Mälestus tegi ta hetkeks nukraks. See aeg oli möödas, pöördumatult möödas.
Autos polnud turvavöösid. Sten Nordlander nägi, kuidas Wallander vööd otsis.
„Auto on antikvaarne,” ütles ta. „Sellel on luba turvavöösid mitte kasutada.”
Nad jõudsid kuhugi Värmdö kanti. Wallander oli selleks ajaks suuna- ja ruumitaju ammu kaotanud. Nordlander peatas õõtsuva auto pruuniks värvitud majas asuva kohviku ees.
„Kohvikuomanik oli abielus Håkani ja minu ühe sõbraga,” ütles Sten Nordlander. „Nüüd on Matilda lesk, tema mees Claes Hornvig oli kapteni abi Mao peal, kus me Håkaniga töötasime.”
Wallander noogutas. Ta mäletas, et Håkan von Enke oli seda allveelaeva liiki nimetanud.
„Toetame tema äri. Tal on raha vaja. Pealegi teeb ta head kohvi.”
Esimese asjana märkas Wallander keset põrandat seisvat periskoopi. Sten Nordlander seletas, millise vanarauaks läinud allveelaeva pealt see pärit on, ja Wallander taipas, et ta on allveelaevade eramuuseumis.
„See kujunes tavaks,” ütles Sten Nordlander. „Kõik, kes Rootsi allveelaevade peal teenisid, nii elukutselised kui ka ajateenijad, tegid vähemalt ühe palverännaku Matilda kohvikusse. Ja alati toodi midagi kaasa, see oli reegel. Mõni pihta pandud taldrik või tekk, toodi koguni toimivaid roole ja kange. See oli muidugi tõeline pidupäev, kui allveelaevad maha kanti ja vanarauaks tehti. Siis võtsid paljud endale suveniire ja alati korraldas keegi ka Matilda heaks korjanduse. Sinna ei annetatud mitte raha, vaid näiteks oma aja ära elanud allveelaevalt pärit sügavusmõõtja.”
Köögiuksest tuli kahekümnendates naine.
„Matilda ja Claesi tütretütar Marie,” ütles Sten Nordlander. „Matilda on mõnikord ka veel siin, aga ta on üle üheksakümne. Ütleb, et tema ema elas saja ühe aastaseks ja vanaema saja kolmeseks.”
„See on tõsi,” ütles tüdruk. „Minu ema on viiskümmend. Ta arvestab, et praeguseks on ta elanud ainult poole oma elust.”
Neile toodi kandik kohvi ja kuklitega. Sten Nordlander tellis lisaks ühe Napoleoni koogi. Siin-seal laudade ümber istus külastajaid, enamik neist eakad.
„Endised allveelaevnikud?” küsis Wallander. Nad läksid tagumise kohvikuruumi poole, kus külastajaid polnud.
„Seda mitte,” ütles Sten Nordlander. „Aga paljud on mulle tuttavad küll.”
Tagumises ruumis rippusid seintel vanad vormipintsakud ja sõjaväe signaallipud. Wallanderil tekkis tunne, et nad on sõjafilmi rekvisiitide laos. Nad istusid nurgalauda. Laua kohal seinal oli raami sees mustvalge foto. Sten Nordlander osutas pildi poole.
„See on üks meie Meremadudest. Teises reas teine olen mina, neljas Håkan. Claes Hornvigi tookord laeval ei olnud.”
Wallander kummardus pildi poole, et paremini näha. Nägusid oli raske eristada. Sten Nordlander rääkis, et pilt tehti Karlskronas, enne ühte pikemat reisi.
„Ega see mingi unistuste sõit just ei olnud,” jätkas ta. „Pidime Karlskronast minema Põhja-Kvarkenisse, Kalixini välja, ja siis tagasi tulema. Oli novembrikuu, väljas maru külm. Kui ma õigesti mäletan, siis oli peaaegu pidevalt torm. Sõltumata asukohast kõigutas kogu aeg, sest Põhjalaht on nii madal. Me ei saanud piisavalt sügavale tormivarju minna. Läänemeri on tõeline lomp.”
Sten Nordlander sõi isukalt oma kooki. Kuid paistis, et selle maitsel pole tema jaoks mingit tähtsust. Järsku pani ta kahvli käest.
„Mis juhtus?” küsis ta.
„Ma ei tea rohkem kui sina või Louise.”
Sten Nordlander lükkas kohvitassi järsu liigutusega eemale. Wallander nägi, et mees oli sama väsinud nagu Louise. Veel üks unetu inimene, mõtles ta.
„Sa tunned teda,” ütles Wallander, „paremini kui enamik teisi. Louise ütleb, et te olite väga lähedased. Kui see on nii, siis on sinu arvamus juhtunu kohta tähtsam kui teiste oma.”
„Sa räägid täpselt nagu see politseinik, kelle juures ma Bergsgatanil käisin.”
„Ma olengi politseinik!”
Sten Nordlander noogutas. Näoilme oli pinev, lõuapärad ja suu kokku pigistatud.
„Miks sa tema seitsmekümne viiendal sünnipäeval ei käinud?” küsis Wallander.
„Mu õde elab Norras, Bergenis. Tema mees suri ootamatult. Õel oli mind vaja. Pealegi ei meeldi mulle suured üritused. Me tähistasime sünnipäeva Håkaniga kahekesi, üks nädal varem.”
„Kus?”
„Siinsamas. Kohvi ja koogiga.”
Sten Nordlander osutas seinal rippuva mundrimütsi poole.
„See on Håkani oma. Ta kinkis selle meie väikese peo käigus kohvikule.”
„Millest te rääkisite?”
„Sellest, millest alati, 1982. aasta oktoobris juhtunust. Mina teenisin siis hävitajal Halland. See alus saadeti aga peagi erru. Nüüd on see Göteborgis muuseumilaev.”
„Sa ei olnudki siis ainult allveelaevade peal masinaülem?”
„Alustasin torpeedolaeval, siis tuli korvett, hävitaja, allveelaev ja lõpuks jälle hävitaja. Me olime läänerannikul, kui allveelaevad Läänemerre ilmusid. 2. oktoobri keskpäeval ütles kapten Nyman, et hakkame täiskäigul Stockholmi saarestiku poole liikuma, et seal lahinguvalmis olla.”
„Kas sul oli neil pingelistel päevadel ka Håkaniga mingi kontakt?”
„Ta helistas mulle.”
„Koju või laevale?”
„Hävitajale. Ma ei käinudki sel ajal kodus. Kõik puhkused olid tühistatud. Vabalt võiks öelda, et kehtis kõrgendatud sõjaline valmisolek. Tuleb meeles pidada, et kõik toimus tol imelisel ajal enne seda, kui igale mehele mobiiltelefon taskusse tekkis. Hävitaja sidesüsteemi juures valves olnud ajateenijad tulid alla ja teatasid mulle saabunud kõnest. Enamasti helistas ta öösiti. Ta tahtis, et ma räägiksin temaga oma kajutist.”
„Miks?”
„Küllap ta ei tahtnud, et keegi meie juttu kuuleks.”
Sten Nordlanderi toon oli kuidagi pahur ja tõrges. Vastates muljus ta kahvliga koogiraase.
„Esimese ja viieteistkümnenda oktoobri vahel rääkisime me praktiliselt igal öösel. Tegelikult ma ei usu, et ta oleks seda üldse tohtinud. Aga me usaldasime teineteist. Temal lasus ränk vastutus. Süvaveepomm oleks võinud valesse kohta kukkuda ja allveelaeva pinnaletoomise asemel põhja lasta.”
Sten Nordlander oli koogijäänused taldrikul ebameeldivaks sodiks pressinud. Ta pani kahvli käest ära ja viskas salvräti taldriku peale.
„Viimasel õhtul helistas ta mulle kolm korda. Hilja öösel, või tegelikult pigem juba koidikul, helistas ta viimast korda.”
„Sa olid endiselt hävitaja pardal?”
„Me olime napilt minuti tee kaugusel Hårsfjärdenist kagus. Tuul puhus, aga see polnud eriti tugev. Pardal oli täielik valmisolek. Ohvitserid muidugi teadsid, aga tavaline meeskond teadis ainult, et on antud käsk valmis olla, põhjust neile ei öeldud.”
„Kas tõesti oldi valmis saatma teid allveelaeva taga ajama?”
„Me ju ei teadnud, mis venelased võivad ette võtta, kui me ühe nende allveelaeva pinnale sunnime. Võib-olla oleksid püüdnud seda jõuga vabastada? Gotlandist põhja pool olid aeglaselt meie suunas liikuvad Vene sõjalaevad. Üks meie telegrafistidest ütles, et ta polnud kunagi varem kuulnud