Tipsu pöördus ja kargas Marieli nägemisulatusest välja. Tuhmide tümpsude järgi võis arvata, et ta asus ootamatust löögist toibunud olendit jälitama. Plasmakahuri töövõime oli taastunud, sest laengute sirina saatel tekkis õhku taas osooni. Naine sundis end pöörama ja nägi, kuidas Tipsu sihtmärk naabruses seisva kahekorruselise akendeta laohoone katuse serva taha kadus. Ja läinud ta oligi.
Taas vaikus, kui välja arvata valgustite tasane pirin ja kaugusest kostev ühtlane kohin, mida tekitasid tõenäoliselt linna õhuvahetussüsteemid.
Meeleheitest kisendav teadvus sai lõpuks õnnetardumusest võitu ja Mariel ajas end vaevaliselt istukile. Adrenaliini tõttu ta keha värises, kuid arusaamatu naudingutunne hakkas tasapisi hajuma. Mariel oli kuulnud küll Spesi linnade allilma urgastes sünteesitud mõnuainetest, mis aktiveerisid organismis jõuliselt virgatsainete sünteesi, kuid nii tugevat efekti polnud keegi inimeste puhul täheldanud. See pidi olema olendi tegu.
Mariel kirus omaette mõtlematut kiivri avamist – asunduses veedetud jõudeaastad muutsid ta lohakaks. Kohtumine psüühikat mõjutava tundmatu eluvormiga oli siiski pehmelt öeldes ootamatu. Ilma Ellie ja vajalike seadmeteta polnud võimalik ka õhukoostise molekulaarset analüüsi vajalikul tasemel läbi viia, kuigi laevast väljudes oli kõik normis olnud. Samas, mis sellest teadmisest kasu on, kui end kaitsta pole võimalik, sest kukkumise käigus sai kergskafandri kiivri isolatsioon viga. Mida see olend siin üldse teeb?
Valutavad jäsemed ja muljuda saanud kere andsid end korralikult tunda. Alles nüüd suutis ta vöölt püstoli haarata. Käepideme pigistamine andis juurde enesekindlust, kainestas olekut.
Marielil oli hetk aega ringi vaadata. Nad asusid avara väljaku serval, mille seinte küljes paistsid erinevatel tasanditel eendid. Tänav, mille alguses nad seisid, viis otse platsi keskel paikneva tohutu maast laeni ulatuva samba juurde. Eendid ühendusid sellega kiirtena kulgevate ühendustunnelite kaudu, samba tippu kinnitatud eredad valgustid tekitasid optilise illusiooni, nagu tõuseks see pimestavasse tähte. Tundus, et nad olid jõudnud lõpuks linna keskmesse transpordisüsteemi juurde. Tänavat ääristasid mõned kaubahõljukid, metallist barjäärid eraldasid jalakäijate kõnniribasid, kohati esines isegi puusarnaseid taimi, mis meenutasid Spesil kasvavaid palme, kuid mille lehtede värv oli tumelilla tooniga. Võis arvata, et istikud olid välja valitud planeedi rannikuäärse taimkatte hulgast. Mariel pidi tõdema, et väikene rohelus muutis külma terasväljaku veidi soojemaks, kuid inimeste puudumine jahutas mõtetest igasuguse temperatuuri.
Kostis kolinat. Kaks drooni lükkasid deformeerunud kaaslase pealt ja ajasid end aeglaselt püsti. Põrutuse tõttu väljalülitunud süsteemid näisid taas töökorras olevat, kui nad närviliste peanõksatustega ümbrust seirasid.
«Ellie, oled kuuldel?» küsis Mariel vaiksel häälel end samuti Tipsu najale püsti ajades. Tekkis kerge peapööritus, kuid ta suutis tasakaalu säilitades jalule jääda. Nii sügavat emotsionaalset pohmelli polnud Mariel eales tundnud, sest tal oli tükk tegemist, et rõhuvale ahastusele mitte järele anda.
Põgus pilk randmeekraanile andis teada, et side droonidega oli kadunud. Linna kaart püsis muutumatu ning ühtegi liikumist ei registreeritud. Ka tema kaks tegutsemisvõimelist valvurit puudusid ekraanilt. Tõenäoliselt oli saadud obadus nende tundlikke sidesüsteeme kahjustanud. Kuid teiste droonide olukord oli murettekitav. «Oleme vist liiga kaugele liikunud,» lausus Mariel eikellelegi. «Peame ühenduse kiiresti taastama.»
Vahepeal oli Tipsu droonid viipekeele abil liikvele saatnud, et lähimad nurgatagused üle kontrollida. Ettevaatlikult sammudes nägid robotid veidi koomilised välja. Järelevalve oli neisse alalhoiuinstinkti programmeerinud, aga selline pilt oli Marieli jaoks uudne. Ta justkui ootas, et kusagilt hüppab välja mõni koomik, kes neile jalaga tagant äsaks. Naljast oli asi siiski kaugel. Ta noogutas nõusolevalt Tipsu poole ja viimane astus naisest eemale, et seejärel hoone katusele ronida. Mariel jälgis randmeekraanilt pilti, mida Astuja kaamerad edastasid. Üle katuseserva piiludes ei hakanud midagi kahtlast silma. Tipsu venitas end püsti. Ümberkaudsete hoonete katused ulatusid igasse suunda, mida hakkisid siin-seal ristuvad tänavad. Olendit ei paistnud ja kuigi selles rägastikus polnud just raske end peita, andis järjest taanduv õnnetunne märku, et ta oli läinud.
Tipsu naasis mütsuga Marieli kõrvale. Naine kutsus ka droonid tagasi ja mõtles, mida teha. Transpordisüsteem, mis võiks neid potentsiaalselt linna juhtimiskeskusesse toimetada, asus käeulatuses, samas oli eluliselt tähtis Elliega ühendus taastada. Pealegi tekitas küsimusi ülejäänud droonide saatus. Praeguse «meeskonnaga» olendi vastu suuri šansse polnud ning varustust täis seljakott oli vaja tagasi saada. Ehk on Ellie vahepeal sidemooduli töökorda saanud.
Järelevalvele võiks antud olukord tõsist huvi pakkuda. Ta ei kahelnud abijõudude võimekuses olendiga toime tulla, kuid ettevaatlikkus kulus neilegi marjaks ära. Kes teab, palju neid siin tegelikult ringi liigub. Tipsu haaras kahe elutu drooni kehad sülle ning oli valmis lahkuma. Mariel seadistas randmeseadme droonide signaale skaneerima ja heitis veel viimase pilgu särava samba poole.
Kõrguses asuv täht kustus. Mitte ainult samba tipp, vaid kogu väljak muutus hetkega pimedaks. Ainult nõrgalt kumav avariivalgustus säilis. Pea kohalt kostis häiresignaal ja teadustaja hoiatas peatsest õhu väljapumpamisest, kõigest kümme minutit armuaega.
«No kuulge…» jõudis Mariel käsi rusikasse surudes suust välja pigistada.
Tipsu koos kaaslastega lülitasid kohe valgustid sisse ja naine kahmas vöölt megalaterna, nagu ta taskulampi hellitlevalt kutsus. Tunnel, kust nad saabusid, oli endiselt olemas. Ta hakkas ees sörkima, kui abilised järgnesid talle, üritades temaga sammu pidada. Jalg tegi endiselt valu, mis ei lasknud täie hooga edasi tormata. Mariel ei osanud aimata, kui kaugele nad peavad jõudma, et lämbumisohust pääseda. Vaevalt, et Tähelinna ketas tervenisti õhust tühjaks tehakse, aga mine sa hulle tea, mõtles Mariel.
Nad jõudsid peaaegu käigu lõppu, kui hüplevates valgusvihkudes miski vastu helkis. Mariel peatus järsult ja sundis sellega ka kaaslasi hoogu pidurdama. Neist kõige kogukam, Tipsu, sai pidama alles naisest eespool. Mariel varjus igaks juhuks kaaslase laia selja taha ning nad mõlemad suunasid valgustid pimedusse. Ähmased kogud, kelle piirjooned olid väga tuttavad, seisid liikumatult rivis ja blokeerisid kogu tunneli. Need vaatasid otse ette, justkui üritades silmadega valgusest läbi puurida.
Nad kõik on siin! Temadroonid… Mariel tuvastas mõned neist ja hüüdis värvikoode, et droonide tähelepanu võita. Naise hüüded jäid vastuseta, selja tagant kostev häiresignaal ja teadustatud «viis minutit pumpamise alguseni» ainsatena käigus kajamas. Tipsu tahtis neid lähemalt uurida, et mõnel semul õlga patsutada, kuid Mariel peatas ta.
«Ellie, kas kuuled mind?» Sidekanalis valitses vaikus. Naine tippis ekraanil ning jälgis imestunult kaarti, mis näitas endiselt tühjust. Ometi seisid nad kõik rivis nende ees. Mariel seadis püstoli aeglase liigutusega lahinguseadesse ja kutsus veel kord mikrofoni kaudu Elliet. Taas ei midagi.
Tipsu märkas Marieli liigutust ja avas vaikse surinaga Astuja haarmete sees asuvad plasmarelvade kambrid. Nüüd tuli droonirivile järsku elu sisse. Nende peavalgustid lahvatasid põlema ja käed relvadega tõusid sünkroonis vastaseid sihtima. Ees on Järelevalve «võitmatud» ja ära pööranud droonid, taga ootab lämbumine. Mariel jõudis veel mõttes saatust kiruda, enne kui Tipsu taha varjudes oma endiste valvurite pihta tuld andma hakkas.
Laev istus endiselt hämaras maandumisangaaris ja pealiskaudsele vaatlejale poleks miski reetnud, et seal keegi tegutseks. Kuid ta nägi, et humanoid ehk siis leitnant Mariel Sonaz, nagu linna andmepankadest võis lugeda, oli mõned droonid laeva tagasi saatnud ja ülejäänutega lahkunud. Kahjustatud juhtimissild valmistas tõenäoliselt laeva tehisintellektile tõsist peavalu. Ta ei tuvastanud, et aluselt oleks ühtegi sõnumikapslit Tähelinna piirest teele saadetud. Ilmselt on laeva sidesüsteemid