«Ja mis on sinu eesmärk?» küsid sa. Mu eesmärgiks on jäädvustada hetk ja peegeldada meie aega. Mõelge sellest, kuidas tahate. Kui sa oled ekslev täiskasvanueelik, siis sa juba tead, et sa pole üksi. Kui sa oled sellise täiskasvanueeliku vanem, siis ei pruugi sa mõista, kui palju on sul saatusekaaslasi.
2. peatükk
Vali omaenda seiklus
Isa tavatses ütelda, et me kõik lõpetame, töötades rahuldavalt õppinud õpilaste heaks. Nali on sinu kulul, isa. Ma ei lähe kunagi tööle!
Esimene tohutu pooliseseisev otsus täiskasvanueelikule on kolledži valik. Kuni selle ajani on murelikud vanemad suurema osa oma värske üliõpilase valikutest ära teinud: pikendanud lasteaiaiga, et tal oleks rohkem aega teadmiste omandamiseks; kolinud suurima telekanalite arvuga linnaossa; valinud koolipiirkondade vahel, et vingerdada end parimasse kooli või vähemalt parima õpetaja juurde, kõik lootuses oma järelkasvu kasvatada ja harida. Kui tuleb keskkool, pühendavad samad vanemad lugematuid dollareid ja lõputuid rännumiile ühiselamute külastamisele. Järgmiseks, miks mitte osta 20 kolledžitaotlust, 50 kuni 75 dollarit tükk? Püüdkem siiski teha oma täiuslik valik nii, et liiga paljud pereliikmed ei lõpeta psühhiaatri hoole all.
Laps saab sisse. Kuhugi. Sa arvad, et asi on tehtud, et kõik võivad kergemalt hingata, kuid rännuaastad on tegelikult alles alanud, sest see juhtub siis, kui valik plahvatab tuhandeks killuks.
Kolledžis teevad üliõpilased üha karmimaid ja intensiivsemaid valikuid. Üliõpilasselts/korporatsioon või mitte? See toakaaslane või teine? Ühiselamu või üürituba? Kolmandaks ülikooliaastaks peab olema otsustatud põhieriala, mis tekitab vaimses malemängus veel suuremat pinget. Kas keegi soovib bakalaureusekraadi rahu- ja konfliktikunstis? Moe, maagia, ajaloolise riietuse sotsioloogias? Need on tõelised alternatiivid heades õppeasutustes, ja kui sa ei suuda leida valmis põhiainet, siis lubavad peaaegu 1000 nelja aastase õppega kolledžit ja ülikooli üliõpilasel kujundada omaenda rätsepatellimust: näiteks Collective Cognition Studies’i akadeemilist segu arvutiteadusest, filosoofiast, psühholoogiast ja bioloogiast. See tähendab, kui sulle rohkem ei meeldi molekulaarbioloogia ja kunstipraktika. Paljude täiskasvanueelikute jaoks on elu muutunud kõrgekaloriliseks võimaluste pudrukausiks, mis käib nii kaugelt üle ema ja isa peade, et vanemad ei oska isegi pahandada, et nad ise pole kunagi enamikku valikuist proovidagi saanud.
Kui kõrgkooli sisse saad, siis see on paik, kus sa ei pea kõvasti õppima, kui ei taha. Trüki otsingumootorisse «kolledžiessee» või «semestritöö» ja sa võid osta töö näiteks «täiskasvanuea edasilükkamisest». Edasilükkajad on lapsepõlvest väljunud, kuid pole veel täielikult valmis endale võtma täiskasvanu kohustusi. See osa elust on avatud paljudele uutele kogemustele, mis võib olla selle tulevase täiskasvanute põlvkonna moraalile väga hea. Ma hindan seda tööd kolme miinusega.
«Kõigi mu poegade jaoks – neid on kolm, kõik praegu kahekümnendate keskel – oli kõrgkool enamasti üks pikk pidu,» ütleb Andrea Brockman, hambakirurgia doktor, hambaarst Philadelphias, praktiseerimas koos oma abikaasaga. «Mu noorim, Peter, on 24, ja ta on ikka veel peol. Ta unistus on olla rokkstaar. Vahepeal töötab ta Starbucksis. Arvan, et ta peaks saama paremini tasustatava töö või minema tagasi kooli ja leidma oma karjääri. Selle aasta jooksul ma ütlen: «On aeg. Otsusta.» Vahepeal maksame ikka veel tema arveid, sest ta ei saa endale lubada tervisekindlustust või mobiiltelefoni ja õppelaenusid.»
Peteri vennad triivisid, kuid randusid, teatab Andrea ristis sõrmedega. Pärast kolledžit tahtis Seth alustada äriga, siis tuli majanduskriis ja ta ei saanud laenu, seepärast läks ta kooli tagasi. Nüüd on ta kesklinna koolis õpetaja, «püüab pinnal püsida, kuid on hakkama saanud». Jamey koondati oma töökohast. Ta õpib raamatupidamist.
Kolledžis ei võtnud ei Seth ega Jamey, kes mõlemad õppisid põhiainena üldkursust, pedagoogilisi ega raamatupidamise kursuseid. «Kõik perekonnas on pettunud, sest seal polnud avastamisvõimalust,» kaebab ta. «Tahtsime abikaasaga, et meie lapsed saaksid mitmekülgse hariduse, mis pidi sisaldama ärialaseid õppetunde – põhimarketingi ja raamatupidamist. Kuid me avastasime, et kui see pole sinu põhiaine, ei saa sa neid kursuseid võtta. Siis sa lõpetad ja äkki leiad, et pole tööd. See viib illusioonide purunemiseni, kust jõuad pidutsemiseni samas olukorras sõpradega.» Ja sealt edasi pole enam eriti kuhugi jõuda.
Kui Andrea pahandab jäikade kolledžikursuste üle, märgib ta ka, et ta pojad ei tundnud mingit vajadust koolis silma paista, sest neil polnud plaani, mis nõudnuks neilt heade hinnete saamist. «Pidime abikaasaga ise kõrgkoolis käies kõvasti tööd tegema, kuid meie lapsed ei tunne seda survet. Kui olin 24, olin kihlatud, mul oli kraad ja elukutse.»
Hambaid kiristades süüdistab Andrea iseennast. «Ma ei sundinud oma lapsi valima teed, mille lõpus oleks töö. Praegu annan neile kogu aeg nõu… ja näen kardinat ette tõmbumas. Kõik avastused, mis nad teevad, teevad nad ise.»
Unusta plaan B. Plaani A pole olemas
Kes me oleme, kui mitte meie otsuste summa? Kuid otsuste langetamise poolt- ja vastuargumentide autoriteedina arvan, et minul, buumipõlvkonna daamil, puudub see, millest rääkis Henry James oma «Daami portrees» kui «muutuvast meelelaadist».
Olenevalt su vaatepunktist olen olnud igavalt kujutlusvõimetu või laserina keskendunud oma karjäärivalikul, jäädes monogaamseks idee suhtes, mille sain neljandas klassis, kujundada oma tööd nagu kõige intrigeerivamal naisel palganimekirjas, kellele komistasin Upper Midwesti tundras, Daily Planeti Sheenal, Lois Lane’il.
Selle kangekaelse reporteri jälgedes hakkasin kirjutama kooli ajalehtedele. See viis suvedele The Forumis, minu kodulinna Fargo ajalehes Põhja-Dakotas. Kolledžis, pisargaasi, juuste sirgestamise ja vabadel hetkedel Wisconsin State Journalisse kaastööde tegemise vaheajal saatsin salaja kokkuvõtteid uudistesse ja moeajakirjadesse. Kolmanda ülikooliaasta kevadvaheajal kadusin salaja New York Citysse, kus sünnib enamik ajakirju, tööd otsima. Harper’s Bazaar pakkus mulle copywriter’i ametikohta. See oleks olnud vanglast vabanemise pääse, mis lubanuks mul mööda minna standardsest kõige madalama taseme tööst 1970. aastate Miranda Priestly pühendunud orjana, kuid ma muretsesin kolledži diplomi mitte saamise pärast, keeldusin pakkumisest ja naasin oma ülikooli, et kraadi kaitsta, kuigi ma ei läinud oma lõpupäevale. Keegi mu tuttavaist ei läinud. Me annetasime kollektiivselt mütsi ja mantli raha üliõpilaste kaitsefondile, vangipandud sõja vastu protesteerijate kaitseks.
Lõpetamise järel läksin suvereisile läbi Euroopa, tagasihoidlikule teekonnale, mida enamik buumipõlvkonnast läbi tegi. Reis, mida finantseerisin nelja eelmise suve jooksul säästetud töötasudest, lõppes NewYork Citys, kus läksin tööd otsima paari toimetusse. Üks ajakiri pakkus mulle tööd. Tasu oli vaid 90 dollarit nädalas, ja ei, ma polnud nagu koloniaalse Williamsburgi kirjutaja, vaid toimetaja abi kirjanduse alal ja otsekohe ka peen daam. Mu vanemad saatsid mulle sada dollarit, et mind esimese palgakõrgenduseni ülal pidada, ja pisut järele mõelnud, kolisin Manhattani, otsus, mis oli kerge, sest kord seal, ei vajanud ma autot. Mu vanemad muidugi ei hakanud mulle autot ostma.
Olles saanud kaks kuud hiljem kümnedollarilise palgakõrgenduse, ei küsnud ma enam emalt ega isalt finantsabi, sest minu aegadel kattis mu väike palgatšekk tegelikult ühiskondliku transpordi, «Chock Full of Nuts» sulatatud juustuga võileibu tööpäeva lõunaks ja P. J. Clarke’is nädalalõpu priiskamisi, juhuslikku taksot Broadway etendusele, kinosid, riideid, puhkuseid, renti, pudelit Mateusi ja suve Põhja-Dakotas, mida mu vanemad ei finantseerinud. Minuga koos elav mees sõitis taksot ja viis regulaarselt pagaritöökojast kooke kohale, nii et igal võimalikul ajal oli meie külmutuskapp täis hambaidmurdvaid tasuta saadud saiakesi, millal tahtsime.
Ma ei ekselnud kunagi kaugele oma kirjutamise/toimetamise/ajakirjanikutöö mugavustsoonist. Olen olnud koosseisuline, vabakutseline, vahel mõlemat, ja ma olen alati veennud ennast, et kõik, mida ma kirjutan ja toimetan, on surmani tähtis, et Maa ei käiks