Naomi Siegel oskab oma ema rahustada. «Mul on sclerosis multiplex,» selgitab Arlene, «ja päevadel, mil end väga kehvasti tunnen, räägib ta minuga reiki abil,» see on jaapani tehnika stressi vähendamiseks ja lõõgastuseks, mis soodustab paranemist. «Mõne hetke pärast hakkab mul parem. Tunnen pidevalt Naomi ees aukartust. Olen tõenäoliselt oma tütre suurim fänn, kuigi ma ei tea, kas olen talle kunagi seda ütelnud.»
Mida mõned võivad nimetada oma õnne otsimiseks, näeb Naomi, 26, nagu kingitusi universumilt – tema jaoks on selleks majanduslik kindlustatus alates Wisconsini ülikooli lõpetamisest. «Nädal enne lõpetamist ma isegi ei teadnud, mida ma sel suvel teen, nii et otsustasin jääda Madisoni ümbruskonda,» kus ta töötas koolijärgse programmiga, õppis reikit ja süüvis spirituaalsesse kogukonda ülikoolist väljaspool. «Siis kasutas mu perekond lennumiile ja ostis mulle pileti Taiwani, kus elab mu vend.» Sellest ajast alates on ta olnud liikumises.
Nagu Abe Heisleril, toitis Naomi südikat rännukirge kas vanamoodne nutikus või New Age’i tundlikkus – vali, nagu soovid. Töötades Asheville’is, Põhja-Carolinas, puuetega inimeste tugipetsialistina, võitles ta välja täistoetuse programmile Iisraelis ja Indias. Seda asjaolu peab Naomi lihtsalt maagiliseks. Maagiat, ta tunnistab, on tema elus nii palju, et ta on hakanud eirama suurt osa loogikast, mida ta õppis põhiainena. «Ma tegin läbi suure muutuse, avanesin maailma külluslikkusele. Tundsin vaimset tõmmet minna Iisraeli mõni kuu tagasi, kui olin Minnesotas muusikafestivalil ja hakkasin oma sõpradega katsetama üht fenomeni.» See oli tema versioon «küsi ja sulle antakse» kohta. «Meie teele hakkasid sattuma tasuta asjad – festivalipiletid, eined ja muud. Tundsin end tõesti inspireeritult. Mu sõber küsis: «Miks sa ei osta piletit Iisraeli?» Hakkasin seemneid külvama, saatma kirju organisatsioonidele, mis otsisid töötajaid. Nädal hiljem pakuti mulle stipendiumi ja eluasemekulude hüvitamist.»
Iisraelis veetis Naomi viis kuud, pakkudes reikit trauma tugikeskuses. Seejärel hakkas ta Hyderavadis, linnas India lõuna-keskosas, koolitama õpetajaid ja keskkonnakunsti huvilisi. Nädalalõppudel külastas ta kaugeid külasid, otsides paiku, kuhu jääda, ja inimesi, kellega suhelda, Couchsurfing.com’i kaudu.
Kas soovite Kasahstani rändama minna? Logige leheküljele ja vaadake, kas üks neist, ütleme, 600-st madratsist, sohvast ja õhkmadratsist võib ehk olla sulle kättesaadav. Igal aastal saavad sellest märkimisväärsest teenusest abi rohkem kui kaks miljonit eluasemeotsijat, enamik neist kahekümnendais ja kolmekümnendais, peaaegu 8000 linnast 241 riigis.
Pärast üheksakuulist reisi oli Naomi valmis Ühendriikidesse naasma. Ta külastas oma perekonda Michiganis, teenis pisut raha ja sõitis autoga, mille ta oli saanud keskkooli lõpukingiks, põhja poole, Renosse Nevadas. Siin võttis ta osa Burning Man’i kunstifestivalist, Woodstocki-laadsest etendusest, mida iseloomustavad skulptuurid kõrbes ja telkides, ning jurtades ja haagiselamutes elavad täiskasvanueelikud. Järgmiseks sõitis ta koos oma nomaadidest, hipidest ja vabadest hingedest koosneva sõpruskonnaga Berkeleysse ja Humboldti maakonda Californias, kus Naomi töötas farmis.
Järgnes Havai, kus Naomi sai 26. Sellest alates elab ta Bellinghamis,Washingtonis, kuhu ta saabus vaid 200 dollariga. Ta pani kuulutuse kohalikku toidupoodi, pakkudes tööd majutuse eest, ja kaks päeva hiljem leidis elupaiga. Pärast mõningaid aadressivahetusi leidis ta elukoha sõpradega jagatud kuue magamistoaga maja keldris. Seejärel järgnesid mõned imetlusväärsed osalise tööajaga töökohad – autismiga naise eest hoolitsemine, beebi ja pisipõnni hoidmine, aitamine tervisekeskust käigus hoida ja vähivastase võitluse keskuse jaoks programmide loomine.
«Ärkan iga päev üles ja küsin: kuidas võiks minust kasu olla? Ja leian sageli, et mind juhitakse erinevaid rolle täitma. Ma ei tee pikaajalisi plaane, vaid luban asjadel lahti rulluda ja usun, et mind alati varustatakse. Ikka ja jälle on see piiranguteta tõeks osutunud. Mu elu tundub väga täielikuna ja ma näen end sel viisil elamas kogu ettenähtava tuleviku. Raha säästmine? Ei. Mul on usku, et raha on alati olemas.» Ka tervisekindlustus, tänu ta vanemate heldekäelisusele.
«Arvan, et minu põlvkond on mu vanemate omast julgem, tunneme end ohutumalt ja kindlamalt, seega ka vapramalt. Igal pool, kuhu lähen, leian kellegi samasuguse maailmanägemisega, kelle eest hoolitsetakse.»
Ta vanemad, väidab ta, on uhked tema erinevatele kogukondadele tehtud annetuste üle. «Ma pole kunagi neilt palju küsinud ja nad tõenäoliselt teadsid, et ma ei kuulaks, kui nad mulle nõu annaksid.»
Arlene Siegel peab oma tütart erakordselt iseseisvaks. Siiski ei meeldi talle Naomi kalduvus halvustada omavanuseid inimesi, kes on elanud tavalisi elusid – keskkoolisõpru näiteks, kes on jäänud Grand Rapidsi, abiellunud, saanud lapsi ja ja töötanud juba aastaid samal töökohal. «Pean Naomile meelde tuletama, et igaüks teeb oma valikuid ise,» ütleb Arlene. Tõsisem mure on ta tütre ohutus. «Kui ta hakkas tegelema selle majutus- ja rännuäriga, siis kartsin, et ta on nii usaldav ja satub ohtu, kuigi, üle õla sülitades, seda pole juhtunud.
Loodan, et mingil ajal on tal stabiilsem elu,» tunnistab Arlene, siis loobub fantaseerimisest. «Ma ei usu, et ta on sedasorti inimene. Naomi läheb, kuhu süda kutsub, ja sageli inimesed järgnevad talle. Ta on innustav isiksus ja tal on sõpru terves maailmas. See on huvitav, kuidas need mustlased üksteist üles leiavad.»
Põlvkondadevaheline lõhe
Enamik buumipõlvkonna vanemaid mõistavad, et täiskasvanueelikute kallal näägutamine ja neile vanemate reeglite peale sundimine oleks umbes sama hea kui käskida neil mängida Monopoli Reis-Ümber-Maailma laual. Kuid nad soovivad sageli, et nende laste elud oleksid teistsugused – see tähendab, rohkem nagu neil endil.
«Kui su lapsed saavad vanemaks, on normaalne, et sul on teatud ootused ja soovid, nagu omada lapselapsi või näha oma tütart altari ette astumas,» ütleb Elizabeth Lombardo, filosoofiadoktor, psühholoog Pittsburghist ja «A Happy You: Your Ultimate Prescription for Happiness» autor. «Arusaam, et seda sinu eluajal kunagi ei juhtu, võib vanematele palju stressi tekitada, vahel lõppedes «sa pead» seeriaga – lastele ütlemisega, et nad peavad tegema midagi teistmoodi ja paremini. Vanematel on sageli väga mustvalge arvamus, mis on hea ja halb, ja nad pettuvad, kui lapsed nende nõudmistele ei vasta, just nagu vanemad mõistavad kohut enda üle, arvates, et nad peaksid olema paremad vanemad. Nad tegelevad palju ennustamisega, nähes tulevikku negatiivselt, uskudes, et nende lapsed kunagi ei muutu, et nad tulevad oma rännakuilt koju rahatuna ja vanemad peavad nad välja lunastama. Näen seda eriti patsientide juures, kes on rikkamad, kelle lapsed ei pidanud üles kasvades töötama ja kes on harjunud vanemate raha kulutama.»
«Olen alati tsiteerinud oma pojale Konfutsiust: «Vali töö, mida armastad, ja sa ei pea oma elus päevagi töötama,»» ütleb Bill X, väljapaistev diktor, kelle poeg Tom pole veel seda tarkust järgima hakanud. «Ta tegi kolledži läbi õnnetuna, tal oli halb õnn toakaaslastega, viletsad isiklikud suhted ja tal võttis lõpetamine aega viis aastat. Ta põhiaineks oli Hiina ja Aasia filosoofia, kuid ta ei taha oma hiina keelt kasutada, sest ta ei kiida Hiinat heaks. Ma kuulen palju selliseid asju nagu: «Ma ei taha teha seda,» ja «Ma ei taha teha teist.»»
Bill ütleb, nagu mõtleb. «Olen väsinud kõige eest maksmast.» Tom elab korteris, mille omanikuks on sugulane, nii et ta ei maksa üüri, ja Bill ning tema eksnaine on oma poega toetanud, kui too võtab ajutisi töid – müügimees, turvamees, hankija. «Olen küsinud: «Mis siin toimub? Kus on su ülim soov elatist teenida?» Arvan, et tal on hirm kohutavale tööle sattuda, kuid ta peaks sellest üle saama, ükskõik missugune see töö siis oleks.
Tunnetan, et midagi on valesti. Teised Tomi tuttavad ütlevad: «Tal läheb hästi,» kuid isad muretsevad rohkem kui teised. Võibolla suudab ta end kokku võtta, võib-olla mitte.»
«Päeval, mil mu dekaan andis