Looderdades täiskasvanuks. Tähelepanekuid mitte-nii-väga-tühjast pesast. Sally Koslow

Street’ist»4.Tema viis aastat noorem vend Rory oli parajasti poolel teel läbi kolledži. Oli möödunud aastaid sellest, kui olime Robiga nautinud Jedi seltskonda, ja me ootasime väga tema kodusviibimist, mis meie arust pidi kestma kuu või kaks – kõige rohkem kolm. Olime kuulnud, et Jedist oli saanud osav kokk, ja me võisime peaaegu huuli lakkuda, kujutledes hõrgutavaid eineid, millele lisanduksid lähendavad vestlused meie teravmeelse noore täiskasvanueelikuga. Kuna ta oli juba ka seaduslikult joomisealine, võiksime isegi lõunasöögi juurde veini serveerida. Pidu käima, perekond!

      Kui meie DJ-na töötav, kontserte korraldav, inglise keelt põhiainena õppiv poeg kavatses pärast lõpetamist läänerannikule kolida, kus teda ootas tasuline praktikakoht väikeses plaaditööstuses, esitas ta seda kui vääramatut tõsiasja. Märkasime Robiga, et Jedi seekordne fatwa5 sarnanes väga sellega, mis ta kümme aastat tagasi ütles.

      Kui ta oli 16, kuulsime jutte tema tüdrukust. «Jagan seda informatsiooni, kui seda on vaja teada. Ja sul pole vaja teada,» teatas Jed meile, kehtestades omaenda isikliku andmekaitseseaduse. Ta ei küsinud kunagi meie arvamust põhiaine valikul («Miks peaksin küsima seda teie käest, kui on nii palju kvalifitseeritud inimesi, kes aitavad mul seda otsust teha?») ega tahtnud, et me teaks ta hindeid. «Need pole teie omad, need on minu omad,» märkis ta. Vanemad võivad õppemaksu makstes pankrotti minna, kuid hinded on üliõpilase ja ainult üliõpilase omad, teatas Jed. Ja kolledž nõustus!

      Lahe ääres üüris Jed Uncle Craigslisti abil korteri, leidis sõpru ja laenutas mööblit. Tal polnud autot ja ta ei palunud meil seda osta, vaid ta sõitis ühiskondliku transpordiga, mille eest suur tänu. Praktikakoht muutus täiskohaga tööks, kus ta avastas bände ja tegi nendega lepinguid.

      Ta sai hakkama oma palgaga, mis tõusis koos tema ülesannete hulgaga. Mitte kordagi ei nõudnud meie laps vanematelt rahaülekandeid. Olime Robiga uhked. Me kasvatasime küpse, võimeka mehe, ütlesime ja lõime plaksu.

      Kahe aasta pärast oli ta valmis itta tagasi tulema. San Francisco sära on tuhmumas, selgitas ta. Plaaditööstus, kus ta töötas, otsustas kuulda võtta Jedi ettepanekut, tekitades New York Citysse Jedi juhitava harukontori.

      Kui 2001. aasta suvi lõppes, saabusid Jed ja ta 34 kasti vinüülplaatidega ta vanasse magamistuppa perekonna korteris, kus ta hakkas kavandama, kuidas alustada firma idapoolse harukontoriga.

      Seitse päeva hiljem lendasid kaks lennukit Maailma Kaubanduskeskuse tornidesse. Sel hommikul vahtisid ema ja poeg uskumatult nagu ülejäänud Ameerikagi lahti laotuvaid ülevaateid, igaüks kujuteldamatum kui eelmine. Mõned tunnid hiljem saabus Rob ja meie teised kallid inimesed olid samuti ohutult kodus. Õhtuks jõudsid üks Jedi kolledžisõpru ja ta vanem õde, kelle Manhattani lõunaosa korter oli nüüd elamiskõlbmatu, meie koju, kus nad magasid paar nädalat diivanitel. Järgmisel kuul loobus Jedi tööandja, nagu nii paljud teisedki, Manhattani harukontori ideest. Jed saadeti koondamistasuta minema. See oli ju siiski alles tegevuse algus.

      Meie poeg võttis seda tagasilööki kergelt. New York Citys tundsime kõik pärast 9. septembrit, nagu võtaksime mingit uut psühhotroopset narkootikumi, millega me pole veel kohanenud. Kõik paistsid uneskõndivat läbi õudusfilmi. Kahekümne viie aastase mehe töökaotus, eriti kui tal on vanemad, kelle juures elada, ja iganädalane töötutšekk, oli kaugel traagikast. Me tunnetasime, et Jed oli samuti kergendatud, et talt langes koorem välja mõelda, kuidas plaaditööstuse harukontorit luua, kuigi ta polnud kunagi laiskvorst olnud. Ta oli töötanud igal suvel kolledžiaastate vahepeal, igal kõrgkooliaastal osalise tööajaga; ja erinevalt paljudest teistest tema väikese Uus-Inglismaa vabade kunstide kolledži üliõpilastest, polnud võtnud reisimis-aastat või semestrit välismaal, töötades lõpukursuse jooksul ühiselamuvalvurina. Ta polnud mingil juhul saamatu, ainult puhkust igatsev laps. Täiesti mõistlik, mõtlesime ta isaga.

      Paari nädala pärast hakkas siiski meie vanema-lapse suhtes kajastuma keskkooli viimase klassi gaasivaludes toon, väheste perekondade parim aeg. Tundsime abikaasaga, et ei suuda suid kinni hoida. Kas oled oma CV-d täiendanud? Internetti vaadanud? Töövestlused paika pannud? Helistanud X-ile ja Y-le? Kuidas oleks Z-ga – ja A, B ja C-ga, neetud, eriti C-ga? Netis surfanud, netis surfanud, netis surfanud? Hinnaline tervisekindlustus, mida me nõudsime, et ta leiaks. (See oli enne seda aega, mil vanemad võisid selle soovi korral ise ära maksta, riiklik tunnistus, et keegi kõvasti üle kahekümne aasta vanune pole täiskasvanu.) Kui sa juba siin oled, kas sa, palun, ei saaks köögi toruummistusega tegeleda? Oma voodi ära teha? Pesu pesta? Vähemalt koeraga jalutama minna?