirantuuri. Väitekirja teemaks oli “Shakespeare eesti teatris”, mille prof Gustav Suits oli talle ülikooli-õpingute ajal andnud. Pagasiks oli lisaks teadmistele ka juba õppejõu-kogemus äsjaloodud Eesti Riiklikust Teatriinstituudist, kus Kask instituudi direktori Priit Põldroosi kutsel luges teatriajalugu. Noore teatriteadlase eduka tee katkestas 1949. a Pravdas ilmunud kurikuulus artikkel “Ühest antipatriootlikust teatrikriitikute rühmast”, millele järgnes analoogne nõiajaht ka Eestis. Selle kampaania käigus sattusid “rahvavaenulike kahjurite” musta nimekirja Sirbi ja Vasara kunsti- ja teatriarvustaja Rasmus Kangro-Pool ja Tallinna Teatriinstituudi õppejõud Karin Kask. “Nad taotlenud “nõukogude teatri kägistamist kodanliku esteetika surnud skeemidega, laostuva kapitalistliku kultuuri laibamürkide süstimist meie teatrielu õitsvasse organismi, otsest rünnakut nõukogude kunstile kodanlikelt positsioonidelt.” Formalismile ja esteeditsemisele lisaks süüdistati neidki kodanlikus natsionalismis [-]. 1950. aastal pandi mõlemad vangi.”11 Tollaste süüdistajate loogika järgi oli muidugi ka Kase väitekirja teema selge näide kosmopolitismist. Nii saabuski varsti Moskvast teade, et Kask on aspirantuurist välja arvatud, kuna teema ei ole aktuaalne. Peagi suleti Moskvas ka Shakespeare'i-kabinet, mida juhatas Kase kandidaaditöö juhendaja prof M. Morozov.
Kask on meenutanud, et teda süüdistati veel näiteks selleski, et ta säilitas oma sõjavangis viibiva mehe kirju, mis läbiotsimisel leiti.12 Karistuseks määrati 10 aastat vangistust, mis reaalselt kujunes tänu ühiskondlike olude muutumisele siiski mõnevõrra lühemaks. Kuid vangla-aastaiski on Kask tagasivaates suutnud näha positiivset:“[-] ma ei ole endale lubanud kunagi mingisse enesehaletsusse laskumist. Ja mis mul nii väga viga oligi, lugesin läbi suure osa vene kirjandusest ja õppisin õmblema – kokkuvõttes tulin omadega välja, sain isegi targemaks”.13 Lisaks mainib ta, et tänu vangistusele jäid tal neile aastaile tüüpilised lollused kirjutamata.
Et Kase esimene kiri Irdile on kirjutatud vangilaagrist, siis on isegi raske öelda, kummale adressaadile on see rohkem suunatud – Irdile või vangilaagri tsensorile. Jääb mulje, et pigem on lugejana silmas peetud viimast, kuna seda arvestamata poleks ehk kiri tegeliku adressaadini jõudnudki. Et tegemist on n. – ö patukahetsuskirjaga, näitab selgelt seegi, et kirjas esitatud väited kattuvad kohati sõna-sõnalt Karin Kase avaliku enesekriitikaga, mis ilmus Sirbis ja Vasaras pärast “antipatriootlike teatrikriitikute” paljastamist.14
Seda kirja lugedes tahaks küsida: kui paljut kirjutatust võib uskuda? Mida tohiks kirjavahetustes üldse võtta sõna-sõnalt, mida peaks aga tänase või homse lugeja jaoks“tõlkima”– ehk mis on ajastuülene ja mis kontekstipõhine? Sarnase küsimuse on püstitanud ka Eve Annuk oma artiklis “Totalitarismi ja/või kolonialismi pained: miks ja kuidas uurida nõukogude aega?”: “Kuidas tuleks siis uurida ja tõlgendada erakirjavahetusi nõukogude aja kontekstis: milline on piir öeldu ja ütlemata jäetu vahel, kuivõrd usaldatavad need kirjad üldse on? Kas need kajastavad seda, mida inimesed tegelikult tol ajal mõtlesid, või viib see järeldus uurija valedele jälgedele?”15 Nõukogude aja, eriti stalinismi-perioodiga seoses oleme harjunud küsima: kas ja kuivõrd on tegemist ikka antud autori tekstiga, tema oma mõtete väljendusega? Kase esimese kirja näitel võiks aga ka küsida: kas võib alati uskuda sedagi, et kirjale märgitud adressaat on õige? Miks oli Kasel vaja Irdile nii kirjutada? Ird ei olnud võimu juures, ta ei saanud Kaske kuidagi aidata. Vastupidi – temagi oli jäänud hammasrataste vahele.
Ird, kes oli 1940. aastal tõusnud Vanemuise juhiks ja jätkas samal kohal pärast sõda ja Jaroslavli kunstiansamblite aastaid, oli 1948. aastal viidud üle Kunstide Valitsuse juhatajaks. 1949. aastal võeti ta sealt maha ja tema asemele pandi Ülo Taigro, veidi hiljem Max Laosson. Ird naases Vanemuisesse, kuid ei saanud seal kuigi kaua olla, sest 1950. aastal vallandati ta kui “natsionalistide käsik”ka teatrijuhi kohalt.Süüd raskendas 1936.a ilmunud Vabadussõja-aineline näidend “Võitlejad kodu eest”. Mahavõtmine oli korraldatud nii,et ametlik põhjus oli justkui juhtimiskriis teatris ja vastuolud näitlejatega, kuid vaatamata näitlejate toetusele hukkamõistukoosolekul tuli Irdil siiski Vanemuisest lahkuda. Järgnes töötu-olek ja näiteringide juhendamine. 1952–1955, s.t siis, kui Kask talle vangilaagrist kirjutas, oli Ird Pärnu teatris. Muidugi polnud see karistus võrreldav Kase omaga, kuid võimude soosingust oli sel hetkel asi siiski üpris kaugel, järelikult puudus ka võimalus asjade kulgu positiivses suunas mõjutada. Seega võib järeldada, et kirja peamiseks adressaadiks tuleks pidada siiski tsensorit. Siit edasi oleks loogiline küsimus: kui formaalne ja tegelik adressaat ei kattu, siis kellele saadetud kirjade hulka peaks selline kiri õigupoolest üldse kuuluma? Paraku muudaks taoline selektsioon olukorra veelgi keerulisemaks ning lisaks paratamatult ka selekteerija-poolse subjektiivsuse.
On tähelepanuväärne, et see kiri on üldse säilinud, sest Pärnu-perioodist on Irdi fondis suhteliselt vähe materjali, teadlikum arhiiviainese kogumine ja säilitamine algas märksa hiljem. Kirja kulunud murdejoontest on näha, et seda on loetud korduvalt. Küllap oli oluline juba vangilaagrist kirjutamise faktki. Ehk on selles kirjas siiski veel midagi sellist, mida tänase pilguga lugedes ei oskagi mõista?
Pole teada, kas Kask kirjutas Irdile vangistusest selle ühe kirja või