Murelik mees. Henning Mankell

mõtles ta. Seal on mul mõnikord õnnestunud pahategijate tänavalt kõrvaldamisega inimesi aidata. Aga lisaks sellele? Ta vaatas lagedaid põlde, kuid vastust ei leidnud.

      Sel õhtul kraamis ta oma töölaua puhtaks ja kallas lauale eelmisel aastal

      Lindalt sünnipäevaks saadud pusle tükid. Pusle motiiviks oli Degas’ maal. Ta sorteeris tükid metoodiliselt hunnikutesse ja pikkamööda õnnestus tal pildi alumine vasak nurk kokku panna.

      Puslet ladudes jätkas ta mõtisklemist Håkan von Enke saatuse üle. Kuid tegelikult mõtiskles ta rohkem vist siiski iseendast.

      Ta jätkas olematu Berliini müüri otsimist.

      10

      Ühel juuni alguse õhtupoolikul helistas Wallanderile vana mees, kelle ta oma mälus suure vaevaga paika suutis panna. Ehkki nimi tuli Wallanderile kohe tuttav ette, ei osanud ta seda algul millegagi seostada. See ehk ei olnudki nii imelik, sest Wallander polnud meest üle kümne aasta näinud ja ka varem olid nad kohtunud ainult mõnel üksikul korral.

      Viimati nägid nad teineteist Wallanderi isa matustel. Mehe nimi oli Sigfrid Dahlberg, ta oli naaber, kes mõnikord oli aidanud Wallanderi isal lund rookida ja väikest kruusateed korras hoida. Tänuks andis isa talle igal aastal ühe maali. Wallander oli paar korda püüdnud isale seletada, et naabril läheb ehk natuke paljuks kümmet täpselt ühesugust maali oma seinale panna. Kuid tema arvamus põrkus sünge vaikimise vastu. Pärast isa surma ja maja müüki polnud Wallanderil Dahlbergi perekonnaga enam mingit kontakti olnud. Kuid nüüd vanake helistas, asja pärast. Tema abikaasa Aina, keda Wallander oli tõenäoliselt ainult üks kord näinud, oli suremas. Naisel oli ravimatu vähk, midagi ei saanud enam teha ja ta oli oma saatusega leppinud.

      „Aga ta tahab teid näha,” ütles Dahlberg. Ta tahab teile midagi öelda. Ma ei tea, mida.”

      Wallander kõhkles. Samal ajal tekitas see ka uudishimu, niisiis istus ta autosse ja sõitis Hammenhögi hooldekodusse Aina Dahlbergi vaatama. Valvelauas naeratas talle õde, kes ütles, et käis kunagi Linda paralleelklassis. Õde saatis ta osakonda, kus lamas Aina Dahlberg. Wallanderit masendas vaatepilt käimisraamiga vaevaliselt ringi liikuvatest või kõikjal istuvatest ning lihtsalt seina vahtivatest vanakestest, neid ümbritses vaikus ja isoleeritus. Tema hirm vananemise ees polnud aastatega vähenenud, vaid kasvas pidevalt. Justkui hoob, mis nihutas teda nähtamatult ja hääletult punkti poole, kus ta ise enam omadega hakkama ei saa. Ajalehtede ja telesaadete reportaažid vanurite halvast hooldamisest enamasti erahooldekodudes, kus personali oli vähendatud alla miinimumi, valmistasid talle pidevalt muret.