Pärast filmikooli tundis Abe tõmmet Vermonti poole, kus ta õpetas breiktantsu, kuni tuli tagasi New Yorki, et müüa palvehelmeid, õpetada filmi keskkooliõpilastele ja kirjutada filmistsenaariumi. «Produtsendi sõbrad sundisid mind investorit otsima. Ja mu ego tõusis läbi katuse. Veetsin kaks aastat, püüdes raha saada, ise töötades uudistekanali kaameramehena ja madala eelarvega filmide režissöörina. Kuid majanduskriisi ajal ei soovi keegi investeerida sõltumatusse, tundmatu režissööriga filmi. Kui see idee kokku varises, polnud mul midagi.»
Mitte päriselt. Abe suundus Melbourne’i, et elada koos austraallanna Satyaga ja esitada hip hop-muusikat. Just siis võttis temaga ühendust Ananda Marga filmide tegemiseks. See viis Abe’i «igale poole,Taiwani, Indoneesiasse, Singapuri ja Haiitile – töötama organisatsiooniga, mida ma armastan, kuid see pani mu suhte Satyaga tõsiselt proovile. Me läksime lahku, ma sõitsin Indiasse, et mediteerida, mida ma tahan oma eluga teha, ja kui ma teda uuesti nägin, siis otsustasime abielluda.»
Järgmiseks, tänu sõbrale Tasmaanias, kolis Abe Los Angelesse, et suhelda ühe «Mu nõbuVinnie» produtsendiga. Aga kuigi Abe väidab, et ta «lõi kontakte ja film on midagi, mida ma armastan ja milles arvatakse, et ma hea olen,» pole see ta lõppeesmärk. See võiks olla mediteerimise õpetamine, «aidata inimestel väljendada nende varjatud oskusi. Tunnen, et olen valmis tagasi õppima minema, mis annaks mulle rohkem karjäärivõimalusi, nagu nõustamine, psühholoogia, mingi teraapia… ja ma tahaksin saada magistrikraadi Ida-Lääne psühholoogias San Francisco kõrgkoolis.»
Vahepeal elab ta LA-s, elatudes toimetamisest, kui ta naine, Austraalia õhujõudude aeronautikainsener, reisib Lõuna-Ameerikas, sest ta tahaks üle minna millelegi sotsiaalselt teadlikumale, ehk valitsusega mitte seotud olevale organisatsioonile.
«Ma vaatan elule nagu joogi,» selgitab Abe. «Inimesed peavad kogema teatud asju, et tunda end rahulolevana. Need kogemused tulevad igasugusel kujul ja moel. Me kõik teeme läbi paremaid ja halvemaid asju, ühe voolava liigutusega, mitte kunagi seisva veega tiigina. Igaüks on rännulugu, mõned sarnanevad rohkem kiirustavatele blogipostitustele kui lihvitud kirjandusele.
Noore jaoks on suurepärane, kui ta suudab avastada, kas otseses mõttes või ideedemaailmas, jäädes mõnevõrra mänguliseks, olles viibinud aastaid ninapidi käiakivi vastas,» ütleb Dina Heisler, hariduskonsultant ja Abe’i ema.
«Igas põlvkonnas on olnud inimesi, kes kas läksid merele või järgnesid Bob Dylani laulule ja tolmuse tee kutsele.» Paljude rändajate vanemate traditsiooni kohaselt on Dina veetnud kuus kuud Euroopas hääletades. «Sa vahetad radu, näed uusi asju.»
Kuid kui oled buumipõlvkonnast, on võimalik, et oled loobunud kõigest sellest aastaid tagasi ja saanud töö, vähemalt mõneks ajaks abikaasa, mõned lapsed, kodulaenu, või ehk kõik ülalnimetatud. «Loodetavasti on olemas punkt, kus sa jõuad küpsemale astmele, otsustad viimaks ja pühendud oma kirgedele,» ütleb Dina. «Abe astus üle selle lävepaku abielludes, kuid ta on ikka veel kõhklemas. Kui sa tüpiseerid: «Ma olen täiskasvanu,» on palju tunnuseid, mis sellele näitavad – asju, mis eeldavad stabiilsust. Need tunnused on tema juures vähem märgatavad. Ta on mõnevõrra triiviv, Peeter Paan.»
Dinat aitab usk oma pojasse. «Abe hoolib endast küllalt palju, et teha tervislikke valikuid, ja ta on leidnud viisi enda ülal pidamiseks. Ta kasutab mu krediitkaarti väga kokkuhoidlikult ja on alati mulle tagasi maksnud. Luftmensch’i kohta – ta kasutab armastavalt sõna, mida saaks tõlkida umbes nagu «ebapraktilist mõtisklevat inimest, kellel pole kindlat töökohta ega sissetulekut» – on tal väga praktiline, vastutustundlik külg. Kui Abe ütleb, et ta midagi teeb, siis ta teeb seda. Arvan, et ta proovib välja mõelda järgmisi samme, kuid see on raske. Vabakutselise elustiilil on suured miinused, sest ta on kogu aeg oma ressursse kulutanud.
Ma pole kunagi uskunud, et keegi saaks teist väga aidata, öeldes talle, mida teha,» jätkab Dina. «Ma ei saa suudelda haigetsaanud kohta ja valu ära võtta. Ma ei paku nõuandeid, kui minult otse ei küsita. Vanem olemine on peen tasakaalukunst – sul on palju mõjuvõimu, eriti kui tahad panna oma lapsi tegema vastupidiselt sellele, mis ütled. Me pole objektiivsed ja mõned meist tahavad tegutseda vaid selleks, et me tunneks, et meid ikka veel vajatakse. Vahel pead uurima omaenda motiive. Sageli võib olla kõige abistavam eemalduda.
Abe’il on oma prioriteedid selged – ta on kunstnik, idealist, unistaja, väga palju visionäär, kes näeb võimalusi. Tal on selge ka ta spirituaalsus ja roll, mida see ta elus mängib. Olen üllatunud, et jooga on nii oluline jõud, kuid sellel on olnud talle tervistav mõju – pärast seda, kui Abe jooga ja meditatsiooniga tegelema hakkas, nägin teda sellisena, nagu ma mäletasin teda enne teismeliseiga. Mulle meeldis, kelleks ta muutumas oli, ja olen selle mõttega rohkem leppinud, kuid spirituaalsuse asi pahandab väga mu eksabikaasat.»
Eksabikaasa nõustub selles temaga. Dina ja Sam läksid lahku, kui Abe oli üheteistkümnene. «Dina on Abe’i valikute suurem toetaja, väga sisse võetud Ananda Margast, ja mina ei mõista seda täielikult,» ütleb Abe’i isa. «Olen olnud skeptilisem Abe’i «paigalejäämise» suhtes kui tema ema.»
Abe’i isal võttis üheksa aastat, et 1972. aastal kolledž lõpetada, ja tal polnud korralikku tööd enne 25. eluaastat, kuid sellest hoolimata on Abe’i rännuaastad talle pahameeleallikaks. «Selles vanuses tegid paljud meist revolutsiooni ja meil polnud aega paigale jääda,» selgitab Sam. «See periood oli ka majanduslikult andestavam. Ma muretsen Abe’i pärast, kellel puudub püsiv sissetulek. Püüan mitte olla üleolev ega hinnanguid langetada. Enamasti kuulan ja küsin küsimusi, kuid ma olen kuri tervisekindustuse pärast, mida tal pole. Siin ma arvan, et ta on tõesti ohus.
Abe’i lähimas tutvusringkonnas on palju «otsijaid». Inimesed, kes lõpetasid kolledži 1990. aastatel, on rohkem karjäärile keskendunud ja kardavad kõrvale kalduda. Josh, meie poeg, kes on kuus aastat Abe’ist vanem, on läinud palju ennustatavamat teed õpetajaks ja on minu vaatepunkti suhtes avatud ja nõustuv.
Muretsen väga, just nagu kõik vanemad, oma lapse käekäigu pärast, kuid ma näen ka, kuidas mu poeg järgib meie kodus kehtestatud väärtusi,» ütleb Sam. «Me ei keskendunud kummagi poja puhul kunagi materiaalsetele püüdlustele. Vana radikaal minus tahab aplodeerida ja toetada, kuid räsitud realist närib küüsi ja loodab parimat… Huvitav, kuidas saavad traditsioonilisemate tagapõhjade ja isiklike valikutega vanemad hakkama lastega, kes valivad ebatraditsioonilisi teid?»
Nagu välja tuleb, umbes samamoodi. Donald R. Hoofard on föderaalne pearahakütt Jasperist Texases ja on kirjutanud oma vägitükkidest 30 aasta jooksul seadusesilmana seiklusromaane. Donil on kolm poega. Sean, ta keskmine poeg, on teinud karjääri armees, kolme reisiga Iraaki, ühega Afganistani ja veel ühega Bosniasse. «Kõik, mis ta teeb, on sõjas käimine,» ütleb Don. Ta noorim poeg, Donald Jr. – DJ – on end aga õhuväkke kirja pannud, kuigi Don ütleb: «Ta tahab koju tulla.» Kuid vanim poeg Charlie on San Antonios tsiviilisik, kes vahetab töökohti iga paari aasta järel, «mitte parema palga pärast, vaid lihtsalt selleks, et teha midagi muud».
«Ma ei tea, mis tal viga on,» kurdab Donald. «On raske vaadata oma last täiskasvanud mehena, kelle elu pole eriti midagi väärt, eriti kui su teistel lastel läheb hästi. Olen proovinud sellest lapsest aru saada nii kaua kui mäletan. Charlie tuli kord minuga kaasa tööasjus, riigist lahkunud meest otsima, kuid ta ei korranud seda enam. Ma tahan, et ta mõistaks, et ta peab midagi tegema, sest enne, kui ta arugi saab, on ta minuvanune, 57, ja muretseb pensioni pärast. Ja mitte ainult mina pole mures, vaid ta vennad ka. Kui sul on üks poeg eksinud, paistab see mõjutavat ka kõiki teisi.»
Inimesed… lahked ja kõvasti töötavad… «Täkkega kruusid,» nimetab ta neid…
«Nad rändavad karjadena. Siinai rannad… India ashramid, Prantsusmaa, Hispaania ja Negevi muusikafestivalid narkootikumide ja vabaarmastusega.»