Mark oli vahepeal naise omapäi vaadet imetlema jätnud ning liftiangaari väljapääsu kõrval asuva terminali juurde toimetama suundunud. Ootamatult kostis tema poolt vandumist. Mariel, kes parajasti ühe infotulba vastu nõjatus, saatis kiire pilgu mehe poole.
«No on tõprad!» Mees virutas ärritunult rusikaga vastu ekraani.
Mariel liikus kiirelt kaaslase kõrvale. «Mis lahti?»
«Alumiste tasemete väljalülitamise põhjus on teada. Paistab, et need eraldatakse linna küljest.» Ta vandus korralikult. Alles nüüd märkas Mariel tasast madalasageduslikku undamist ja teatud perioodide järel kergelt vibreerivat jalgealust.
Naine lükkas mehe kõrvale ja ahmis silmadega ekraanilt videovoogu. All asuvad kaamerad näitasid üldplaanis, kuidas laia ketta kinnitusklambrid aeglaselt avanema hakkasid. Tasemetevaheline transporditoru püsis endiselt paigas, kuid kõik lahti päästetud ühenduskaablid vajusid korrapäratult laiali. Meie laev! Ellie! Tipsu…
«Sa ütlesid, et kõik saab korda!» surus Mariel läbi hammaste. «Tipsu jääb ellu…»
«Nagu mina oleks süüdi, et see värk koost laguneb! Tule, lähme keskhoonesse. Seal on ehk võimalus protsessi pidurdada. Siit ei saa rohkem midagi teha.» Nende sõnadega tahtis ta naise ümbert kinni võtta, et tuge pakkuda, kuid viimane lükkas abikäe järsult eemale.
Mariel vaatas tagasi väljaku keskel kõrguva hoone poole, kui Mark juba selle suunas kiirel sammul liikus. Naise pea oli täis ahastust. Liiga palju segadust ja kaost oli ta ümber, ta vajas pidepunkti, et mõtteid korrastada. Hetkeks jooksid silme eest läbi mõned mälupildid asundusest või Spesil vanematekodus veedetud ajast. Eneselegi ootamatult tundis Mariel äkilist igatsust sealse rahu järele. Pisaraid ei tulnud, aga terve käsi tõmbus tahtmatult rusikasse. Naine ei suutnud otsustada, kelle peale ta siis õieti vihane oligi. Järelevalve, linnaelanike, Hiilija, Marki? Kuid mees oli ainsaks lootuseks siit üldse eluga pääseda. Ta raputas end tardumusest välja. Hea küll, tagasiteed enam pole, tuleb linna juhtimiskeskus üles leida.
Naine püüdis kaaslase teatava pingutusega kinni ja nad kiirustasid läbi klaasmere halli hoone poole, mis lähemalt vaadates mõjus üsna ähvardavalt. Tal oli aega põgusalt märgata, et ümbritsevad kuplid kujutasid endast pisikesi laboreid või mingeid juhtimiskambreid, millest ühed olid täidetud kõikvõimalike tehnikavidinatega ja teised vastupidiselt minimaalse sisustusega, kui välja arvata ülisuured ekraanid. Praegugi võis näha, kuidas mõni automatiseeritud tööstuspink millegi kallal nokitses või tuledes konsool vilkus. Vastupidiselt alumise tasandi täiesti väljasurnud keskkonnale, toimus siin mingi tegevus. Mariel püüdis ette kujutada, milline pilt võis siin avaneda siis, kui tuhanded inimesed usinate sipelgatena ringi toimetasid.
Kui nad hoone seina juurde jõudsid, jäi naine kergelt hingeldades seisma, aga Mark ei peatunud, vaid liikus endises tempos edasi. Nende ees haigutas ainus sissepääs hoonesse, millesse mees kiirel sammul kadus.
«Ära jää seisma,» kostis avausest.
Mariel ei vastanud midagi, vaid vaatas ringi – endiselt mitte ainsatki hingelist neid jälgimas – ja järgnes siis talle.
See oli väga häiriv kogemus. Pärast mõnda sammu leidis ta end… olematusest. Seda oli raske kirjeldada, sest puudus «üleval» või «all». Kõikjal ümbritses naist lõputu valge. Või siis varjudeta värvitus. Ka seljatagune koridor oli ühtäkki kadunud. Mingisugune projitseeritud keskkond? Mariel tundis pööritust, kui ringi vaatas, ning keskendus sestap kindlale pidepunktile. Keset olematust seisis Mark, kes oli ühe pisikese nelinurkse platvormi kõrvale pidama jäänud. Peale kahe saabuja oli see ruumi ainsaks objektiks.
Pagan võtaks, muidu sai ta treenitud ja geneetiliselt parendatud keha kõigega hakkama, aga tühjuses kulgemine või urkekapslis viibimine oli liig mis liig. Naine proovis jäigalt mitte mujale vaadata, et iiveldust vältida. Võib-olla oli asi tema enda tundlikus füsioloogias…
«Ma ei mõista,» pomises mees, kui märkas teise ettevaatlikku lähenemist, «siin oli varem keskhoonega suhtlemiseks konsool.»
«Mis koht see on?» küsis Mariel ebalevalt. Ta oli end ületades lõpuks pärale jõudnud. Mees oli vist siin varem korduvalt viibinud, et ei teinud olematusest või väljapääsu puudumisest probleemi.
«See peaks olema mingisugune portaal või pagan teab mis,» vastas Mark veidi närviliselt. «Ma sain pea tervet linna jälgida, kui juhtpult veel siin seisis. Funktsioonid olid piiratud, aga vähemalt suutsin nii palju välja uurida, et kuskil siin peab asuma sissepääs. Aga mida ja kuhu nüüd sisestada? Ausalt öeldes on mul ideed otsas.»
«Sissepääs kuhu?»
Mark haaras põuest väikese käsiskanneri, millega osutas platvormi suunas. «Tähelinna Tuuma juurde muidugi. Kuskilt seda värki ju juhitakse, samuti energiaplokid, andmelaod… Kes teab, mis kõik veel…» Tulemusega rahule jäämata proovis ta mujalt signaale kinni püüda.
«See platvorm…» Mariel asetas ühe jala hallile nelinurgale nende ees maas. Ei midagi. «Kas see on ohutu?»
Mees asjatas oma seadme kallal ja ainult noogutas vastuseks. Seejärel naine pöördus, vaatas kõhklevalt enda ette, kuid astus siiski mõlema jalaga platvormi peale. Tunne oli kohe palju kindlam, kui sai millelegi silmaga tajutavale toetuda. Mariel tundis tasast õhuvoolu.
Esiti ta seisis, siis kõndis ringi ja tegi mõned hüpped. Ikka ei midagi. Mariel oli valmis mehelt küsima, mida edasi teha, kui nende ümber kõlas teadustaja mahe hääl: «Erituv hormonaalne koostis sobiv. Tere tulemast linna, Mariel Sonaz. Oleme sind oodanud.»
Jahmunult jälgis Mariel, kuidas valge olematus nende ümbert kadus ja andis teed pimedusele, kusagilt kostis surinat. Nende peade kohal lõhenes lagi kaheks kaarjaks kooreks, mis aegamisi külgedele põrandasse kadusid. Rohekas kuma täitis kogu seenekujulise hiigelhoone sisemuse ja kattis naise pealaest alusplatvormini välja. Kõrguses tundus lagi puuduvat; selle asemel säras Linnutee kogu oma hiilguses. Hoone seinad olid kaetud rohke aparatuuriga, mille otstarvet oli eemalt võimatu aimata. Väiksemad sambad moodustasid ehitise keskel ringi ja olid sarnaselt väliskeskkonna teedele radiaalselt õhusildadega siseseintega ühenduses. Sammaste keskel asus tumedast materjalist kärjekujuliste plaatidega kaetud kera, mida hoidsid stabiilselt õhus suured metallist klambrid. Tähtede sära koos sumeda rohelise sisevalgustusega moodustas lummava pildi… Millest?
«Oleks ma seda teadnud,» kostis Marieli tagant Marki hääl, «et piisab su keha letti asetamisest, oleksin asju hoopis teisiti organiseerinud.»
Kõlas särin. Laeng tabas naist selga, ta langes jahmunult põlvili ning vajus lõpuks ohates külili maha. Läbi riiete immitses platvormile sooja verd. Mark vaatas ülalt Marieli poole, kuidas teise keha vabises, ja naeratas.
«Peab sulle au andma,» jätkas mees, kui naiselt pilgu tõstis, et ümbritsevat silmitseda. «Kes teab, kaua oleksime Tuuma lahtimuukimise kallal vaeva näinud. Ma lihtsalt ei oodanud nii labast lahendust. Samas, mida neilt linnaveidrikelt ikka oodata. Hormooniskanner! Mõelda vaid…»
Mark kükitas Marieli kohale, kes suutis vaevu silmi mehel hoida. «Tundub, et sa oled meil selline Järelevalve geneetiliselt tuunitud pailaps. Usaldasid sulle sellise vastutusrikka ülesande… Nad peavad ilmselt üsna meeleheitel olema.»
Mariel oleks tahtnud käe sirutada ja mehe sealsamas ära kägistada. Kuidas ta