Frustratsiooni tõttu oli linnaväliste signaalide jälgimine sootuks unarusse jäänud. Kuigi tähelepanu koondus peamiselt Hiilija otsingutele, andis andmepanka jõudev uus info märku peatselt saabuvast külalisest. Inimtaju jaoks praktiliselt silmapilkselt, kuid tema jaoks liiga aeglaselt, avanesid uued kanalid vahejaama lähedusse paigutatud sensoritesse. Juht oli need aastaid tagasi loonud ja programmeerinud varjatult jaama tööd jälgima, et võimalike külastuste jaoks aegsasti valmis olla. Saabuvate sondide või kapslite jahist sai tema jaoks isegi kerge sportlik harrastus.
Asunduste Liit koos Järelevalvega kasutab vahejaamade võrgustikus protokolle, mille krüpteeringut pole ta seni suutnud murda. Kuid hoolimata jaama muidu korralikust varjestusest, andsid nõrgad mittejuhuslikud neutronkiirguse eraldumise piigid märku suurte energiahulkade kombitsatesse kogunemisest. Ka praegu oli võimalik logidest märgata kasvanud vahejaama aktiivsust. Selle kinnituseks tormas pidurdustunnelist ereda valguse saatel läbi väike tagurpidi liikuv Järelevalve tunnusmärkidega transpordialus. Kiire laeva skaneering tuvastas kahe elusolendi olemasolu. Paraku polnud võimalik põhjalikumat analüüsi läbi viia, sest Tähelinna enda välised sideseadmed olid rivist väljas ja Juht ei pidanud praegu nende parandamist primaarseks.
Tema teadvuse haarmed leidsid Juhi linna arhiivist. Tähtis! Vahejaama saabus Järelevalve alus, kaks olendit, üks humanoid, kuus tundi saabumiseni.
Vaata aga! Lülitu ümber vastuvõtu protokollile ja jätka otsingutega.
Tagasihoidliku sisustusega vaatlusruumi tähtsaimaks elemendiks oli põrandast laeni ulatuv hiiglaslik aken, läbi mille tähtede vilkuv muster hämara ruumi maagiliselt sätendavaks muutis. Mariel hõljus üsna vaatlusakna ligidal, hoidis reelingust kinni ja silmitses pikkamisi lähenevat kosmoselinna. Heledad üle pea kuklal patsi seotud juuksed küütlesid ametliku vormiriietuse jaki kohal, mille ta oli pärast pidurdusfaasist taastumist selga pannud. Planeedil oleks ta eelistanud ehk esinduslikumat seelikut kanda, kuid tumedad vormipüksid olid välitöö ja kaaluta oleku jaoks sobivamad. Heleroosade peente pilukil huulte vahelt unustas ta hetkeks sootuks hingata, kui vaimustunult linna jälgis. Urkevanni poolt põhjustatud kurnatus polnud sel korral nii sügav, et oleks suutnud naise emotsioone varjutada.
Laev oli teinud orbiidile lähenedes ringi ümber planeedi ja jõudis parajasti selle pimedale küljele. Erinevalt Spesi suurest valgusreostusest ei eraldunud planeedi pinnalt ühtegi tehislikku kiirt, kuid Tähelinn säras tuledes nagu ehteis jõulupuu. Linna erinevad moodulid sulandusid üheks tervikuks, mis sünkroonselt aegamisi ümber kesktelje pöörlesid. Tegemist polnud kuskilt otsast sümmeetrilise ehitisega, mis andis tunnistust pikast ehitusperioodist ja teatud osade mitteühtlasest arenduskiirusest.
Eemalt vaadates paistis Tähelinn koosnevat erineva läbimõõduga ja paksusega ketastest, mis olid keskelt üksteisega ühendatud. Kõige laiema ketta läbimõõt võis ulatuda mitmekümne kilomeetrini, kuigi eemalt paistis igasugune suurus petlik. Pikkade eendite küljes paiknesid sadamad erinevate laevade vastuvõtuks. Linna planeedipoolses otsas asus kõige massiivsem kompleks, kus tegeleti põhiliselt maakide puhastamise ja mitmesuguste metallitööstusele omaste protsessidega. Kaugemate ning hiljem valminud sujuvama disainiga ketaste otstarve polnud päris selge, kuid tõenäoliselt paiknesid seal eluruumid, administratsioon, arenduskeskused ja muud linnale vajalikud elemendid.
Kuid kõige selle sära ning suursugususe taustal oli miski ehitise juures häiriv. Mariel taipas mõni hetk hiljem, et hoolimata linna arvukatest sadamatest puudus neis igasugune liikumine. Aluse liginedes võis eemalt märgata tühje tunneleid, kus ilmselt lossiti suuri tähtedevahelisi kaubalaevu. Ka ülemises osas asuvad tsiviilaluste pisemad angaarid pöörlesid koos ehitisega vaikses üksinduses.
«Ellie, kas proovisid uuesti nendega ühendust võtta?»
«Jah, Mariel. Ei mingit muutust. Tähelinn edastab ainult korduvat teadet lennujuhistega kindlasse angaari sõitmiseks. See on nõrk raadiosignaal.»
Kuidas on võimalik, et neist valgustatud akendest ei paista mingit elu? «Saada asundusse sõnum meie saabumisest.» Vaevalt, et Andre kõik need aastad operaatorina vastu pidanud on.
«Maini, et läheme kohale… Ei, oota! Unusta viimane käsklus. Ma tegelen ise selle raportiga, kui olen droonid üle vaadanud. Peata seniks laev.»
«Jah, Mariel.»
Naine pöördus ja suundus aluse maandumisteki poole, et enne linna saabumist droonid üle vaadata. Ta keha läbis kerge hirmuvärin. Õõvastav oli kujutada ette inimtühja kosmoseehitist, kus aastate eest kees ülekannetest nähtud kirev elu. Kas kõik need vahepealsed 16 aastat, mil ta asunduses sõnumikapslilt Järelevalve mureliku videosõnumi sai, oli linn elutult pöörelnud? Mariel surus maha võikad mõtted, et püüda pea selgena hoida.
Maandumistekile olid üles rivistatud kõik 120 drooni, kes aeg-ajalt ühte või teist jäset liigutasid, et kontrollida kõigi ülekannete ja tehisliigeste toimimist. Marieli sisenedes pöördusid nende pead üksmeelselt ohvitseri jälgima. Ta oli varemalt kõigile juhised kätte jaganud; üldjoontes pidid nad tegutsema kriisisituatsiooni protokolli järgi, kus tuli abistada hättasattunud kodanikke ja fikseerida olukord.
Droonide ilme põhjal, kui üldse sai midagi sellist öelda, ei paistnud kuidagi välja, et tegemist oleks rutiinist erineva missiooniga. Marieli meelest oleks pidanud nende disaini loomingulisemalt suhtuma. Vältimaks pidevat ekraanide kammimist, et kindlaks teha, kellega ta parasjagu räägib, kleepis ta nende rinnaplaatidele eri värvi sildikesed. See lõbustas küll liigselt asunikke, aga Mariel lihtsalt vajas isikustamist. Kui aus olla, siis vahel tundis ta kergelt puudust Spesi patrullidest pärit lihasajudega meeskolleegidest.
Üks suurem kogu kõrgus rivi lõpus ja oli tunduvalt aktiivsem. Selle modifitseeritud kerega Astuja põues hõljus Tipsu. Antud mudelil puudus enda ajumoodul ja see allus tervenisti Tipsu kontrollile. Väikseke oli erilises vaimustuses igasugusest võimalusest missioonidel kaasa teha. Kuna loomal puudusid silmad, tajus ta ümbrust tundlike ogajätkete abil – oli selleks siis karvakestega vibratsiooni registreerimine, kajalokatsioon või mõlemad korraga, polnud oluline.
Mark suutis tehnovidinatega imet teha. Asundusse saabudes olid nad loodusest leitud looma kodustanud ja mees uuris välja, kuidas liik välismaailmaga suhtleb. Tal oli Tipsuga oma suhe, mille pärast Mariel Marki kadestas. Ühel päeval koju saabudes ehmatas ta sootuks ära, kui esikus komberdas talle vastu Järelevalve Astuja, kes pealtnäha ei suutnud liigutusi üldse kontrollida. Kuidagi vedas ta end Marielini ja langetas ülakeha, andes sellega vist omal moel mõista, et perenaine on koju tulnud. Esmalt metallmonstrumi kakerdamist näinud naine puhkes naerma, kui Astuja keres asuvast kambrist välja potsatanud loomakese ära tundis. Kuidagi oli Mark masina pannud Tipsuga suhtlema. Astuja abil koges siilloom maailma täiesti teisest aspektist ja muutus peagi treeningute abil arvestatavaks kaaslaseks, keda võis isegi operatsioonidele kaasa võtta.
Ühel päeval Mark lihtsalt ei tulnud koju. Ei mingi hoiatust või teadet, ta oli lihtsalt kadunud. Otsingud asunduses ei andnud mingeid tulemusi, Järelevalve jaoks oli mees nagu õhku haihtunud. Mariel proovis Akadeemia kaudu mehe kolleegide abil, kes olid mitmete uurimisprojektide kaastäitjad, Spesil tema jälgi ajada, kuid asjata. Ka vanemad polnud Markiga pikka aega ühenduses olnud ja aastate pärast naine loobus üritamisest. Ei, Järelevalve jättis kadunud ohvitseri otsingu aktiivseks, aga tal oli vaja end kuidagi kokku võtta – eluga edasi minna. Tipsu jäi ainsaks lähemaks kaaslaseks, kes talle rasketel hetkedel lohutust pakkus.
Ta kõndis Astuja juurde, kes droonide rivi lõpus vaikselt õõtsus ja Marieli lähenedes metallist haarme naise poole sirutas. Mariel patsutas naeratades jäseme peale ja sõnas: «Tubli poiss. Peagi pääseme liikuma.»
Tipsu sirutas end täispikkuses välja ning tegi ringutavaid liigutusi, et