Hammacheri teooria järgi asub ussiurke piiri lähedal anomaalne aja kulgu painutav dimensioonidevaheline ala, kus puudub mass ja gravitatsioon. Lühikese perioodi vältel oli võimalik piiratud ruumis avada urge ning hoida mateeriat horisondi ligidal. Siiani polnud suudetud luua toimivat süsteemi, kuidas laevasuurune objekt barjääri ületades edukalt teise ruumipunkti viia, sest selleks vajalik energia hulk oli võimatult suur. Kuid pisikeste esemetega, nagu uurimissondid või sõnumikapslid, mille abil asustatud punktide vahel sidet peeti, oli see vahejaama ressurssidega teostatav. Lisaks tekitas probleeme urgete aeg-ajalt esinev ebastabiilsus, mis paremal juhul tähendas sihtmärgi mittetabamist, halvemal aga objekti jäljetut kadumist. Seetõttu jäi valgusest aeglasem liikumine inimeste turvalisimaks võimaluseks avaruumis ringi roomata.
Urkevannide toimimiseks mõlemas otsas läks vaja suures koguses energiat, millega väiksemad transpordialused said enda generaatoritega hästi hakkama, kuid stardi ja pidurdamise ajal peamootorite toiteks kulusid jaamade plahvatuslikud energiaülekanded hädasti ära.
Vanni avanedes oli Marieli enesetunne sant. Uduse pilgu saatel üritas ta pidevalt neelatades hoolega öökimist tagasi hoida. Neetud kiirendused! Ta lamas mõne minuti paigal ja avas siis rihmad. Naise keha kerkis pehmelt krudiseva vooderduse embusest kaaluta olekusse hõljuma, kuid ta tundis, kuidas alakeha lihased ei allunud tahtele, nagu oleks signaalid neuriitidest kusagile ära hajunud. Ebameeldiv halvatuse tunne. Mariel sulges taas silmad ning nägi, kuidas valutuksed peas tumepunaste laikudena laugude sisekülgedelt vastu peegeldusid.
«Stardikiirendusfaas läbitud, laeva seisukord nominaalne,» teadustas hääl. Mariel lasi vanni kaane pidemest lahti ja masseeris juhtimissillal ringi hõljudes oma paremat kätt. Kerge surina saatel hakkas kontroll töökäe üle taastuma. Vaikne vigin ja nahistamine looma vannist andsid tunnistust, et Tipsu oli samuti aktiivseks muutunud. Mariel kallutas end küljele, tõukas laest alla kapteni tooli kohale ja haaras joogitopsi järele, samal ajal silmadega välisakent jälgides. Värskendav nektar vähendas kenasti kurku niisutades nõrkuse tunnet. Illuminaatorist paistis sininihkes kosmose taustkiirgus, mis keskel tugevamalt säras, kuid mingit erilist liikumist selle järgi tajuda polnud võimalik. Kusagil ees asuvas hämus paiknes ilmselt täht, mida kutsuti Sol Secunduseks tema ülima sarnasuse tõttu Maad paitava kuuma Päikesega, ja selle ümber pisike planeet koos Tähelinnaga süsteemi eluks kõlbuliku tsooni sisepiiri lähedal.
Lõpuks andis surin jalgades nende olemasolust märku. Ta lasi looma vannist välja ja kulges tasakesi normaalse gravitatsiooniga elamismooduli poole, et sooja duši järel asemele veidikeseks pikali visata. Vististi mängis oma osa ka napiks jäänud unetundidega rahutu öö, sest voodis lebamine tõotas kujuneda üpris pikaks.
«Kas sul on ka nimi olemas?» pöördus Mariel laeva tehisintellekti poole.
«Ei. Kas see on vajalik?»
«Suhelda on lihtsam. Milline nimi sulle meeldiks?»
Laev ei vastanud. Mariel lebas voodis, vaatas laes ühtivaid valgusringe, mis tekitasid ruumi lillaka kuma, ja ümises väikest viisijuppi. See muutis askeetliku sisustusega kajuti veidi õdusamaks. Talle meeldis vähese pagasiga reisida, kuid sel korral oli ta üht-teist siiski kaasa võtnud. Laual lebasid mõned talismanid ja paar koltunud raamatut, nurgas seisis pooleldi lahti pakitud reisikohver riietega ning põrandal vedelesid treenimisvahendid. Transpordialuse kunstlikus gravitatsioonis, kus raskuskiirendus oli asundusega võrreldes veidi väiksem, kulusid harjutused marjaks ära. Lisaks oli ta kaasa võtnud mõned pudelid head puuviljasiidrit, millesarnast maitset polnud ta kusagil mujal kogenud. Mariel ei mõistnud, kuidas osad asunduse elanikud suudavad tarbida steriilseid homogeniseeritud vedelikke, kui samas on selline kergelt robustne ja magus täidlane jook – küll kallim, aga mitte üle mõistuse – täiesti saadaval.
«Eleonora,» lausus tehisintellekt malbelt.
«Mida? Ah, sa sooviksid sellist nime.» Mariel oli kergelt üllatunud ilmega. «Mulle meenub üks samanimeline lugu, mis oli veidi nukra alatooniga. Poe jutuke, vist?» Ebakõla laeva ja loos esineva hapra teispoolsusest naasva nimitegelase vahel oli tema jaoks ootamatult suur. «Millest selline valik?»
«Nime valimisel lähtusin Järelevalve psühhoanalüüsi juhistest, mis soovitavad humanoidse subjektiga suhtlemisel lähtuda konkreetse isiku kohta koostatud profiilist…»
«Aitab-aitab!» Mariel manas näole abitu naeratuse. «Õudne, ma pean mitu nädalat sinuga läbi ajama.» Kehv lugu, kui su ainus vestluspartner sinu isiksust pelgalt kuivade analüüside põhjal hindab, et statistika abil meele järele olla.
«Ellie oleks parem,» jätkas Mariel.
«Kuidas soovid.»
Mariel tõmbus voodis kerra, pea sügavalt kohevasse patja maetud. Üldse ei tahaks midagi teha! Niivõrd mõnus on pärast pikka und kohustusteta lihtsalt vedelda.
«Räägi mulle veidi sellest Tähelinnast, Ellie.»
«Palun täpsusta küsimust.»
Mariel ei kujutanud hästi ette, kui võimekas Ellie analüüsijana oli. Asunduse droonide Kärgmõistus, mis nende teadvusi virtuaalselt ühendas, oli üldiselt jooksvate küsimuste lahendamiseks piisavalt hea arvutusvõimsusega. Kuid antud juhul pidi ta piirduma laeva intellektiga, kuna metallkehad seisid väljalülitatutena tummalt laoruumi pimeduses.
«Millega inimesed seal tegelevad? Olen kuulnud igasuguseid jutte eksperimentidest, mida tavaliselt kellegi hirmutamiseks räägitakse. On neil mingi tõepõhi all?»
Ellie viivitas hetke vastusega. «Mul puuduvad nimetatud juttude kohta täpsemad andmed. Tähelinna peamised tegevusvaldkonnad hõlmavad nii geneetikat, inseneriteadusi kui ka sõjalisi arendusi.»
«Geneetikat? On see seotud meditsiiniga?»
«Tugevaimad meditsiinikeskused asuvad Asunduste Liidu administratiivkeskuses Spesil. Tähelinnas tegeletakse kõige lihtsamalt seletatuna mõistusliku geeniteraapiaga. Aretatakse välja Loovat Inimest, kes oleks võimeline uusi teadussaavutusi välja mõtlema. Inimkond ei suuda loomulikul teel oma geneetilist IQ-taset tõsta. See on hoolimata hariduse laialdasest levikust ja populaarsusest olnud pikka aega samal tasemel või juba pigem langustrendis. Teaduse ja tehnoloogia edendamine jõudis üle-eelmise sajandi lõpuks barjäärini, mille ületamiseks läks vaja välist tõuget. Varasemad suurejoonelised leiutised on asendunud pisirakenduslike…»
«Pea hoogu!» segas Mariel taas Ellie jutule vahele. «Säästa mind teadusajaloo loengust. Asundustes tegeletakse ju samuti geeniteraapiaga. Milles on vahe?»
«Asunikud eelistavad üldiselt loomulikku arengut. See ei tähenda, et looteid üldse kunstlikult ei muudeta. Parandatakse regioone DNA-s, et organogenees sujuks ladusalt. Loote arengul jälgitakse hoolega geenide ja valkude regulatoorseid mehhanisme, millel võiks füüsilisele võimekusele, immuunsüsteemile ja hilisemale elukvaliteedile mõju olla. Asunikele on see vabatahtlik.»
Mariel võpatas. «Mis mõttes? Tähelinna elanikele siis mitte?»
«Sol Secunduse tähesüsteemis ei kehti Asunduste Liidu jurisdiktsioon. Nad on suures osas sõltumatud ka Spesi administratsioonist. Tähelinna elanikel on kohustus oma järglased sünni eel Intellektiprogrammiga liita.»
«See on kohutav, Ellie! Nagu mingi eugeenika juba. Tahad öelda, et kõik linnaelanikud suhtuvad inimajudega mängimisse soosivalt?»
«Ma ei tea, kas mängimine on antud kontekstis sobilik sõna.» Ellie malbet häält ei kõigutanud miski. «Minu andmepangad ei sisalda viiteid sündmustele, ei vägivaldsetele ega rahumeelsetele, mis annaks alust arvata, et programmiga liitumine tekitaks vastumeelsust. Tähelinna elanikud nimetavad end transhumanistideks, kelle eesmärgiks on tehniliste vahendite abil inimese