Sten Nordlander jäi vait ja vaatas kella.
„Mis edasi sai?” küsis Wallander.
„See oli jõulude ajal. Mõned päevad ei toimunud midagi, aga enne uut aastat kutsuti Håkan vägede ülemjuhataja juurde. Talle tehti vali noomitus, et oli ülemjuhataja selja taga Olof Palme juurde läinud. Aga Håkan polnud ju loll, ta sai väga hästi aru, et tegelikult kritiseeriti peaministrit, kes poleks pidanud eksiteele sattunud mereväeohvitseri vastugi võtma.”
„Aga ta jätkas omal käel uurimist? Kas ta ei loobunud sellest? Ehkki teda hakati eemale tõrjuma?”
„Ta on sellega kogu aeg tegelenud. Kakskümmend viis aastat.”
„Sa olid ta kõige lähem sõber. Ta ju ometi rääkis sulle, kui teda ähvardati?”
Sten Nordlander noogutas tummalt. Ta ei kommenteerinud midagi.
„Ja nüüd on ta kadunud?”
„Ta on surnud. Keegi tappis ta.”
Vastus oli ootamatu ja karm. Sten Nordlander ütles seda nii, nagu oleks surm enesestmõistetav.
„Kuidas sa saad selles nii kindel olla?”
„Mis siin veel kahelda on?”
„Kes ta tappis? Ja miks?”
„Ma ei tea. Aga võib-olla teadis ta midagi, mis muutus lõpuks liiga ohtlikuks.”
„Sellest on kakskümmend viis aastat möödas, kui need allveelaevad Rootsi piiri rikkusid. Mis võib pärast nii pikki aastaid ohtlik olla? Issand jumal, isegi Nõukogude Liitu pole enam. Berliini müür on maha võetud. Ja Ida-Saksamaa? Kogu see ajajärk on möödas. Missugused minevikuvarjud võisid nüüd järsku veel esile kerkida?”
„Me arvame küll, et kõik on möödas. Aga võib ju olla ka nii, et keegi on kulisside vahel kostüümi vahetanud. Repertuaar võib olla muutunud, aga etendus toimub ikkagi sama lava peal.”
Sten Nordlander tõusis püsti.
„Me võime mõni teine päev jätkata,” ütles ta. „Mu naine ootab mind.”
Ta viis Wallanderi hotelli juurde tagasi. Hetk enne lahkumist taipas Wallander, et tal on veel üks küsimus.
„Kas Håkanil oli veel mõni tõeliselt lähedane inimene?”
„Tal polnud kedagi lähedast. Võib-olla ainult Louise. Vanad merekarud on enamasti kinnised. Neile ei meeldi, kui on palju rahvast. Ma ei olnud temaga lähedane. Aga ehk siis lähedasem, kui nii võiks öelda.”
Wallander märkas, et Sten Nordlander kõhkles. Kas öelda või mitte?
„Steven Atkins,” ütles Sten Nordlander. „Ameerika allveelaevakapten, Håkanist mõni aasta noorem. Ma usun, et ta saab järgmisel aastal seitsekümmend viis.”
Wallander võttis märkmiku ja kirjutas nime üles.
„On sul tema aadress?”
„Ta elab San Diego lähedal Californias. Teenis vanasti Grotoni mereväebaasis.”
Wallander mõtles, miks Louise polnud Steven Atkinsi nime maininud. Kuid ta ei tahtnud hakata selle küsimusega Sten Nordlanderit tülitama, mehel oli ilmselt kiire ja ta vajutas kannatamatult gaasi.
Wallander vaatas, kuidas läikiv auto mäest üles sõitis.
Siis läks ta oma tuppa ja mõtles kuuldu üle järele. Kuid Håkan von Enke oli endiselt kadunud ja ta polnud mõistatuse lahendusele sammukestki lähemal.
8
Järgmisel hommikul helistas Linda ja küsis, kuidas tal Stockholmis läheb. Wallander vahendas ausalt Louise’i sõnu, et Håkan von Enke pole enam elavate kirjas.
„Hans keeldub seda uskumast,” ütles tütar. „Ta on kindel, et tema isa ei ole surnud.”
„Küllap ta sisimas aimab, et asi võib olla nii, nagu Louise ütleb.”
„Mida sina arvad?”
„Ega see head ei tõota.”
Wallander küsis, kas tütar on Ystadis kellegagi rääkinud. Ta teadis, et tütrel on ka eraviisiliselt aeg-ajalt kontakte Kristina Magnussoniga.
„Sisejuurdluse juht läks Malmösse tagasi,” ütles Linda. „See tähendab ilmselt seda, et sinu küsimuses tehakse varsti otsus.”
„Mind lastakse võib-olla lahti,” ütles Wallander.
Tütre hääl oli peaaegu ärritatud.
„Sinust oli muidugi äärmiselt rumal relv kõrtsi kaasa võtta. Aga kui see peaks tähendama sinu vallandamist, siis tuleks kohemaid paarsada Rootsi politseinikku vallandada. Tunduvalt hullemate distsipliinirikkumiste eest.”
„Ma arvestan kõige hullemaga,” ütles Wallander süngelt.
„Me võime uuesti rääkida, kui sa oled enesehaletsemise lõpetanud,” ütles tütar ja katkestas kõne.
Wallander mõtles, et loomulikult on Lindal õigus. Tõenäoliselt tehakse talle hoiatus, võib-olla vähendatakse ka palka. Ta haaras telefoni, et tütrele tagasi helistada, kuid jättis selle siis sinnapaika. Oht, et nad tülli lähevad, oli liiga suur. Ta pani riidesse, sõi hommikust ja helistas siis Ytterbergile, kes lubas ta kell üheksa vastu võtta. Wallander küsis, kas nad on midagi uut leidnud, kuid vastus oli eitav.
„Saime vihje, et von Enket olla Södertäljes nähtud,” ütles Ytterberg. „Ei tea küll, mis tal sinna oleks asja olnud. Aga vihje oli vale. Seal nähti kedagi mundris meest. Ja see polnud meie pikale jalutuskäigule läinud sõber.”
„Ikkagi on imelik, et keegi pole teda näinud,” ütles Wallander. „Kui ma õigesti aru sain, siis käib Lilljansskogenis palju inimesi tervisejooksu tegemas või koera jalutamas.”
„Ma olen täiesti nõus,” vastas Ytterberg. „Sama asi teeb ka mulle muret. Aga tundub, et teda pole nähtud. Tule kell üheksa, siis räägime pikemalt. Ma tulen sulle valvelauda vastu.”
Ytterberg oli pikk ja tugeva kehaehitusega, Wallanderile meenutas ta Rootsi klassikalisi maadlejaid. Ta vaatas Ytterbergi kõrvu, et näha, kas need on maadlejatele omaselt lillkapsakujuliseks deformeerunud, kuid ei leidnud ühtki märki varasemast maadlejakarjäärist. Hoolimata tugevast kehaehitusest liikus Ytterberg nõtkelt. Tundus, et Wallanderi ees läbi koridoride kiirustades ei puudutanudki ta põrandat. Lõpuks jõudsid nad kaootilisse kabinetti, mille põrandal oli tohutu täispuhutud delfiin.
„Lapselapsele,” ütles Ytterberg. „Anna Laura Constance saab selle reedel oma üheksanda sünnipäeva kingituseks. Kas sul on lapselapsi?”
„Äsja sain esimese. Tütretütar.”
„Ja nimi?”
„Esialgu veel polegi. Nad ootavad, et nimi ise lapse juurde tuleks.”
Ytterberg pomises midagi arusaamatut ja istus raskelt toolile. Ta viipas aknalaual seisva kohvimasina poole, kuid Wallander raputas pead.
„Me lähtume ainult sellest, et toime on pandud kuritegu,” ütles Ytterberg. „Ta on liiga kaua kadunud olnud. Kogu asi on imelik. Mitte ühtegi jälge. Keegi pole teda näinud. Täiesti nagu õhku haihtunud. Rahvast on metsas küll, aga keegi pole midagi näinud. See ei klapi.”
„See tähendab siis, et ta kaldus oma harjumustest kõrvale ega jõudnudki sinna?”
„See tähendab vähemalt seda, et enne metsa jõudmist juhtus midagi tee peal. Mis see ka ei olnud, on samuti imelik, et keegi pole midagi näinud. Inimest ei saa Valhallavägenil tappa, ilma et keegi seda tähele paneks. Samuti pole niisama lihtne kedagi märkamatult autosse tõmmata.”
„Kas ta võis siis ikkagi vabatahtlikult kaduda?”
„Kuna keegi pole teda tähele pannud, siis on see kõige esimene võimalus. Samal