Ta tõusis ja libistas käe üle dokumendikapi. Kapi otsas oli paberipakk ja ta võttis selle alla. See oli Kambodža poliitilist olukorda käsitlev raport, koostajateks Robert Jackson ja Evelyn Harrison. Oma üllatuseks avastas Wallander, et raport on pärit USA kaitseministeeriumist. Koostamise ajaks oli märgitud märts 2008. See oli niisiis täiesti värske. Kes iganes seda ka luges, oli teinud seda tugevate tunnete meelevallas, kriipsutanud lauseid alla ja teinud äärele suuri, jõulisi hüüumärke. Wallander püüdis ingliskeelse pealkirja korrektset tõlget ette kujutada – On the challenges of Cambodia, based upon the legacies of the Pol Pot regime –, kuid see ei õnnestunud.
Ta tõusis ja läks tagasi elutuppa. Teetassid olid kadunud. Louise seisis ühe akna all ja vaatas alla tänavale. Alles siis, kui Wallander köhatas, pööras naine ringi. Ta tegi seda nii kiiresti, et jäi mulje, nagu oleks ta ehmunud. Wallanderile meenus järsku naise abikaasa äkiline liigutus Djursholmi peol. Samasugune reaktsioon, mõtles ta. Mõlemad on mures, hirmunud ja reageerivad, nagu ähvardaks neid oht.
Ta ei mõelnud seda küsida, vaid see lipsas tal Djursholmi sündmusi meenutades iseenesest suust.
„Kas tal oli relv?”
„Ei, enam mitte. Kui ta mereväes teenis, siis tal vist oli üks revolver. Aga siin, kodus? Ei, mitte kunagi.”
„Kas teil suvilat ei ole?”
„Me rääkisime sellest küll. Aga me üürisime alati. Kui Hans oli väike, siis käisime me tavaliselt igal suvel Utöl. Hiljem sõitsime enamasti Rivierasse ja üürisime korteri. Me rääkisime suvilast, aga ostmiseni ei jõudnud.”
„Kas pole mingit muud kohta, kus ta oleks võinud relva hoida?”
„Ei. Mis koht see oleks pidanud olema?”
„Võib-olla on tal kuskil laoruum? Kuidas selles majas pööninguga on? Või keldriga?”
„Meil on keldris päris palju vana mööblit ja muid asju tema lapsepõlvekodust. Aga ma ei kujuta ette, et seal võiks relv olla.”
Naine lahkus toast. Tagasi tulles oli tal käes tabaluku võti. Wallander võttis selle vastu ja pani taskusse. Louise von Enke küsis, kas Wallander tahab veel teed. Wallander keeldus. Ta ei tihanud öelda, et tahaks kohvi.
Ta läks kabinetti tagasi ja jätkas Kambodža poliitilist olukorda analüüsiva ettekande lehitsemist. Miks see dokumendikapi peal oli? Tugitooli kõrval oli tumba. Wallander tõstis selle dokumendikapi ette ja tõusis tumba peal kikivarvule, et näha, kus mapp oli olnud. Kapipealne oli tolmune, välja arvatud mapi alt. Wallander viis tumba tagasi ja jäi seisma. Järsku aimas ta, mis oli tema tähelepanu köitnud. Tundus, nagu oleks pabereid puudu, ennekõike just dokumendikapis. Et päris kindel olla, vaatas Wallander kõik uuesti läbi, niihästi kirjutuslaua kui ka dokumendikapi. Kõikjalt leidis ta jälgi, et teatud paberid on eemaldatud. Kas seda võis teha Håkan ise? See pole loomulikult välistatud, kuid samuti võis olla seda teinud ka Louise.
Wallander läks tagasi elutuppa. Louise istus toolil, Wallander aimas, et mööblitükk on väga vana. Naine vaatas oma käsi. Ta tõusis püsti, kui mees tuppa tuli, ja küsis veel üks kord, kas külaline soovib teed. Seekord Wallander nõustus. Ta ootas, naine kallas talle teed, kuid jättis enda tassi täitmata.
„Ma ei leia midagi,” ütles Wallander. „Kas keegi vaatas Håkani paberid läbi?”
Naine silmitses teda uurivalt. Väsimus muutis ta näo halliks, moondunuks.
„Mina vaatasin need loomulikult läbi. Kuid kes muu peale minu oleks saanud seal käia?”
„Seda ma ei tea, kuid osa pabereid on nähtavasti kadunud, seal on ootamatult tekkinud segadus. Ma võin muidugi ka eksida.”
„Sellest päevast saadik, kui ta kadus, ei ole keegi tema kabinetis käinud. Kui mind mitte arvestada.”
„Me rääkisime sellest juba varemgi. Aga ma tahaksin korrata oma küsimust tema korraarmastuse kohta.”
„Ta vihkas segadust.”
„Aga ta polnud pedant, kui ma õigesti mäletan?”
„Kui meile tuleb külalisi, siis aitab ta mul tavaliselt lauda katta. Ta kontrollib, et noad-kahvlid ja klaasid on nii, nagu peab. Aga ta ei kasuta nende ritta panemiseks joonlauda. Kas sellest vastusest piisab?”
„Suurepäraselt,” vastas Wallander leebelt ja vaatas murega, kuidas naise nägu üha väsinumaks muutus.
Wallander jõi tee lõpuni ja läks siis keldrisse, et panipaik üle vaadata. Seal olid mõned vanad kohvrid, kiikhobune, plastmasskarbid mitte ainult Hansu, vaid ka varasemate põlvkondade mänguasjadega. Seina najal olid mõned suusapaarid ja fotonegatiivide kopeerimise lahtimonteeritud aparaat.
Wallander istus ettevaatlikult kiikhobu peale. Arusaamine tabas teda samasuguse armutu rünnakuna, nagu ta hiljuti läbi oli elanud. Håkan von Enke on surnud. Mingit muud seletust ei ole. Ta on surnud.
Tunne ei teinud teda üksnes kurvaks. See tegi teda ka murelikuks.
Håkan von Enke püüdis mulle midagi rääkida, mõtles ta. Aga tol õhtul Djursholmi akendeta toas ei saanud ma kahjuks aru, mida ta öelda tahtis.
7
Wallander ärkas järgmisel koidikul kõrvaltoast kostva noorpaari tüli peale. Seinad olid nii õhukesed, et ta sai aru kõikidest vastastikku loobitavatest karmidest sõnadest. Ta tõusis ja otsis oma tualett-tarvete kotist kõrvatroppe, kuid seekord olid need nähtavasti koju jäänud. Ta tagus kõvasti vastu seina, kaks tugevat hoopi ja siis veel üks, nagu oleks rusikaga lõpuks vandesõna teele saatnud. Riid vaibus otsekohe, või vähemalt oli selle helitase nüüd niisugune, et ta ei saanud sõnadest enam aru. Enne magamajäämist hakkas ta mõtlema, kas ka temal ja Monal polnud oma reisi ajal hotellis mingit rumalat tüli. Vahel juhtus, et nad läksid riidu mõttetute pisiasjade pärast, alati ajasid neid endast välja pisiasjad, mitte olulised küsimused. Meie tülid polnud kunagi värvikad, vaid alati hallid, mõtles ta endamisi. Me olime kurvad või pettunud või mõlemat ja me mõlemad teadsime, et see läheb üle. Aga ometigi me riidlesime, me mõlemad olime ühtviisi rumalad ja ütlesime nõmedusi, mida kohe kahetsesime. Mõlema suust lendas välja lausa linnuparv, me ei jõudnud neil tiibadest kinni hoida.
Ta jäi uuesti magama, nägi unes kedagi, võib-olla Rydbergi, aga võib-olla ka isa, kes seisis vihma käes ja ootas teda. Aga ta jäi hiljaks, võib-olla oli auto katki läinud, ja ta teadis, et saab oma hilinemise pärast kurjustada.
Pärast hommikusööki istus ta fuajees ja valis Sten Nordlanderi numbri. Wallander alustas lauatelefonist. Keegi ei vastanud. Ka mobiiltelefonil ei saanud ta vastust. Kuid sinna sai jätta teate. Ta ütles oma nime ja helistamise põhjuse. Aga mis see põhjus õigupoolest on? Kadunud Håkan von Enke otsimine on Stockholmi politsei, mitte tema ülesanne. Teda võis ehk pidada omal käel asja uurivaks eradetektiiviks, kusjuures pärast Olof Palme mõrva oli sellel väljendil väga halb kõla.
Tema mõtted katkestas mobiilihelin. Helistajaks oli Sten Nordlander. Tema hääl oli madal ja kähe.
„Ma tean, kes sa oled,” ütles ta. „Louise ja Håkan on sinust rääkinud. Kuhu ma võin sulle järele tulla?”
Wallander seisis tänaval, kui Sten Nordlander auto kõnnitee ääres peatas. See oli viiekümnendate keskpaigast pärit, kroomist läikiv ja valgete kodaratega Dodge. Nooruses oli Sten Nordlander kindlasti olnud midagi rullnokalaadset, „autostunud noorus”, nagu neid õudusega nimetati. Ka nüüd oli tal nahkjope, jalas kauboisaapad, teksased ja jope all ainult õhuke särk, ehkki väljas oli külm. Wallander imestas endamisi, kuidas küll Håkan von Enkest ja Sten Nordlanderist olid saanud lähedased sõbrad. Esimesel pilgul oli raske ette kujutada kahte veel erinevamat inimest. Aga pealispinna järgi otsustamine on ohtlik. See oli Rydbergi üks sagedasemaid fraase: pealispinnal libastud peaaegu alati.
„Hüppa sisse,” ütles Sten Nordlander.
Wallander