Hetkega oli ta läbinud mitmed ruuterid ja hankinud vajalikud angaari laadimisprotokollide õigused, et edukalt laeva siseneda. Ta maskeeris end kontrollpaketiks, sisenes transpordialuse võrku ja kompis vaikselt kõiki teid, otsides mõnda nõrka lüli. Laadimissüsteem on tavaliselt standardse lahendusega, seega peetakse selle ohutaset üsna madalaks. Üllatusega märkas ta, et igasugune regulaarne kontroll laeva süsteemide üle puudus. Kohalik intellekt oli veidral moel passiivne. Ausalt öeldes ei pannud ta teise olemasolu üldse tähele. Lõpuks leidus üks pisiveaga programmijupp, mille kokkujooksutamise järel õnnestus tal saada süsteemi kirjutamisõigused. Järelevalve kaitses küll oma tehnikat kiivalt, kuid kõiki vigu pole nemadki suutnud välja juurida. Inimlik apsakas, muheles ta.
Mis nüüd? Laeva võrgustikku kandus teade kogu süsteemi taaskäivitamisest. Kolm sekundit… Tema jaoks piisavalt. Ta koostas kiiresti programmi, mis süsteemi taastamisel käima tõmmatakse. Veel viimane rida kirjutada… Ühendus katkes.
Väljas laeva kõrval seisev droon jälgis laadimisplatvormi näidikuid. Aluse süsteem pidi nüüdseks taas töökorras olemas. Äkki muutus metallpea närviliseks ja sisestas kiiruga midagi juhtpaneeli, kuid ilmselt tulemus teda ei rahuldanud. Droon jooksis laeva juurde, sest oli avastanud, et alus käitus veidralt. Ta kiskus toorelt laadimiskaabli pistikust välja, aga oli juba hilja.
Mõnuga liikus ta viirusliku programmi poolt avatud lähiside andmekanalist laeva süsteemi. Loetud sekunditega oli kontroll kõigi olulisemate protsesside üle tema käes ja aluse sisemus väliskeskkonnast isoleeritud, kui välisluuk vaikse sahinaga sulgus. Ta avas videokanalid ning otsis kiirelt, kus ülejäänud droonid asuvad. Imestusega ei leidnud ta endiselt jälgegi kohalikust intellektist. Ainult rutiinsed hooldusprogrammid.
Laeva laoruumi piiludes märkas ta põrandal lahti monteeritud keredega metallist rümpasid. Lähemal uurimisel selgus, et lisaks akudele olid terved sektsioonid droonide peade sisemusest kadunud. Lahtistest mikrosüsteemide otstest võis järeldada, et eemaldatud olid just mälukiibid koos arvutusprotsessoritega.
Väike sunnik, peitis end drooni sisse! Väljas olev tegelane oli tal vahepeal tähelepanuta jäänud. Seepärast siis drooni side laevaga puuduski. Ta lülitus ümber välikaameratele ja nägi, kuidas üksik droon väljapääsu poole kiirustas. Laev oli küll Järelevalve tüüpiline transpordialus, kuid päris ilma relvadeta polnud seegi. Ärritunult otsis ta kaitsesüsteemist mõnda plasmakahurit või raketiheitjat. See võttis liiga kaua aega. Põgenik oli juba angaarist lahkumas.
Lõpuks märkas ta laeva elektrijuhist materjalist keret, mille kaudu vahejaamas suuri energiakoguseid vahetati. Seda sai kasutada ka tagurpidi ehk siis elektromagnetilise impulsi tekitamiseks. Kõhklemata käivitas ta protsessi. Vaikne vilin andis märku laenguks vajaliku energiahulga kogumisest, sest alus oli endiselt puhkežiimil. Ta ei mallanud maksimumi ära oodata.
Maandumisangaari tehnika eduka läbikärsatamise järel polnud võimalik laevaga ühendust taastada. Kuigi mõne hooldusroboti kohalesõidutamine oleks olukorda parandanud, polnud see enam oluline. Järelevalve droonide ligipääsukoodid olid tal nüüd kenasti teada ja soovimatud külalised ei tohiks seega probleeme tekitada. Sinu jätan ma viimaseks, mu jooksev sõber.
Esimesed lasud tabasid kõige suuremat sihtmärki, Tipsut. Eelnevalt kaasahaaratud purunenud droonide kehad pakkusid praegu neile veidi kaitset.
«Tagasi väljakule!» karjus Mariel kahele valvurile tema seljataga. Need pistsid põikleval sammul jooksu ja püüdsid ettevaatlike laskudega naist vältides ründajaid pidurdada. Tipsu esialgu kõhkles, kuid tulistas siis droonide keskele kahurist plasmalaengu, mis nende rivvi korraliku augu tekitas. Seejärel tormas ta Marielile järele. Jälitajad jooksid korrapäratult nende kannul, kuid hämarus ja ümbritsevate materjalide kärssamisest tekkinud suitsuvine takistas põgenejate sihtimist.
Olles peaaegu käigust väljas, sai Tipsu esimese tõsisema tabamuse vasema käe pihta, kui laeng haarme vahel oleva drooni keha riismeid läbistas. Tema Astuja suutis küll tasakaalu säilitada, aga jäse ei allunud täies ulatuses Tipsu kontrollile. Mariel tormas kahe valvuri kannul väljakule ja, hambad valust ristis, võttis suuna samba poole. Lai tänav koos hõljukite ja puudega võimaldas rohkem jälitajate laskude eest kõrvale põigelda, kuid meeleheide hakkas võimust võtma. Nüüd oleks üks tuimestav õnnetunne abiks olnud.
Käigu suudme laest oli vahepeal raske metalluks laskuma hakanud, et väljakut ülejäänud tasemesektoritest isoleerida. Paraku oli enamik droonidest selle alt juba läbi pugenud. Korraks metallist piirdeplaadi taha varjudes õnnestus Marielil täpsete püstolilaskudega kahe lähima roboti pead augustada.
Automatiseeritud teadustaja rääkis kahest minutist. Tipsu heitis teise keha vastaste poole, kargas kaubaveoks mõeldud hõljukauto katusele ning sealt kõrval seisva poe rõdule. Jälitajad jagunesid kahte gruppi, millest arvukam keskendus Tipsu likvideerimisele ja väiksem järgnes visalt kolmele põgenejale.
Mariel pingutas kõigest väest, et saatjatest droonidega sammu pidada, kuid see oli meeletult raske. Valvurid jäid puude taha peatuma ning tegid naisele katet. Tipsu möllas kõrgemal tasapinnal ja saatis aeg-ajalt võimsaid laenguid droonidele kraesse. Kõrbenud taimed puhkesid lõpuks leekidesse, mis käivitas automaatsed kustutuspihustid, aga nende efektiivsus oli äärmiselt madal. Marielil polnud mahti pikemalt juurelda, kuidas kosmoses hõljuvas ehitises hapnikuga nii pillavalt ringi käiakse ja lastakse lahtisel tulel vabalt möllata.
Ta põikas uuesti kitsale käimisribale ja piilus korraks selja taha. Tipsu Astuja üritas küll naisele kõige lähemaid vastaseid kõrvaldada, kuid pidi siiski aeg-ajalt enda jälitajatele keskenduma. Valgustite vihane veiklemine ja laengute sähvatused näisid leekide kumas tõelise surmatantsu moodi välja. Hämaras polnud võimalik kindlaks teha, kas Tipsu on rohkem viga saanud või mitte.
Kolm drooni ilmusid pimedusest nähtavale ja tõukasid end inertsi trotsides nõtkelt seinast eemale, kui taas Marieli sihikule võtsid. Vältimaks tabamusi, kummardus naine järsult ette ning viskus lähima hõljukauto taha varju. See oli viga. Kahelt poolt liginevad jälitajad suunasid oma relvad üksmeelselt sõiduki pihta, mis saadud löögist edasi paiskus. Mariel tõugati hooga vastu majaseina. Ta suutis küll kätega pead kaitsta, aga huulilt kostis kile karjatus, kui käsi küünarnukist ebaloomulikku asendisse väändus. Naine prantsatas teepervele ja oli jõuetu edasi liikuma, sest obadus lõi tal hetkeks hinge kinni. Pea kumises, valusööstud läbisid vigastatud käsivart. Tundus, nagu oleks maailm aeglustunud, kui hullunud Tipsu Astuja tema ja jälitajate vahele hoopide saatel valimatult tuld jagama laskus. Mu armas Tipsu…
Mariel upitas end terve käe najale toetuma, endal valust pisarad silmist voolamas. Kaks jõulist kätt venitasid naise üles, kes suutis selle peale ainult oiata, kuigi kõrvalt võis jääda mulje, et tal oli juba täiesti ükskõik, mis edasi saab. Üks valvuritest oli Marieli endale selga istutanud ja lippas meeletu hooga hiiglasliku samba poole.
Kõrgusest teadustati õhu väljapumpamise algusest, mida saatis tume mühin koos mootorite undamisega. Pimeda samba jalamil asuv süsimust õõnsus muutus ühtäkki heledamaks, õigemini paistis sealt kellegi lambivalgus. Drooni seljas ratsutav Mariel ei usaldanud enam oma silmi – see võis olla lihtsalt viirastus.
«Siiapoole!» See oli mehe hääl. Kus ta küll seda kuulnud oli? «Eluga nüüd! Need tõprad on teil juba kukil.»
«Mark?» jõudis ta nõrgalt hüüda. Naine ei osanud enam öelda, kas kohin kõrvades oli õhurõhu muutusest või millestki muust. See oli liiga uskumatu.
«Siin olen!» Maskis mees põlvitas mingi ääre taga ja suunas plasmarelva nende poole. Kolmest lasust üks tabast särina järgi ilmselt sihtmärki, sest kuulda oli droonikere kokkuvarisemist.