Ta sõprade laste hulgast on umbes pooled kolledži lõpetanud ja leidnud vastutusrikkad tööd. «Sinna rühma kuulub mu vanim,» ütleb Karin. «28aastaselt on ta aastaid abielus olnud, tal on kodu ja edukas karjäär meelelahutustööstuses. Teine pool reisib, mängib rokkbändides, mis ei teeni raha, või tegeleb muul viisil ebatraditsiooniliste «vaheaja» tegevustega. Selle hulgas on mu keskmine poeg, 25aastane kinnisvaraagent, kes kavatseb põgeneda stagnantliku turu eest Costa Rica randadele – mitte minu raha eest, võin lisada. Ma pole vastu aasta või kahe vabaksvõtmisele, et end otsida, eeldusel, et see lõpeb enne vanema pensionileminekut.»
Kullapotid mõne vikerkaare lõpus
Cindy X pidas oma tütart Carriet triivimise õpikunäiteks.
Carrie kolledžijärgne eesmärk oli «minna Läände». «Mida tegema?» küsis Cindy. Carrie kehitas lihtsalt õlgu ja rändas seitse aastat, töötades AmeriCorpsis, siis tehes madalapalgalisi töid – baaridaam, lasteaiakasvataja abi, ajutine õpetaja väliõppeasutuses – Portlandis ja Denveris. «Üks ta boyfriend tahtis elada ilma elektrita, ilma abivahenditeta. Mu abikaasa ja mina ütlesime ikka, et kui see poiss leiab, mida ta teha tahab, on ta suurepärane, kuid teda ei huvitanud miski traditsiooniline. Samas on meie tütar mingis mõttes ka konventsionaalne. Carries valitseb vahel traditsioonilise vastu võitlev külg ja vahel see teine.
Selleks ajaks, kui Carrie oli 27, olin juukseid katkumas. Ta helistas ja oli õnnetu häälega, elades äärmuslikes tingimustes, sest ta sai miinimumpalka, otsides «seda õiget», mis ei ilmunud. Mu abikaasa, järjekindel optimist, rahustas mind kogu aeg. «Ta ei taha alatiseks vaeseks jääda,» ütles ta. Tal oli õigus. Kolmekümnendaks eluaastaks oli Carrie idas tagasi, et õppida muusikateraapiat ja saada magistrikraad sotsiaaltöös. Temast sai nõustaja ja ta kohtas toredat noormeest – inseneri. Praegu on ta abielus ja tal on ilus tütar.
«Carrie võib ikkagi olla igas asjas suurepärane,» ütleb Cindy. «Praegu on ta kõige õnnelikum ema, keda ma kunagi olen kohanud. Ma ei suuda uskuda tema kannatlikkust, arvan, et see tuleb sellest, et ta on vanem, 35. Kõigist oma kogemustest on ta enda kohta palju teada saanud. Ta rändas põhjusega, otsides midagi, mida ta ei leidnud. Nüüd ta on leidnud, vähemalt praeguseks. See pole lõplikult möödas.»
Kui 31aastane Jill poleks väga kannatanud oma õnnetus kogemuses isa alma mater’i, Johns Hopkinsiga, siis poleks ta kunagi õiguskooli astunud. «Muretsesin, kuidas rääkida oma isale, et tahan kooli pooleli jätta, kuid ta ütles: «Lahku sealt – ma ei taha, et oleksid õnnetu ja edutu.»»
«Mu tütar vihkas Johns Hopkinsit,» lisab ta ema Patricia. «Ta oli lõpetanud tugeva keskkooli kiitusega, nii et me teadsime, et ta pole rumal, kuid tal ei läinud hästi. Ta tuli mu juurde ja ütles: «Ma vihkan kolledžit. Tahan minna aastaks Iisraeli ja end leida. Alustan nelja kuuga kibutsis ja siis ehk lähen kooli.»Tal oli plaan ja ta reisis tuntud organisatsiooni kaudu, nii et ma ütlesin: «Lase käia.» Mu eksabikaasa nõustus. «Isa ütles, et ta soovib isegi maksta!» sõnas Jill. «Inimesed, mis teiega lahti on?» Minu vastus: «Me kasvasime kuuekümnendatel. Me usume tõesti, et on vaja vaba aastat enda leidmiseks.»
Jill elas Iisraelis võrdlemisi rahulikul ajal. Sellest hoolimata Patricia muretses. «Ühe nädalalõpu veetis ta paari sõbraga Negevis hotellis, piirkonnas, kus ma olin palju aastaid tagasi, kui seal olid vaid suured betoonehitised pommivarjenditeks. Helistasin talle, et olla kindel, kas kõik on korras. «Ma ei saa kaua rääkida, ema,» vastas Jill. «Ma ei taha oma massaažile hilineda.» Nii et ma sain teada kaht asja: Iisraelis on asjad muutunud ja Jill on endiseks jäänud. Tänasin Jumalat mõlema eest.»
Ühendriikidesse tagasi tulnud, töötas Jill lasteaias, mida juhatas ta ema, ja õhtuti õppis bakalaureusekraadi saamiseks, käies kolledžis, mis oli palju pügalaid toitumisahelas allpool kui see, kust ta oli alustanud. «Mu kokteilipidude statistika polnud enam nii hea, nagu see kunagi oli, kuid ma ei hoolinud sellest,» ütles ta. Seejärel läks Jill õiguskooli. «Olen tüütavalt loogiline ja õiguskool hilistes kahekümnendates tundus eneserahustusena, aga kui olin noorem, oleks see minu arust tundunud tööna. Kui ma alustasin, püüdsin väga kõvasti, lihtsalt vaatamiseks, mis välja tuleb. Ma pole seda kunagi varem teinud.»
Jill sai Law Review’sse sisse, lõpetas oma kursuse parima viie protsendi hulgas ja sai kaheksa tööpakkumist, kaasa arvatud üks Cravath Swain & Moore’ist, mis Wall St. Journali andmetel pakkus hiljuti täispartnerlust, keskmiselt 2720 000 dollarit aastas… Kui Jill helistas, et pakkumisest ära öelda, kogeles ta tööandja: «Mida? Me pole viis aastat värskelt ülikooli lõpetanule pakkumist teinud, ja te ütlete ei?» Jill võttis vastu koha soliidses, kuid vähem säravas firmas, tegeledes kartellidevastaste seaduste ja heategevusliku tööga puudustkannatavate naiste aitamiseks, mis sobis rohkem ta viimase kümne aasta otsingutega.
«Tunnen, et praegu on sotsiaalselt aktsepteeritav, et rännakuaeg elus kauem kestab,» ütleb ta. Ta isa, samuti advokaat, arvab teisiti: «Üks võtab aastaid vabaks ja lõpetab parimas advokaadifirmas, teine võtab aastaid vabaks ega leia kunagi tööd. Olen lihtsalt tänulik, et see nii läks. Kes teab, mis tulevik toob või miks?»
Vanemaid täiskasvanueelikute lõbusõidu kiiluvees aitab, kui nad mõtlevad nagu Reina Weiner Leesburgist,Virginias. Ta on kahe täiskasvanueeliku ema ja ka temal läks omal ajal aega keskendumiseks. Reinast, kes oli jõudnud olla meditsiiniõde, täiskohaga ema, meditsiinitekstide transkribeerija, keskeas kolledži lõpetanu, ravimifirma müügiesindaja ja õpetaja, sai 42aastaselt motivatsioonikõnede pidaja naiste mõjuvõimu suurendamise teemadel. «Olen alati arvanud, et minu roll on panna oma lapsi endasse uskuma ja toetada nende teekonda, isegi kui selles on pöörak või kaks,» ütleb ta. «Näen paljusid inimesi neljakümnendates ja viiekümnendates, kes tunduvad kinni olevat oma karjääris, mis neile rõõmu ei paku. On raske otse kolledžist tulnuna teada, mida sa teha tahad.
Arvasime abikaasaga, et meie pojast Danielist saab muusikaõpetaja, aga kui ta oli teise kursuse üliõpilane, toetasime tema otsust lahkuda kolledžist ja ühineda off-Broadway rändtrupiga, kuhu ta jäi 12 aastaks. Siis läks ta tagasi kooli, et temast saaks kondiiter. Ta sai võimaluse töötada sel alal, kuid otsustas mitte sellega edasi minna. Nüüd on Daniel 32 ja muusik. Ta rada üha muutub. Kuid ta ütleb mulle, et ta järgib oma annet, ja arvan, et see loeb palju.»
Ta tütrest Laurast, 34, sai San Diego loomaaias talitaja. See ei paista erilise töökohana, arvestades, et Laura õppis kolledžis zooloogiat ja bioloogiat. Kuid kõigepealt käis Laura Los Angeleses näiteringides ja töötas pangas. Isegi praegu teeb ta lisatööd käemodellina ja professionaalse hularõngatantsijana.
«Kõik vanemad muretsevad oma laste pärast,» ütleb Reina. «See on peaaegu bioloogiline, see soov kohal olla. Just seda armastavad vanemad teevadki. Aga kui su laps on tark ja võimekas, siis pead uskuma, et väikesed raskused muudavad teda tugevamaks. Näen vanemaid iga pisiasja pärast appi tormamas, maksmas täisealise lapse 20000-dollarilisi krediitkaardiarveid. Kuidas sa siis muutud vastutustundlikuks, kui keegi ei oota, et sa oleksid vastutustundlik?»
4. peatükk
«Ema, ma olen kodus»
«Kas kogu see tühja pesa asi oligi nii halb? Kas oli nii halb, kui artistliku temperamendiga tütart polnud enam iga päev elutoas end tühjaks valamas…?
Kui lapsed lahkusid, tundsin ehtsat rahuldust, nagu ikka siis, kui olete väljakutsuva, kuid väärilise tööga hakkama saanud. Kohandusime sellega, et lapsi polnud kodus, ja – avalik ülestunnistus – see polnud raske.
Muidugi tundsime Robiga puudust kodusest õhtusöökide rituaalist, kiirustavast, sest poistel oli ees viis tundi kodutöid. Meenutasime hellusega, kuidas voltisime kokku kuivatisooje T-särke, möödunud rokk-kontsertide mälestusesemeid. Me tuletasime pisarsilmi meelde ühesilbilisi ühmatusi vastuseks küsimusele: «Kuidas sul päev läks?»,