«Järelevalve on ainus võimustruktuur, kellel on Tähelinnaga erileping. Spesilt saadetakse Sol Secunduse tähesüsteemi piiratud hulgal personali korda hoidma ning vastutasuks pakutakse ligipääsu mõningatele uuematele leiutistele või tehnilistele uuendustele. Kuid ametlikult pole ühtegi drooni lubatud linna tuua, tsiviilkasutuses on ainult Secunduse enda robotid. Järelevalve administratsiooni arvates on kasulik linnaga häid suhteid hoida ja lasta neil omaette toimetada.»
«Järelevalvele oleks palju odavam mõned metallpead sinna saata, sest uurijate komandeerimine maksab neile päris kena kopika. Kas Tähelinn on muidu välistele inimestele suletud? Need Intellektimängud, millest olen kusagilt kuulnud, on lihtsalt üks välismaailmadele antud suur etendus?»
«Linn pole täielikult suletud,» jätkas Ellie häirimatult. «Jah, asunike liikumine on rangelt reguleeritud, kuid aeg-ajalt lubatakse teatud arvul isikutel seda külastada. Intellektimängud on Spesi administratsiooni ehk Asunduste Liidu ja Tähelinna juhtide poolt kahasse korraldatud üritus, mis peaks kinnistama suhteid ja propageerima laiemalt haridust kui sellist.»
«Haridust?» Mariel turtsatas. «See ei saa olla piisav, et talluda inimõigustel. Kõlab pigem nii, nagu keegi püüaks inimeste hulgast helgemaid päid välja filtreerida. Midagi peab veel olema.»
«Tähelinnale kuuluvad planeedil maakide kaevandamise ainuõigused. Nende tehnoloogiline arendustöö oleks ilma taolise ressursita ülemäära kallis ja ebapraktiline…»
«Mida muud võiski oodata,» pööritas Mariel silmi. «Kõik taandub lõpuks ressursside kontrollimisele.» Ta oli vahepeal end voodist üles ajanud ja otsis, mida endale selga panna.
«…Järelevalve hindab kõrgelt,» rääkis Ellie teise jutust välja tegemata, «uuendusi näiteks praegustele droonimudelitele. Lisaks oleks asunduste vaheline transport ilma üliefektiivsete energia ülekandemooduliteta täiesti mõeldamatu. Sõltuvus Tähelinna tehnoloogiast on pannud nii Järelevalve kui ka Asunduste Liidu sundseisu ja ühe ääremaailma kodanike õigused on nimetatud organisatsioonide jaoks madalama prioriteediga.»
«See juba kõlab halvasti.»
Ellie vastas väikese viivitusega. «Minu kõnesüntesaator suudab jäljendada tuhandeid erinevaid kõnemaneere ja inimkõrvale kuuldavaid helikõrgusi, et valida kuulajale sobilik…»
Mariel naeratas ja viipas käega. «Pole vaja. Võtan mõne ampsu ja toimetan veidi ringi. Tipsu vajab ka tähelepanu, sest ilma söögita muutub teatud noorhärra siin päris soodaks.»
«Ei leia seoseid teie kaaslase ja toiduaineteks muundumise vahel.»
«Meil saab sinuga lõbus olema.» Mariel väljus ruumist naeruhelina saatel.
Järgnevad päevad olid siiski suures osas üsna üksluised. Mariel täitis neid peamiselt Ellie andmebaaside läbitöötamise või Tipsuga hullamisega. Jõuharjutused polnud pooltki nii lõbusad, kui alusele lahti lastud pisikese põrgulise tagaajamine. Eriti naljakas oli see laeva keskel asuvas raskusjõuta peamoodulis, mille ümber erinevad aluseosad neis kunstlikku gravitatsiooni luues tiirlesid. Nutikas loomake oskas pidevalt uusi trikke välja mõelda, kuidas jälitaja eest pageda ning kes, erinevalt Marielist, tundis end kaaluta olekus osavalt põrkudes nagu kala vees. Naine kadestas Tipsu võimet oma keha nii hästi kontrollida.
Pärast järjekordset jooksutuuri otsustas Mariel taas veidi andmepankades tuhlata. Ta ei vaevunud pärast veeprotseduure end korralikult riidesse panema, vaid istus ainult pesu väel arvutikonsooli taga. Kes teda siin ikka piidleks?
«Ellie, näita mulle uuesti viimaseid Järelevalve raporteid linna kohta.»
Mariel avastas, et Ellie oli tegelikult väga treenitav tehisintellekt, sest naine suutis ta iga päevaga üha vähem puiselt rääkima ja analüüsima panna. Kohati tundus see üsna lihtne olevat, nagu oleks Ellie tema panust justkui oodanud.
«Ole lahke.»
Naise ette konsoolile tekkisid lingid arvukatele dokumentidele. Ta jättis kõrvale kõik Tähelinna ametlikud sideseansid, mille üleskirjutisi oli juba varem jõudnud sirvida, ja valis kuupäevaliselt Järelevalve uurija kõige viimase sõnumikapsliga saadetud raporti.
Võrreldes teiste tavapäraste ettekannetega sisaldas see mõneti krüptilist infot. Mingil põhjusel olid kohapealsed uurijad kutsutud turvama transpordialuseid, mis planeedi pinnalt saadetisi linna vedasid. Tundus, et muidu igavlev napisõnaline tegelane sattus antud ülesandest erilisse vaimustusse, sest kutse mainimisele järgnes lehekülgede kaupa detailseid seletusi protokollireeglitest, koosolekute läbiviimisest linna juhtkonnaga ja põhjalikke ülevaateid transpordi planeerimisest. Inimeste liigutamise põhjuste kohta oli teave lünklik. Nii palju võis sündmusi kirjeldavast infost välja lugeda, et loetud kuude jooksul veeti väärtuslik tehnika koos kõigi töölistega planeedilt minema.
Arvestades Tähelinna äärmist sõltuvust maakidest ja muudest ressurssidest, polnud see loogiline käitumine. Asjade kokkupakkimise kulud võisid olla kolossaalsed, kui kirjeldatu tõele vastas. Tegelikult mõneti hämmastav, kuidas nad lühikese ajaga nii efektiivselt tegutseda suutsid. See oleks isegi Järelevalve muidu tublidele logistikutele silmad ette teinud. Kuid endiselt jäi painama näiliselt arutu rabelemise põhjus.
Raport lõppes kinnitusega Järelevalve ruumiristleja saabumise kohta Secunduse lähedusse, millega pidi uus vahetus antud uurijate seltskonna välja vahetama. Kuid mingil põhjusel oli toimikust osa andmeid puudu – ühegi saabuja nime polnud võimalik tuvastada. Mariel piilus võrdluseks varasemate uurijate raporteid ja neis olid kogu personali andmed detailideni kirjas. Kas keegi võis dokumente vahepeal torkida? Samas paistis raporti loomiskuupäev olevat õige ja hilisematest modifitseerimistest jäljed puudusid.
Mariel avas uue andmevoo planeedi kohta. Ta sumas läbi arvukate kirjelduste selle geoloogia, keskkonna ja looduse kohta. Ei midagi väga ebaharilikku. Atmosfäär oli Spesiga võrreldes küll tuntavalt hapnikuvaesem, mistõttu kaitseülikonnata seiklemine võis kurvalt lõppeda. Hiigelmandrit katsid peamiselt lahmakad kivised kõrbed, mida ümbritses rohekas ookean – tõenäoliselt mikroorganismide või vetikalaadsete liikide vohamisest tingituna. Rannik oli mingil määral kohaliku taimestikuga kaetud ja mõned uurimistööd rääkisid ka loomsetest eluvormidest. Kuid Järelevalve ei pidanud ilmselt bioloogiale keskendumist oluliseks, sest talletas andmebaasidesse infot põhiliste maavarade ning nende mahtude arvutuslike spekulatsioonide kohta.
Naine tõstis jalad toolile ja asetas lõua põlvedele, kui lasi Elliel transpordi või õnnetustega seotud märksõnade järgi linna raportid uuesti läbi kammida. Kuid ka sealt ei tulnud uut infot välja. Pole lugu, loetud päevade pärast on ta kohal. Paar lonksu siidrit muutsid olemise taas mõnusaks.
Jälle olid valvekaamerad rivist väljas. Ta käsutas mehaanikud sellega tegelema, kuid see oli juba neljas kord, kui antud sektori koridori süsteemid üles ütlesid. Taolised pisiasjad olid ülimalt häirivad, sest sundisid teda olulisemate analüüside juurest laskuma primitiivsete mehaanikute tasemele. Ta tegi serverite ressurssides muudatusi ja mõnede pikkade arvutusprotsesside prioriteete vähendati. Juht oli andnud käsu, et probleemiga tuleb tegeleda – kohe! Justkui istuks ta päevad läbi niisama jõude. Juht oli viimasel ajal kogu aeg väga kärsitu.
Virtuaalsed kombitsad sirutusid taas Tähelinna 74. sektori juhtimissüsteemidesse ja voolasid hetkega läbi väänlevate ühenduste. Kohale jõudes moodustus haruteadvus, mis võttis silmapilkselt ühendust kõigi sektoris paiknevate droonidega. Metallkestades arunatukesed olid nagu sulavõi, mis tema puudutuste järgi sobivaks vormusid. Edastanud mõned käsud ja loonud side visuaalprotsessoritega, tekkis tema teadvusse koridori virtuaalne koopia.
Olukord oli sel korral hullem, kõikjal paistis tõsise võitluse jälgi. Kaks suurt Astujat lebasid koridori tagumises otsas maas, mitme tonni jagu metalli läbisegi plastikuga oli ebaloomulikult känkrasse väänatud ja osa külgedel asetsevatest seinapaneelidest neile peale vajunud. Küljest rebitud jäsemed vedelesid meetrite kaugusel. Kelle geniaalne idee oli kohmakad raskerelvastust kandvad