Enamik meist valis tee, enne kui jõudsime liiga hilistesse kahekümnendatesse, ega ekselnud kaugemale kui kesklinnast äärelinna või ühelt töölt teisele ühe või kahe elukutse piires.
Paistab igavana, ütlete, nagu Golfi hoovuse lõputu ringikäik? Enamik minu põlvkonnast, keda tunnen, ei pea oma elusid igavaiks. Hei, vaata vaid meie lahutusprotsenti! Meie ortopeedilisi vigastusi! Meie murest tekkinud mäluauke! Parandamatut häda, mida oleme teinud atmosfäärile ja meie riigi infrastruktuurile! Tormi ja tungi, mida tekitavad meie lapsed!
Igatahes, valikud. Olen märganud, et liiga palju valikuid viib lumepimeduseni. See pole vaid Mamma Sally tarkus: uurimused kinnitavad, et on olemas segadusseajav surve, mida toovad kaasa liiga paljud valikud. Selle asemel, et inimesed tunneksid end rohkem rahul olevat, võib suur hulk valikuid neid halvata, viies otsustusvõimetuse ja halbade otsusteni. Näiliselt piiramatud võimalused paralüseerivad meid, dilemma, millest sotsiaalpsühholoog Sheena Iyengar, filosoofiadoktor Columbia Ülikooli äri-õppetoolist räägib oma «The Art of Choosing’us» kui valikuparadoksist. Ühes katses tõestas dr Iyengar, kuidas ostjad, kelle valikuvõimalus oli suurem, olid õnnetumad oma ostu üle kui need, kelle võimalused olid piiratumad. «Seistes toidupoes vastamisi kahe tosina erineva moosiga, näiteks, või hulga investeerimisvõimalustega pensionikindlustuses, valivad inimesed sageli minemakõndimise, selle asemel et näha vaeva mõistliku valiku tegemisega,» väidab Gretchen Rubin oma bestselleris «The Happiness Project».
Paljud täiskasvanueelikud leiavad end lõpetamisel ummikus olevat, tundes, et nende elud kubisevad valikutest, kui neil on käes bakalaureuse kraad. Nad kuulevad oma vanemate hääli endale head teed soovimas. Leia oma kirg! Raha järgneb sellele! Sa võid saada, kelleks iganes tahad! Selleks ajaks, kui diplomi tint kuivab, hakkavad paljud äsjalõpetanud arvama, et elu on üks lõputu menüü sõpradele, ja tegutsevad, nagu mängiks trendikat lauamängu «Katani asustajad», mis pakub palju teid võidule.
Kahtlemata, mõned lõpetajad saavad bakalaureuse kraadi ja suunduvad otse arstiks õppima või Wall Streetile või Teach for America’sse. Kuid bravuuriga, mis hämmastab paljusid nende vanemaid, ei tee paljud täiskasvanueelikud ilmselget ja muutuvad selle asemel omaenda tõsielusarjade staarideks. Nad valivad suuna, teevad täispöörde, keeravad häälestusnuppu, pööravad kolmkümmend kolm kraadi, võidavad kõik-kulud-makstud pileti Bangladeshi, alustavad romaani, elavad sillutamata teedeta, torustikuta või elektrita, kuid suurepärase mobiilileviga külas, teatavad oma järgmisest käigust kõigile Facebookis, õpivad teaduslikku lähenemist juhtimisele, lendavad Ekvatoriaal-Guineasse, alustavad uuesti Kalamazoos, käivad ida spiritualismi kursustel, mille nime nende vanemad ei suuda meelde jätta ega hääldada, lähevad tööle, lahkuvad, jätavad romaani pooleli ja alustavad näidendit, teevad pausi, et mängida veel mänge, leida šamaani, põletada peaaegu lõpetatud näidendit, minna õiguskooli, kus õppemaks on kerkinud neli korda kiiremini kui kolledži tõusvad hinnad, võtta suuri õppelaene, langeda koolist välja, saada šamaaniks, müüa oma auto ja täita üüripind oma väärtusliku varaga. Ainult siis lendavad nad «teise tähe poole paremal ja otse edasi kuni hommikuni».2 Namaste.
«Me elame paremini kui kuningad,» väidab Ari Siegel, äsja Michigani ülikooli lõpetanu. See tähendab, oletades, et sul on pisut tagasihoidlikku jootraha käepärast. «Sa võid panna online kinni lennu igale poole maailmas ja olla seal järgmisel päeval. Sa võid ka tegutseda antropoloogina, näha asju paljudest erinevatest vaatenurkadest, elades läbi romaani «Ja päike tõuseb». Reisimine on pääsemine… kuigi,» lisab ta, kui on hinge tõmmanud, «tohutud valikuvõimalused võivad luua isiku, kellel pole eriti omaenda identiteeti.»
Pildialbumi tekitamine
«Need sõbrad, kes mul olid kolledžis… kibuts siin, lambafarm Uus-Meremaal seal. Nad on kogunud igasuguseid elukogemusi ja on nüüd kogemuste narkomaanid – professionaalsed ekskursandid. Sama teen ka mina – korjan kogemusi, rahvusvahelisi. Umbes nii, et koristan Sitsiilias viinamarju.»
Asi läheb sageli nii, et oma vanemate (kes on samas ka kadedad) õnnistusel kulutavad täiskasvanueelikud, kes ei taha kohe kasutada oma bakalaureusekraadi karjääri alustamiseks või uue kraadi saavutamiseks, suure hulga oma energiast reisides, tasuta praktikas ja uurimistöödes. Pikemad plaanid on nannipunnidele. Kiiremini kui suudad öelda: «Kohtume Mumbais,» hakkavad rännuaastad muutuma rännueludeks.
«Mälestused jäävad reisimisest, mitte kontoritööst,» filosofeerib Claire Leavitt, pikk ja sale Brooklynis sündinud üliõpilane
Pariisis. «See on kõik kogemuste omandamiseks. Sa tahad tekitada oma isiklikku pildialbumit ja suuta rääkida sellest, mida oled õppinud.
Mu vanemad ei sundinud mind kunagi tegema midagi praktilist,» märgib Claire. «Nad uskusid, et kolledž on mõistuse arendamiseks. Kõik tagasilöögid, mis ma oma valikute kohta sain, tulid sõpradelt, kes õppisid, ütleme, inseneriks ja küsisid, miks ma ei püüa omandada midagi, mis mulle tööd annaks.» Ta veetis oma esimese semestri seenioriaastal Hanois, populaarne valik. Pärast Big Teni Ülikooli lõpetamist läks Claire paariks kuuks Euroopasse ja siis sai tööd Washington DC-s, kongressi istungite materjalide salvestamisel. Peatselt kolis ta Uus-Meremaale, veel üks nimekirja populaarseid kohti. «Mõtlesin, et kui ma praegu seda ei tee, siis millal? Mul oli kohutav rännulust peal.
Jälle olid mu vanemad palju toetavamad kui sõbrad,» ütleb Claire. Ta naasis Washingtoni ja sai veel ühe töö Kapitooliumis. «Vihkasin iga minutit sellest ja samal ajal armusin mehesse, kes murdis mu südame; olin kaheteistkümnekordne klišee.» See viis otsuseni registreeruda Ameerika Ülikoolis Pariisis inglisekeelsetele magistrikursustele rahvusvahelistes suhetes ja poliitikas.
Claire loodab saada filosoofiadoktori kraadi sel alal ja töötada uurimisinstituudis, teenides oma palka lugedes ja kirjutades. «Parim osa mu elust on nüüd akadeemiline. Kuid paljud mu sõbrad Pariisis – enamjaolt ameeriklased – on vähem motiveeritud, tõesti kadunud. Nad näevad kõrgkooli kui kreemi koogil, mitte kooki, mis aitaks neil saada, kuhu nad minna soovivad.»
Ta teab oma eeliseid, millest üks paremaid on Prantsusmaa sotsiaalkindlustus. «Valitsus katab isegi arsti kirjutatud päikeseprillid!» See ja sõber Ameerikast, kellega ta rändas Kreekasse, Madalmaadesse, Šveitsi ja Aafrikasse – «tõeliselt vahvad reisid, mida ma ei saanud endale lubada». Kuigi ta armsam on 22 aastat Claire’ist vanem, peab Claire meest tõeliseks lapseks. «Ta käitub nagu 30. Ma tahan öelda: «Sa oled oma elust juba suurema osa ära elanud.» Kuid ta arvab, et tal on aega terve maailm,» ja Claire kordab mõni hetk hiljem seda fraasi enda iseloomustamiseks. «Ma tunnen end igavesti 22 olevat, kuigi ma ei taha lõpetada 41-selt Lori Gottliebi olukorras,» ja ta tsiteerib tolle autori raamatut «Marry Him: The Case for Settling for Mr. Good Enough», mis on külvanud hirmu paljude täiskasvanueelikuist naiste südamesse. «Ma kindlasti ei taha lapsi, enne kui olen 35.»
«Olen öelnud Claire’ile, et äkki ta lihtsalt tahab kohanduda selle vanusega, eriti kuna ta mees on 50,» ütleb ta ema Lorraine Glennon. «Kuid ma ei tunneta, et Claire’i põlvkond sooviks mingit mentorlust – või vajaks seda. Siin on koht, kus nende kõrgendatud enesehinnang vajalikuks osutub.»
Paljude rändavate täiskasvanueelikute selja taga on vanem või kaks, kellel poleks tõenäoliselt midagi selle vastu, et nagu seebiseriaalis oma lapsega kohad vahetada. Ja miks mitte, kui meie lastel on meiega võrreldes ägedamad kraadid, paremad rõivad, autod, puhkused ja elektroonika, märkimisväärsem finantsabi ja häälekam vanemate nõukogu? «Olen alati öelnud, et mu lapsed elavad teistsuguse klassi elu kui mina,» naljatab Lorraine. Teatud viisil küll.
«Mu lapsepõlv möödus Illinoisis 1600 elanikuga väikelinnas, mitte halvas paigas, kuigi see praegu paistab amfetamiinilinnana.» Ta abikaasa Roy oli