«Aitab mõne minuti vastu pidada, sest päris vaakumi ajaks oleme läinud. Sa oled endale vägeva saatjaskonna hankinud. Alatine Järelevalve lemmik, mis?»
Mariel haaras terve käega mehe kaela ümbert kinni ja kallistas nii tugevasti kui suutis. Ta oleks võinud sellesse asendisse jäädagi. Maski sisekliima regulaatoritel oli tegemist, et vaatevälja selguse nimel niiskustaset normis hoida.
«Rahu nüüd, kallike, me pole veel pääsenud.» Nende sõnadega kahmas mees uuesti relva pihku ning saatis jutu vahel mõned laengud hämarusse. «Kogu tasand on vooluvõrgust välja lülitatud ja tehakse õhust tühjaks. Suured transpordiliftid on rivist väljas, kuid õnneks on veel olemas avariikamber.»
Nüüd, kus nad taas koos olid, oleks Mariel tahtnud nii paljust rääkida. Tipsu! Ta pöördus, et üle seljatoe ääre väljakule piiluda. Neist umbes mõnesaja meetri kaugusel sähvatasid laengute helgid, kui üksik Astuja droone vihaselt eemale tõrjus. Kaks droonist Marieli valvurit kasutasid oma positsioonilist eelist ära ja sundisid ründajaid distantsi hoidma. Hetkel.
«Kamber on kohal! Tule!» Mark tõstis naise terve käe ümber oma kaela ja haaras tal kaenla alt kinni.
«See on ju meie Tipsu,» oli Mariel ahastuses. «Me ei saa teda sinna jätta.»
Mark vedas naist jõuliselt kambri poole. «Ta on suur poiss… Saab endaga hakkama. Kui tahame teadvusel… ei… elus püsida, on viimane aeg minna.»
«Ei! Ta on elusolend!» Mariel püüdis mehe haardest vabaneda. Kuidas ta nii südametu võib olla? «Ma ei jäta teda…»
Mees tiris naise kambri juurde ja päästis ukse valla. «Tipsu on õhukindlalt isoleeritud. Ta jääb ellu.»
«Ma ei mõelnud seda!» Mariel muutus hüsteeriliseks. «Neetud metallpead kisuvad ta tükkideks. Mina olen süüdi, et nad kaasa võtsin…»
Naise hääl murdus, kui ta läbi nutu üritas veel mehega võidelda, aga alla jäi. Mark saatis viimase pilgu valvuritest droonide suunas, kel polnud mahti nende poole vaadatagi. Ukse sulgudes alustas kamber tõusu.
«Meil polnud valikut. Sa ju mõistad, eks?»
Mariel oli kambri stardi järel tunnetehoos ehk liiga palju mehe kohta öelnud, kuid Tipsu heaks ei saanud nad praegu tõesti midagi teha. Ta vajas lihtsalt aega, et selle mõttega harjuda.
Põhjus, miks ta istuvana rihmadega seinaorva oli kinnitatud, seisnes selles, et Tähelinna tasemete vahel asuvates transporditunnelites puudus kunstlik gravitatsioon, kaalutuses polnud vigase käega kuigi mugav lennelda. Mark hõljus kambri konsooli näppides naise läheduses, kui viimane küljeseinas olevast illuminaatorist planeedi varjust särava tähe väljailmumist jälgis. Solaaraja järgi oli käes öö, kuid Spesiga võrreldes väiksema läbimõõduga planeedi päeva pikkuseks oli siin umbkaudu 19 tundi. Marieli ajaarvamine oli Tähelinna tänavate ja koridoride labürindis müttamisest täiesti segamini läinud, aga magamiseks polnud mahti. Ta vaatas vaikides all asetseva poolkera pimeduse rüpest lahti kaanetumist. Linna ülemise taseme ketast veel ei paistnud ning tundus, nagu kulgeksid nad orbiidil üksi keset tühjust.
Mark liikus tagasi Marieli kõrvale ja kontrollis naise käe külge kinnitatud mediseadet. Läbi maski klaasi paistis mehe rahulik ilme. Raskusjõu puudumise tõttu pidi ta käe sidemega keha külge fikseerima, et viga saanud küünarliiges paigal püsiks. Naine suutis vaevu end tagasi hoida, sest põrgulikud valutuksed läbistasid kätt – ta sulges korraks silmad ning oigas taas. Käsi oli saanud korraliku obaduse, mediseadme järgi paistis tegu olevat küünarluu mõraga, aga kõige rohkem sai siiski liiges kannatada. Mark oli ennist avariikambri esmaabikapist Marieli piinade vähendamiseks valuvaigisteid leidnud, mis hakkasid lisaks rahustitele väga pikkamisi mõjuma.
«Kas nüüd on parem?» küsis mees, kui oli naise käe rahule jätnud. Mariel noogutas õrnalt vastuseks. «Umbes kümne minuti pärast jõuame järgmisele tasemele. Siinsete vahenditega ei saa palju aidata…»
«Kus kurat sa kogu selle aja olnud oled?» katkestas naine teise jutu. Ta silmades lõi hetkeks veiklema vihatuluke.
Mark hõljus tema vastas ja vaatas Marielile otsa. «Põhiliselt oma laevas. Anna andeks, et sulle ei teatanud…»
«Miks sa mulle midagi ei öelnud? Kui ära kadusid, arvasin, et lebad surnuna kusagil rentslis. Ootasin aastaid!» Ta hoidis end tagasi, et mitte nuuksuma hakata. «Oleksid võinud vähemalt sõnumigi saata. Ma ei tunne sind ära.» Naise hääl murdus.
«Usu mind, et tahtsin seda teha,» jätkas Mark rahulikult, «kuid ma ei tegelenud turismiga. Järelevalve nimi sobib antud organisatsioonile suurepäraselt. Nende efektiivsusele inimeste jälgimisel pole vastast. Olen mitu aastat tähelepanu vältides ühest paigast teise jooksnud ja sattusin juhuse tahtel siia. Parem oli plaanidest vaikida. Ka sinu ees.»
«Kas sellepärast, et töötan Järelevalves? Sa ei usaldanud mind?»
Mark lõi silmad maha ja viivitas hetke. «Loomulikult usaldasin. Kuid tead isegi, et vahel on teadmatus parim kaitse.»
Mariel vaatas enda ees hõljuvat meest, kes oli tema vastas jalad keha alla tõmmanud ja ühele küljele kaldunud. Ta tumedad juuksesalgud hõljusid maski ümber, kõrgete põsesarnadega sale nägu oli küll klaasi taga varjus, kuid ometi olid hallikad silmad näha. Naisele meeldisid mehe juures armsad pisivead nagu veidi viltune ninaots või see, kuidas Mark rääkides ühte suunurka alatasa üles sikutas. Kõhn oli mees alati olnud, kuid miski muu oli Marki juures muutunud – ta ei osanud seda tunnet seletada. Valu käes oli taandumas, mis lubas Marielil enda istumisasendit veidi kohendada.
«Miks sa üldse siia tulema pidid ja veel sellise rutuga? Järelevalve jälitustegevus… Millega sa hakkama oled saanud?» Naine proovis süüdistavat tooni vältida.
«Küsimused, küsimused… See on pikem jutt. Räägin sulle kohe, kui sellest neetud kambrist välja saame.» Ta eemaldas Marieli käe küljest kohmaka mediseadme. Valu vähenedes mõistis naine, kui näljane ta tegelikult oli, sest viimasest söögikorrast oli üle mitme tunni möödas.
«Sa saad aru, mis Tähelinnas toimub? Mitte ainsatki hingelist… peale sinu. Minu segi läinud droonid, tapjatest olendid…»
«Aa, kohtasid Hiilijat? Haruldased loomad, õigemini erakordsed.» Mark elavnes.
«Hiilijad? Jah, ka nii võib neid vist kutsuda. Neid on siin rohkem kui üks?»
«Tõenäoliselt. Sa ei taha näha, kuidas nad söövad ja paarituvad. Seda samaaegselt.»
«Ei taha tõesti. Paratamatult tekib küsimus, miks selliseid metsikuid olendeid siin hoitakse.»
«Hea tähelepanek,» nentis Mark. «Sama küsimuse esitasin minagi endale, kui saabudes neist ühe otsa komistasin. Minu õnneks ei pööratud mulle erilist tähelepanu. Tundub, et neid ärritavad mingil põhjusel just liikuvad masinad. Samas ei leia ma loogilist põhjendust, miks peaks loodus taolist omadust soosima, kui see üldse on loomuliku arengu tulemus.»
Mariel meenutas oma abitust Hiilijaga võitlemisel, millest ta ei soovinud siiski rääkida. «Arvad, et siin on linnaelanike käsi mängus?»
«Ma ei arva otseselt midagi. Seni avaldatud eksobioloogilised teadusartiklid ei kirjelda midagi taolist. Nii siinsel planeedil kui ka mujal. See pole muidugi näitaja. Pagana kena oleks mõnelt kohalikult endalt küsida, kui sellist leiduks.»
«Ja ikkagi jääb küsimus, mida sa siin teed?»
Mark naeratas. «Täpselt seesama järeleandmatu Mariel… No lühidalt öeldes lekitasin poolkogemata Spesil asuvale Ühenduse-nimelisele korporatsioonide klannile Järelevalve käsutuses olevaid salastatud tehnoloogilisi skeeme. Pärast selle ilmsikstulekut ei saanud ma mõistagi kohtumõistmist ootama jääda. Inimesi on lihtsamategi põhjuste pärast kaduma läinud. Ega mulle kusagil asu antud ja kasutasin oma tutvusi ära, et Tähelinna