«Kõik on liiga… korras,» noogutas Mariel jutule kaasa. «Tundub, nagu oleks elanikud ühel hetkel asjad kokku pakkinud ja lahkunud.»
«Nojah. Olen siin juba aastaid ringi kolanud ja pikalt selle kallal pead murdnud. Miks ja kuhu? Lisaks on alumised tööstustasandid linnast täiesti ära lõigatud. Puudub vool, elutagamissüsteemid ei toimi, õhk on välja pumbatud. Transporditasandi tühjendusprotsessi said sinagi omal nahal tunda.»
«Automatiseeritud tegevus järelikult?»
«Vist küll. Seejuures korralikult planeeritud protsess. Nagu üritataks meie silme all karusselli seisma panna. Ehk on siin seletus, mis su droonid ära keerasid.»
«Ja siis see kiirendatud korras planeedilt lahkumine,» alustas Mariel mõtlikult samal ajal pilku taas rohelisele kerale suunates.
«Mis sellega on?» Nende sõnadega tõukas Mark end liikuma ja haaras pöördel juhtkonsooli torust kinni.
«Kas nad leidsid sealt alt midagi? Mõne ülinakkava haiguse? Või hoopis nood Hiilijad? Oskad sa mulle selle mõistlikul viisil lahti seletada?»
Nüüd oli mehe kord ainiti naist vaadata. «Kust sa seda võtad?»
«Mingi põhjus peab ju olema. Piisavalt hirmutav, et asjad kokku pakkida.»
Mark muigas. «Ehk mõni intelligentne kombitsatega koll, kes inimeste õrnsoolase liha peale suud vesistab?»
Marielil polnud naljatuju. «Ma räägin tõsiselt.»
«Jajaa… Minut veel. Näe, oleme peaaegu ülemise ketta aluse juures. Kohe on ka gravitatsioon tagasi.»
Planeet ja tähed kadusid vaateakna tagant just samal hetkel, kui kunstlik raskusjõud ootamatult taastus. Jalgadele langev Mark suutis juhtkonsooli abil tasakaalu hoida ning Mariel tundis, et nad ei liigugi enam üles, vaid hoopis horisontaalselt. Kambri liikumine aeglustus ja peatus siis sootuks, mis vallandas pahina õhuavadest.
«Oleme kohal,» tõmbas Mark maski naeratades peast.
Mariel mõistis, mis mehe juures teisiti oli. Silmad… Need jäid ka naerdes ilmetuks.
Ellie oli end hästi varustanud; nii hästi, kui antud olukorras võimalik. Laevast kaasa haaratud kolme lisaakuga peaks ta normaalsetes oludes vabalt nädala vastu, kuid praegu siiski mitte. Ta kasutas droonide poolt uuendatud linnakaardi viimast versiooni, mis enne nende kadumist õnnestus kätte saada. Vähemalt ei pidanud tupikutele aega raiskama. Sideühenduse katkedes oli Mariel väga ebaratsionaalselt käitunud ja see ei andnud talle rahu. Vähemalt oli seadmes naise teekond koos viimaste koordinaatidega olemas.
Võõra sissetung oli olnud ootamatu. Elliel puudus küll otsene side laevaga, kuid teeninduslaua ekraanilt nähtud hoiatused pärast aluse süsteemide taaskäivitamist märkisid kontrolli kadumist. Numbrid näitasid ajutist andmevoo kõrget piiki laeva ja linna vahel ning enam ei aidanud laadimiskaabli eemaldamine ega püüded konsooli abil ühendust taastada. Nagu teada, olid Järelevalve erivarustusega transpordialused siiski korralikult relvastatud ja kõige halvema kartuses otsustas ta kiirelt sääred teha.
Kes iganes laeva süsteemidesse ka tungis, suutis see tõenäoliselt loetud hetke pärast kõik ümbritseva põrmustada. Maandumisangaari väljapääsu poole tormates jäi tal üle ainult kergendust tunda, et oli otsustanud oma teadvuse drooni laiendatud mällu üle tõsta. Selja tagant kostev kõrgsageduslik vilin ei tõotanud midagi head. Veel paar hüpet ja… ta oli tunnelis – endiselt funktsionaalne.
Pärast pikka seiklemist leidis Ellie end käigust, milles vedelesid kõikjal droonide jäänused ning näha oli ägeda võitluse jälgi. Jooksmine kulutas hoolega valvuri akut ja mäluseadmete suurenenud energiavajadus lisas koormust veelgi juurde. Ta lasi droonil kähku tühjenenud jõuallika uue vastu vahetada, et võimalikeks ootamatusteks valmis olla.
Vaikselt käiku mööda edasi liikudes märkas Ellie takistust. Õigemini avariiuks oli peaaegu sulgunud, ainult paar õnnetut Järelevalve drooni olid selle alla kinni kiilunud. Ta kummardus ja piilus ukse alt läbi – ka seal valitses pimedus. Ilmselt oli ukse sulgemiseks selge põhjus, kuid selle kallal polnud aega pigemalt juurelda. Ellie haaras varem maast leitud Marieli varustuskotist plasmapüssi ja pressis end relva järel avausest läbi.
Ta liikus ettevaatlikult mööda tänavat edasi, kui lambi valgusvihku ilmusid järjepanu õõvastavad pildid erinevatest purustustest. Endine kena peatänav oli muutunud auklikuks lahingutandriks, kus vedelesid ümber paisatud või deformeerunud hõljukid, tükkideks rebitud söestunud puud ja moodulitest koosnevate hoonete konstruktsioonid. Nende vahel üha uued hävitatud droonid.
Tasapisi ligines ta pimedale sambale, mille ees köitis Ellie tähelepanu veider vaatepilt. Suur Astuja oli selili maas ja tema ümber seisid liikumatult kummargil valvurid. Õigemini mõned neist lebasid Tipsu juhitava roboti peal ja olid arvatavasti püüdnud seda kinni hoida. Astuja peaosa oli puruks lastud, mistõttu lugesid vastased ilmselt töö lõpetatuks.
Ellie lasi oma droonil, plasmapüss laskevalmilt käes, kummalisele seltskonnale läheneda. Ei mingit reaktsiooni. Tundus, et robotite akud olid pika rüseluse tulemusel tühjaks saanud ning samal põhjusel võis ka nende vastane pikali olla. Kuid millest selline omavaheline võitlus? Ellie ei märganud kusagil jälgi mõnest muust vastasest. Siis tuli taipamine – laeva andmebaasis asuvad Järelevalve ligipääsukoodid! Õnneks ei allunud Tipsu jaoks kohandatud metallist võitlusrobot välisele mõjutustele, vaid oli modifitseeritud suhtlemise turvalisuse huvides ainult raadiosignaale välja saatma. Info edastamiseks jäid ainult viipekeel või suulised käsud.
Ta liikus Astuja keha juurde ning vabastas viimase vangistajatest. Looma varjestatud kamber, mille soomustatud kate asus ülakeha küljel käe all, paistis olevat puutumata. Ellie lasi droonil kambri läbi skaneerida – Tipsu hõljus endiselt rahutult teadmatuses ringi, kuna ei adunud, mis täpsemalt väljas toimub. Võimalik, et mehaaniline luugiavaja oli põrutada saades kinni kiilunud, mis takistas loomal välja ronimast ja päästis seega vaesekese elu.
Kotist võetud uus aku äratas Astuja taas ellu, mille tagajärjel Tipsu end ärritunult püsti ajas ja kätega just nagu kärbseid eemale peletades ringi vehkis. Ellie taganes kärmelt, et mitte pihta saada, kui Astuja ümbritsevaid metallpäid põrmuks tampis. Lõpuks loomake rahunes ja keeras end järsult Ellie poole, kelle droon endiselt Tipsut sihikul hoidis.
Astuja rindkere küljes asuvad andurid olid seega osaliselt terveks jäänud, sest kuidas muidu oleks loom kaaslast tajuda saanud. Möödusid pinevad sekundid. Ellie lasi droonil püssi aeglaselt langetada. Seejärel kasutas ta Tipsu poolehoiu võitmiseks viipekeelt, mis Astuja korraks võpatama pani, tekitas tolles hetkeks umbusku, kuid päädis tema kutsuva liigutusega. Ellie konsoolile ilmus vastuvõetud sõnumi lakooniline tekst: Mariel, avariikamber, ülemine ketas.
Transporditasandi lahtiühendamine Tähelinna võrgustikust oli talle ebameeldivaks kogemuseks. Vaenlased oli just kenasti nurka surutud, kui järsku halvati kõigi vaheruuterite töö, mis tasanditevahelisi ühendusi käigus hoidsid. See oli väga valus! Korraga oleks nagu suur tükk teadvusest temast armutult välja rebitud. Ärritunult proovis ta seadmeid oma kontrolli alla saada, aga need näisid täiesti surnud. Paljud hooldusja võitlusdroonid olid nüüd tema jaoks kadunud.
Teadvus kandus hetkega üle administratiivtaseme kanalite, et kõik alles jäänud metallpead Tähelinna Tuuma lähedusse ootele saata. Üleval polnud tal sellist vabadust kui all ja kanalite läbilaskevõime oli piiratud. Õnneks oli Juht mõned olulised serverid lasknud üles paigutada, et Tuuma koodi lahtimurdmine efektiivsem oleks. Esimesed nõndanimetatud kaitsevallid olid maas, kuid edasi liikumine muutus iga etapiga järjest raskemaks. Seda enam häiris teda arutute pudulojustega tegelemine.
Mariel väljus mehele toetudes avariikambrist ja pidi esmalt silmi kissitama, kuna selle taseme valgustus oli eelneva keskkonnaga võrreldes päris ere. Nad peatusid hetkeks kambriesisel platsil, et naine jõuaks maskist vabanedes kopsud värsket õhku täis tõmmata ning ümbrusega tutvuda.