Paha paik. Gillian Flynn. Читать онлайн. Newlib. NEWLIB.NET

Автор: Gillian Flynn
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Серия:
Жанр произведения: Современные детективы
Год издания: 2015
isbn: 9789985335062
Скачать книгу
Väike Orvuke! – mis siis, kui pakkumine on aus, kutsujaks järjekordne leinajate ühendus, kes tahavad, et ma lihtsalt kohale tuleksin ja annaksin neile põhjuse nende enda muredest rääkida. Viis sajalist paari tunni kaastunde eest kõlas täitsa vastuvõetavalt.

      Kiri oli masinal trükitud, välja arvatud võimuka käekirjaga alumisse serva lisatud telefoninumber. Valisin selle ja lootsin kuulda automaatvastajat. Kuulsin aga hoopis põhjatut vaikust, kui keegi võttis toru, kuid ei öelnud midagi. Tundsin kimbatust, nagu oleksin helistanud inimesele, kes viibib parajasti peol, millest mina ei tohtinud midagi teada.

      Kulus kolm sekundit, enne kui meesterahva hääl ütles: „Hallo?”

      „Heia. Kas teie olete Lyle Wirth?” Buck tiirles mu jalgade ümber, lootuses toitu juurde saada.

      „Kes tahab teada?” Taustal endiselt hääletu tühjus. Nagu istuks mees kuristiku põhjas.

      „Mina olen Libby Day. Te kirjutasite mulle.”

      „Ohohohoh-hoo, välk ja pauk! Päriselt? Libby Day. Ee, kus te olete? Kas linnas?”

      „Millises linnas?”

      Mees – või poiss, hääl oli noor – hõikas midagi kellelegi oma selja taga, mu kõrv tabas lausekatke „need ma juba tegin”, ja oigas siis mulle kõrva.

      „Te olete Kansas Citys? Te elate ju Kansas Citys, on ju? Libby?”

      Kavatsesin juba kõne lõpetada, aga siis hakkas tüüp hüüdma torusse „halloo – halloo”, nagu ma oleksin mingi uimane algklasside õpilane, kes tegeleb tunnis kõrvaliste asjadega, mispeale ma vastasin, et elan jah Kansas Citys ja mida ta minust tahab. Tüüp tõi kuuldavale sellise tähendusrikka naerulagina, millega oleks hea alustada lauset: te nagunii ei usu, aga …

      „Seda et, nagu ma kirjas märkisin, tahaksin rääkida teiega ühest esinemisest. Võib-olla.”

      „Millega ma esineksin?”

      „No vaadake, ma kuulun ühte erilisse klubisse … Siin on üks eriline klubi, mis järgmisel nädalal kokku saab ja ma siis …” „Mis sorti klubi see on?”

      „Nojah, see on natuke isemoodi. Rohkem nagu põrandaalune värk …” Ma ei öelnud midagi, lasksin tal vingerdada. Esialgne bravuur oli lahtunud ja ma tajusin, et tüüp tunneb ennast järsku ebakindlalt. Tore. „Äh, mida põrgut, telefoni teel on võimatu seletada. Kas ma tohin, ee, teile ühe kohvi välja teha?” „Kohvi jaoks on aeg justkui hiline,” ütlesin ja taipasin samas, et vaevalt ta üldse tänast päeva mõtles, pigem mõnd teist päeva sel nädalal, ja siis ma mõtlesin jälle, et kuidas ma need tänase õhtu neli-viis tundi surnuks löön. „Kuidas oleks õllega? Veiniga?” küsis tüüp.

      „Millal?”

      Paus. „Täna?”

      Paus. „Sobib.”

      Lyle Wirth nägi välja nagu sarimõrvar. Mis tähendas, et ta tõenäoliselt polnud seda. Kui sa tükeldad lõbutüdrukuid või sööd tänavalapsi, siis sa pigem pingutad, et võimalikult normaalne välja näha. Lyle istus räpase kaardilaua ääres söögisaali keskel Tim Clarki Grillis, rõskes urkas, mis kuulub täika juurde. Aga Tim Clarki Grilli toit oli hakanud kuulsust koguma ja peenem seltskond oli seda just avastamas, nii et vanade vintskete kundede sekka eksis üha rohkem koheva juuksepahmakaga keigareid liibuvates teksades. Lyle ei kuulunud kumbagi kategooriasse: vanust vaevalt üle kahekümne ja hiirekarva krussis juustega, mille taltsutamiseks ta oli juuksegeeli täpselt valedesse kohtadesse hõõrunud, nii et tõrksad tutid läikivate laikude vahelt ikkagi välja turritasid. Ta kandis raamideta prille, taljesse töödeldud Members Only firma tuulepluusi ja teksapükse, mis olid lihtsalt liiga kitsad, selle asemel et olla moekalt liibuvad. Tema nägu oli liiga malbe, et see mehe puhul ilus oleks. Mehe suu ei tohiks meenutada roosinuppu.

      Ta tabas mu pilgu, kui ma tema poole kõndisin. Ta ei tundnud mind kohe ära, vaatas hindava pilguga seda võõrast daami. Olin juba peaaegu ta laua juurde jõudnud, kui pirn viimaks põlema süttis: need tedretähnid, see linnupoja kehaehitus ja nöbinina, mis muutus seda nöbimaks, mida pikemalt keegi mulle otsa vahtis.

      „Libby!” ütles ta tervituseks, kuid taipas kohe, et see kõlas liiga familiaarselt ja lisas: „Day!” Ta tõusis püsti, tõmbas minu jaoks klapptooli välja, paistis oma rüütellikkust kahetsevat ja võttis kähku jälle istet. „Te olete blond.”

      „Just,” ütlesin mina. Ma ei kannata inimesi, kes alustavad vestlust mingi tõdemusega – mida sa oskad selle peale kosta? On täna alles palav. Jah, on küll. Vaatasin ringi lootuses endale jooki tellida. Lopsaka musta lakaga miniseelikus ettekandja seisis samas lähedal, kena tagumik meie poole. Trummeldasin sõrmedega lauaplaati, kuni ta ringi keeras ja näitas meile nägu, mille vanuseks võis vabalt pakkuda seitsekümmend aastat – paks krohvikiht oli kortsude kohal pragunenud, käeseljal vonklesid marmorit meenutavad veenid. Mingid lülid ta luustikus kägisesid kaeblikult, kui ta kummardus võtma mu tellimust, mis tema selgelt väljendatud pahameeleks oli ainult toop vaadiõlut.

      „Siin saab tõeliselt head veiseliha rinnatükki,” teatas Lyle. Kuigi ta ise polnud seda tellinud, ainult rüüpas peaaegu tühjaks joodud klaasist midagi piimataolist.

      Ma tegelikult eriti ei söö liha, mitte enam pärast seda, kui nägin oma perekonda tükeldatud kujul; püüdsin nüüdki veel kustutada mälust õhtusööki Jim Jeffreysi ja tema läbikasvanud karbonaadiga. Raputasin pead ja jäin ringi vahtima nagu turist, oodates lubatud õlut. Lyle’i küünealused olid mustad, see oli esimene, mis mulle silma hakkas. Eaka ettekandja must parukas oli viltu vajunud, higisele kaelale kleepusid valged karvad. Ta toppis välja libisenud salgu tagasi paruka alla ja haaras soojenduslambi alt säriseva portsu friikartuleid. Kõrvallauas istus paks mees, kes sõi ribiliha ja imetles täikalt ostetud aaret: räiget vana vaasi näkineiu kujutisega. Ta sõrmedest jäid näkineiu rindadele rasvased jäljed.

      Ettekandja asetas õlleklaasi sõnagi lausumata täpselt minu nina alla ja lähenes nurrudes vanale mehele, keda ta nimetas „musikeseks”.

      „Nii, mis selle klubiga siis on?” tegin jutuotsa lahti.

      Lyle’i palged lõid õhetama, põlv vibreeris närviliselt laua all.

      „Te ju teate, eks ole, mismoodi mõned mehed koostavad jalgpallitabeleid või koguvad pesapallikaarte?” Noogutasin vastuseks. Ta kätsatas napakalt naerda ja jätkas. „Või kuidas naised loevad oma klatšiajakirju ja teavad absoluutselt kõike mingi näitleja kohta – näiteks, mis ta lapse nimi on ja kus linnas ta üles kasvas.” Noogutasin ettevaatlikult, see oli liigutus, mis mitte millekski ei kohusta. „Noh, meil on ka midagi sellist, ainult meie, eks ole, no me kutsume seda Mõrvaklubiks.” Rüüpasin lonksu õlut, mu ninajuur kattus higipisaratega.

      „See pole tegelikult nii ebanormaalne, nagu see kõlab.”

      „Kõlab igatahes piisavalt ebanormaalselt.”

      „Te ju teate, mismoodi mõned on vaimustatud kõiksugu müsteeriumitest? Või fännavad neid blogisid, mis on pühendatud tõestisündinud kuritegudele? Noh, mõned sellised tüübid on koondunud meie klubisse. Igal liikmel on oma kuritegu, mis teda kõige enam paelub: Laci Peterson, Jeffrey MacDonald, Lizzie Borden … teie ja teie perekond. Seda et, teie ja teie perekond, te olete meie klubis kõige kuumem teema. Tõega kuum. Isegi JonBenét jääb varju.” Tabanud minu grimassi, lisas ta: „Hirmus tragöödia, see, mis juhtus. Ja teie vend on vangis juba – kas mitte kahekümne viiendat aastat?” „Ärge raisake oma kaastunnet Beni peale. Ta tappis minu perekonna.” „Ahah. No nii.” Lyle lutsutas piimjat jääkuubikut. „Seda et, kas te olete temaga sellest üldse kunagi rääkinud?” Tundsin, kuidas mul okkad püsti tõusevad. Leidub inimesi, kes vannuvad, et Ben pole süüdi. Nad saadavad mulle ajalehest välja lõigatud artikleid Beni kohta, mida ma mitte kunagi ei loe, viskan need minema kohe, kui näen ta pilti – õlgadeni punased juuksed Kristuse soengus, rõhutamas sisemist rahu kiirgavat nägu. Vanust üle neljakümne. Ma pole üldse oma venda vanglas vaatamas käinud, mitte kordagi kõigi nende aastate jooksul. Praegu istub ta kinni väga sobivalt meie kodulinna lähistel – Kansase Kinnakees – sama linna, kus ta oma veretöö