„Nii et rohkem pole midagi järel?”
Jim Jeffreys raputas kurvalt pead ja riputas soola nüüdsama lauda toodud praekäntsakale, mis lekkis Kool-Aidi limonaadi värvi punast verd.
„Aga uued annetused – varsti jõuab kätte kahekümne viies aastapäev.” Tundsin jälle vihasööstu, et ta oli sundinud mind seda välja ütlema. Ben oli alustanud oma tapatööga umbes kell kaks öösel 1985. aasta kolmandal jaanuaril. Selliselt oli dateeritud minu perekonna hukkumine ja siin ma nüüd olin – innukalt aastapäeva ootamas. Milline inimene ütleb midagi sellist? Miks ei oleks võinud veel vähemalt viis tuhat alles olla?
Ta raputas jälle pead. „Enam ei tule midagi, Libby. Sa oled kui vana – kolmkümmend? Naine. Inimeste huvid muutuvad. Nad tahavad abistada teisi väikseid tüdrukuid, mitte enam …”
„Mitte mind.”
„Karta on.”
„Inimeste huvid muutuvad? Tõsiselt?” Tundsin mahajäetuse sööstu, nii nagu alati lapsepõlves, kui järjekordne tädi või nõbu viis mu veel ühe tädi või nõbu juurde: mul on kõrini, nüüd võtad sina ta mõneks ajaks endale. Ja siis oli too uus tädi või nõbu umbes nädal aega minu vastu tõesti kena, pingutas, et väikese kibestunud minuga kontakti saavutada, kuni … ausalt öeldes olin ma ise süüdi. Päriselt, ma ei aja siin mingit märtrijuttu. Ma pritsisin ühe nõbu elutoa juukselakki täis ja pistsin põlema. Tädi Diane, mu ametlik eestkostja, mu ema õde, minu kallis, võttis mu enda juurde ja saatis minema ja võttis jälle tagasi oma tosin korda, enne kui tema uks mu selja taga lõplikult kinni langes. Ma tegin sellele naisele väga palju halba.
„Kahjuks kerkib alati esile mõni uus mõrv, Libby,” venitas Jim Jeffreys. „Inimestel on lühike mälu. Sa ju tead, kuidas kõik on nüüd lausa arust ära selle Lisette Stephensi pärast.”
Lisette Stephens oli kena välimusega kahekümne viie aastane brünett, kes läks kaduma teel koju tänupühade puhul korraldatud perekondlikult õhtusöögilt. Kogu Kansas City pühendus suure innuga tema otsimisele – Lisette’i foto naeratas sulle vastu kõigis uudistesaadetes. Veebruari alguses oli tema kadumine saavutanud üleriikliku kõlapinna. Juba kuu aega polnud kellelgi midagi uut teatada. Lisette Stephens oli surnud, nüüdseks olid kõik sellest aru saanud, ainult keegi ei tahtnud esimesena peolt lahkuda. „Siiski,” jätkas Jim Jeffreys, „minu arvates kuuleksid kõik meelsasti, et sul läheb hästi.” „Vaimustav.”
„Kuidas oleks kolledžiga?” Ta järas ägedalt liha.
„Ei.”
„Mis oleks, kui me otsiksime sulle mingit kontoritööd, kusagil arhiivis näiteks?” „Ei.” Ma sulgusin otsustavalt endasse, eirasin toitu, kiirgasin pahurust. Ka see oli mu ema sõna: pahurus. See tähendas musta meeleolu, mis ärritab teisi inimesi. Sellist musta meeleolu, mis mõjub agressiivselt. „Hästi, võta endale nüüd nädal aega järelemõtlemiseks, eks ole?” Ta vohmis prae endale sisse, kahvel liikus energiliselt taldriku ja suu vahet. Jim Jeffreys tahtis juba ära minna. Jim Jeffreys luges oma töö tehtuks.
Ta jättis mulle lahkudes kolm kirja ja naeratuse, mis pidi vist olema optimistlik. Kolm kirja, kõik pealtnäha mõttetu praht. Kunagi oli Jim Jeffreys toonud mulle posti üle ääre ajavates kingakarpides, mis sisaldasid enamasti ümbrikke tšekkidega. Mina andsin siis talle allkirja tšeki talletamiseks ja heategija sai minu kandiliste tähtedega tänukirja. „Aitäh teile annetuse eest. Inimesed nagu teie lubavad mul lootusrikkalt tulevikku vaadata. Siiras teie Libby Day.” Ma tõesti kirjutasin „siiras teie” ja Jim Jeffreys leidis, et mu kirjaviga paneb inimesed heldima. Aga kingakarbitäied annetusi oli minevik ja mulle olid jäänud ainult need kolm kirja lisaks õhtule, millega polnud midagi peale hakata. Sõitsin tagasi koju, mitu autot vilgutas mulle tee peal tulesid, enne kui ma taipasin, et minu omad ei põle. Ida pool sätendas Kansas City siluett nagu mitte eriti kõrge valgustatud mäeahelik, mille vahelt siinseal kerkisid esile raadiomastid. Püüdsin ette kujutada seda, mida ma võiksin raha teenimiseks teha. Asju, mida teevad täiskasvanud. Kujutlesin ennast haiglaõe valge tanuga, termomeeter käes; seejärel sinises hästiistuvas politseinikuvormis, aitamas lapsel üle sõidutee minna; siis veel pärlite ja lillelise põllega, kallile kaasale sooja toitu vaaritamas. Nii alaarenenud sa siis oledki, mõtlesin endamisi. Sinu ettekujutus täiskasvanute maailmast on pärit lasteraamatute piltidelt. Justkui selle tõdemuse kiuste nägin ennast kõige tipuks kriidiga tahvlile A B C kirjutamas, otse loomulikult särasilmsete esimese klassi õpilaste ees.
Püüdsin manada esile midagi realistlikumat, midagi seoses arvutitega. Andmesisestamine – on ikka selline amet? Või näiteks klienditeenindus? Olin kunagi näinud filmi, kus üks naine teenis endale elatist koerte jalutama viimisega, ta kandis kombinesooni või sviitri-kampsunikomplekti, alati lilleke näpus, koerad ilased ja inimsõbralikud. Mina paraku ei salli koeri, ma kardan neid. Lõpuks rändasid mu mõtted farmipidamise juurde, nagu võis arvata. Mu esivanemad olid sada aastat farmerid, mu emani välja, kuni Ben ta ära tappis. Ja farm müüdi maha.
Ega ma nagunii ei oskaks farmi pidada. Mul on sellest ainult mälupilte: Ben müttamas läbi külma kevadise pori, ta vehib vasikaid eest ära; ema karedad käed kaevumas kirsivärvi teradesse, millest võrsub loomade söödavili; Michelle’i ja Debby kilkamine, kui nad küünis heinapallide peal hüppavad. „Torgib!” kaebas Debby alati ja kargas jälle heintesse. Ma ei saa neid mõtteid endale pikalt lubada. Olen kaardistanud need mälestused eriti ohtlikuks alaks, mille nimi on Paha Paik. Jään liiga kauaks kinni hetke, mil mu ema püüdis neetud kohvikeetjat uuesti tööle sundida või Michelle keerutas tantsu, seljas peenvillane öösärk, sokid põlvini tiritud, ja juba libisevad mu mõtted Paha Paiga mülkasse. Erkpunaste helide hüsteerilised lärakad mustas öös. Kirvehoopide pidurdamatu rütmiline langemine, justkui keegi raiuks puid. Vintpüssi kärgatused ahtas esikus. Ema meeleheitlik kriiskamine, ta häälitses nagu pasknäär, kui püüdis ikka veel päästa oma lapsi, endal pool pead sodiks lastud.
Huvitav, millega võiks tegeleda administraatori assistent? mõistatasin.
Keerasin oma maja ette ja astusin kõnniteele, mille betoonplaati oli keegi aastakümneid tagasi kraapinud „Jimmy armastab Tinat”. Mõnikord kerkivad mu silme ette kujutelmad sellest, mis neist kahest hiljem sai. Mees on madalama liiga pesapallur / naine Pittsburghis koduperenaine, võitleb vähiga. Mees on lahutatud tuletõrjuja / naine jurist, kes eelmisel aastal ära uppus. Naine on õpetaja / mehe tappis aneurüsm juba kahekümneselt. Tõhus ajugümnastika, olgugi et veidi võigas. Mul on kombeks vähemalt üks neist surma määrata. Tõstsin pilgu oma üürimajale, uurisin katust, kas see pole mitte viltu vajunud. Isegi kui katus kõige täiega sisse langeks, ei kannaks ma kuigi suurt kahju. Mul pole seal midagi väärtuslikku peale väga vana Buckinimelise kassi, kes mind enam-vähem sallib. Kui ma kõdunevast keskelt lohkus trepist üles astusin, kostis majast tema etteheitvat kräunumist ja ma taipasin järsku, et polnud talle täna veel süüa andnud. Avasin ukse ja raugastunud kass tuli mulle vastu, aeglane ja lopergune nagu tühjaks läinud kummiga autoromu. Kassitoit oli otsas – uue ostmine oli nädal aega tegemist ootavate tööde nimekirjas seisnud – ja nii ma läksin külmkapi juurde, võtsin sealt paar viilu kuivetunud Šveitsi juustu ja andsin need talle. Istusin seejärel oma kolme ümbrikku avama, sõrmedel hapuks läinud piima hais. Ma ei saanudki esimesest kirjast kaugemale.
Kallis Ms Day
Loodan, et saate selle kirja kätte, sest paistab, et teil pole veebisaiti. Ma olen teist lugenud ja teie lugu aastate jooksul tähelepanelikult jälginud ning tahaksin väga teada, kuidas teil läheb ja millega te nüüdsel ajal tegelete. Kas te käite üldse esinemas? Ma kuulun rühma, mis oleks nõus maksma teile 500 dollarit kas või ainult kohaleilmumise eest. Palun võtke minuga ühendust ja ma selgitan meelsasti lähemalt.
Kõike head soovides
Lyle Wirth
PS. See on seaduslik ärialane ettepanek.
Striptiis? Porno? Kunagi, kui ilmus raamat nende fotodega, mis näitasid Väikese Orvukese Suurekskasvamist, oli seal üks pilkupüüdev ülesvõte seitsmeteistkümneaastasest