Vastikust mehest lahkumineku järel tuli Normandie tulema ka töölt, pani oma kraami hoiule ja veetis kaheksa nädalat oma bändiga ringreisil. «Meid oli vagunelamus üksteist inimest, raha polnud, magasime põrandal, veetes vähemalt kaheksa tundi teel. See oli üks kõige pingutavamaid, kuid parimaid kogemusi, mis mul kunagi olnud, sest leidsin suurepärased sõbrad.» Kui Normandie LA-sse naasis, sai ta «igava, depressiivse, püsiva» töö raamatupidajana kitarripoes ja leppis ära oma muusikust eksiga. Reisimise maitse suus, müüs paar oma vara maha, lootes Euroopas esineda. «Londonis polnud meil mingit tegevusplaani, läksime lahku ja leppisime miljon korda. Saabusin tagasi Los Angelesse rahatuna, müüsin oma nutitelefoni 550 dollari eest maha, ostsin auto ja kolisin San Diegosse. Nüüd ma töötan kohvikus osalise tööajaga, kuigi mul on diplom ühelt riigi kõige väljapaistvamalt kolledžilt,» ja viimast fakti kinnitab U.S. News and World Report.
Mitte et Normandiel poleks ambitsioone. «Mingil hetkel tahan head pangaarvet ja korralikku palka, ütleme, 50000 dollarit aastas, muusikatööstuses, kuid need on mu ainsad materiaalsed eesmärgid. Ma tõesti usun, et kui jätkan oma energia koondamist, suudan end muusikailmas läbi murda.»
Paljud emad ja isad Ameerikas võivad koos Normandie vanematega hambaid kiristada, «olles hulluks minemas, et ma ei taha rumalat, mõistustkurnavat, püsivat kontoritööd». Kuid kas maailm tõesti vajab veel üht juhatajat, küsib ta. «Ma ei mõista seda vahetuskaupa, et annad parimad aastad oma elust umbses kontoris, suudeldes kellegi kingi kümme tundi päevas, kui just kallis maja ja auto pole su esmaseks eesmärgiks… Majanduslangus on teinud mind isegi õnnelikumaks, ausalt, teades, et mul on õnnestunud pinnal püsida, kui paljud mu sõbrad on töö kaotanud. Kõik, keda kohtan… kadestavad hirmsasti mu vabadust.»
Firmade põlgamine. Süsteemi jälestamine. Mässamine struktuuri luustiku vastu. See 1960. – te kaja on tuttav rännuaastate refrään. «Korporatsioonilikku jama talutakse väga halvasti,» ütleb Maxine Davidowitz, kelle poeg Ben White valis Coloradosse jäämise, kus ta käis kolledžis, selle asemel et naasta Idarannikule oma lapsepõlve ja noorukiea juurde. Ben elas kõigepealt Colorado Springsis, siis Crested Butte’is, nüüd kolm aastat Aspenis – juhatades suuskade rendipoodi ja olles kuni viimase ajani ka seiklusretkede giidiks. «Ben teab, et ta ei taha kogu oma elu suuskade või isegi seiklusretkedega jännata,» ütleb Maxine. «Ta otsib vaimsemat väljakutset. Kuid juhtimine ja korporatiivne poliitika kurnab mu poega. Ta töötas loodusuurijana Aspeni Keskkonnauuringute Keskuses. See kõlas isa ja minu jaoks imeliselt, kuid Ben vihkas kirjutuslaua taga veedetud aega. Viimasel ajal palkas ta alma mater, Colorado kolledž, ta ajutiselt programmidirektoriks. Mu abikaasa ja mina olime põnevil, mõeldes, et niipea, kui kool näeb, kui suurepärane Ben on, pakuvad nad talle täiskohaga tööd ja ta on omadega mäel. Kuid paari nädala pärast Ben juba kaebles. Benil on väga kõrged normid, kuidas peaks juhtima firmasid ja akadeemilisi institutsioone,«latt, millest need firmad ja koolid üle ei hüppa. Sel põlvkonnal on hoopis teistsugune väärtushinnangute süsteem kui see, millega mind kasvatati – abiellu, leia töökoht,» jätkab Maxine. «Pojaga vesteldes leian, et pean oma valikuid kaitsma, hoolimata sellest, et olen alati pidanud oma tööd» – ta on kunstiline juht – «nii lõbusaks, et vahel olen peaaegu tundnud, et teeksin seda tasuta.
Mu abikaasa Danny on juhtimiskoolitaja, kellele meeldib ta töö sama palju kui mulle minu oma. Ben on öelnud meile mõlemale, et tema arust on meie pühendumine tööle hirmutav ja lämmatav. Mõistan, et ei saa võtta šablooni oma põlvkonnalt ja suruda seda oma pojale. Vorm ei sobi.
Ben on sügavalt filosoofiline ja psühholoogiliselt taiplik, inimloomuse suhtes nutikas. Ta soovib, et ta elus oleks loodus kesksel kohal. Tal on enamik tükke paigas – sõbrad, väljas veedetud aeg –, kõik peale suure terviku selle keskel, mida teha palga saamiseks. Tal on nüüd eksistentsialistlik dilemma, püüdes otsustada, kas ta peaks minema kõrgkooli psühholoogiat õppima, sest ta pole ikka veel kindel, mis peaks olema ta elukutseline eesmärk.»
See paneb Maxine’i muretsema, nagu on täiskasvanueeliku vanemale möödapääsmatu. «Kui järele mõtlen, siis rahunen, sest mu poeg on väga tark. Kuid ma hoolin nii väga tema õnnest, et kui esitaksin küsimusi, looks see kohutava dünaamika. Tunnetame abikaasaga, et Ben pole õnnelik, ja tema tunnetab meie pettumust sama kindlalt, nagu oleks käe põlema pistnud.»
«Mul on olnud eesõigusi,» tunnistab Ben otsekohe. «Mu vanemad suutsid mu kolledžihariduse eest maksta, kui paljud mu sõbrad pidid otsekohe tööle minema, et laenusid tasuda. Kuid ma tunnen ka inimesi, kes ei pea nühkima kontoritoole 60 tundi nädalas – ega teegi seda; sõpru, kellel on tung püsti hüpata ja lahkuda iga paari kuu järel, sest neil on võimalik mitte valida üksainus tee.»
Beni läheneb rändamisele kaalutletumalt. «Kavatsesin Colorados oma elu sisse seada. Tahtsin New Yorgi elustiili intellektuaalset ja kultuurilist värskendust paigas, kus saaksin tagauksest välja matkama minna. Kujutasin ette, et elan väikelinnas, kuid mul on siiski huvitav, väljakutsuv töökoht.»
Ah, unistused. «Kuigi ma armastan seda linna väga, olen läbi teinud mitmeid erinevaid stsenaariume, et muuta elu selliseks, nagu tahan, ja selles on alati midagi puudu,» tunnistab Ben. «Aspen on koht, kuhu inimesed lähevad selleks, et mitte kunagi suureks kasvada. Paljudel inimestel siin on emotsionaalsed häired ja alkoholiprobleem, ja marihuaana suitsetamine on tõesti esikohal nende välipraktika harrastuste hulgas.»
Kas arvasid, et see on grillvorsti lõhn?
«Haridustase on siin samuti madal,» jätkab Ben. «Siin on päris vähe inimesi, kellega ma tegelikult koos viibida tahaksin.» Hetkeks mõtleb ta järele, kõheldes kõrgkooli ja töö vahel. «Tahaksin lahkuda Coloradost ja tulla tagasi kraadiga, mis laseks mul alustada mingil päeval advokaadi erapraksist, kuid ma ei tea, kui võimalik see on. Mu sõber, kes on psühholoog, ütles mulle, et ta pole kunagi töötanud paigas, mis oleks praktiseerimiseks vähem soodne – inimesed ei taha oma probleemidega midagi ette võtta ega saa teraapia eest maksta. Ja ma ei taha elada elu vaesuses.
Minu põlvkond mõtleb nii palju viisil: «Milleks pühenduda millelegi, kui maailm on nii võimalusi täis?» arutleb Ben. «Mul on palju sõpru, kes tahavad saada AmeriCorpsi liikmeks või õpetada välisriikides inglise keelt, üha midagi otsides. Nii on inimestel raske paigale jääda.» See mõjutab sidemete loomist teiste inimestega ja kindlasti kooselu. «Mul on olnud mõned luhtaläinud suhted naistega, kes põgenesid paikadesse nagu Tai, et teha humanitaartööd. Arvan, et mõned neist inimestest on kolmekümnendate eluaastate keskel või lõpus ikka veel ebakindlad ja jooksevad ära, et mitte astuda vastu millelegi nende endi sees.»
Võtame iga-aastase «Tänapäeva armastuse» esseede võistluse, mida The New York Times korraldab põhiliselt noorte jaoks. «2010. aastal nihkus fookus tehnoloogia loodud lähedusele – suhetele, mis kasvavad ja süvenevad peaaegu ainult sülearvutite, veebikaamerate, online’i vestluste ja tekstisõnumite kaudu… nii ohutu armastus, et kõige kardetum pole mitte suguhaigus, vaid arvutiviirus, või ehk isiklik kohtumine oma kiindumuse objektiga,» teatab Daniel Jones, veeru toimetaja.
Üks viimastest võistluse võitjatest oli Caitlin Dewey, kes mõtiskles kohtumisest Willi-nimelise noormehega veebiajakirjanduse konverentsil. («Kui sa oled kunagi käinud internetikonverentsil, siis mõistad, kuidas kahvatu nahk, paksud prillid ja kasimata juuksed võivad olla ligitõmbavad,» kirjutas ta. «Muidu ei suuda ma seda sulle seletada.») Will ja Caitlin naasid oma kodulinnadesse ja alustasid «ohutut, steriilset suhet» Skype’i ja veebikaamera kaudu. «Internet toob inimesed kokku hakitud märksõnade ja sõnumiridade abil, aga see ei rahulda neid kunagi,» selgitas ta. «Kuid pole tähtis,